Hommikusöögiks röstitud pittasaiad muna-majoneesi segu ja rohelise sibulaga.
Lõunasöögiks eile tehtud kodujuustu-kreveti-värske kraami salat.
Õhtusöögiks tursk spargliga ning kohupiima-toorjuustu mustikakook.
Mina olen rahul!
Plika magas lõuna ajal kolm tundi – veerand kahest veerand viieni. Nüüd ei taha aga kuidagi magama jääda, muudkui viriseb ja laliseb. Süüdistan kellakeeramist, vana aja järgi on ju praegu alles üheksa 😛
Odavaim rafineerimata fair trade pruun suhkur, mis ma siin leidnud olen, maksab £1.34 ehk ca 24 krooni kilo. Sama suhkur mahedana maksab £2.40 ehk 42 krooni kilo. Meie kasutame praegu esimest, sest hinnavahe on pea kahekordne ja see on meie kodupoe Sainsbury’s omatoode, odavat mahesuhkrut saaks aga Tescost, kus me lihtsalt ei käi.
Eestis… Leidsin Ökosahvri lehelt mahesuhkru 89-kroonise kilohinnaga (see oli muidugi nö täistoor-roosuhkur, mis on tavalisest rafineerimata roosuhkrust veel kasulikum), tavalist rafineerimata fair trade pruuni suhkrut ostsime paar korda Selverist, kus odavaim variant maksis üle 40 krooni 500 g (vist oli dansukker, aga võin ka valesti mäletada).
Kuna Selver pole aga kindlasti pood, kus oleksid kõige odavamad hinnad ja mujalt ma vaadanud pole, sestap küsimus: oskab keegi öelda, mis raha eest Eestis kõige odavamalt rafineerimata pruuni suhkrut saab? Olen huvitatud nii tavalise kui mahedast, ehkki pean tunnistama, et mulle pole oluline, et oleks too täistoor-roosuhkur, ma üle piiri ei viitsi ka minna.
Muide, kas te teadsite, et mõned pruunid suhkrud polegi rafineerimata, vaid tavaline valge rafineeritud suhkur, mis on lihtsalt pruuniks värvitud? Lugesin hiljuti siit – ega varem vist ausalt öeldes väga ei süvenenud küll sellesse, mis pakil kirjas – eeldasin, et kui on pruun, siis automaatselt tervislik…
Mulle lihtsalt tundub, et kui me ükskord autoga päriseks Eestisse tagasi tuleme, tuleks vist pagasnikusse muude asjade hulgas ka korralik suhkrutagavara soetada – ainult kohvi sisse jõuaks ju Eestistki osta, aga mulle meeldib hirmsasti kooki teha ja moositegemise kavatsused on ka…
Meie kasutame muidu kõigeks demerarat, seda on lihtsalt igalt poolt saada – ja minu meelest pole sel ka küpsetiste sees midagi viga, ehkki artikli järgi oleks hele muscovado või turbinado kohasem 😛
Lihaga on siinmaal suht kerge – maheliha on suurtes poodides kenasti olemas, osta ainult. Mõned hinnad on hirmkallid, mõned see-eest täitsa normaalsed. No ja siis on veel see lihtne reegel, et kõige keskkonnasõbralikum on kana, seejärel siga, siis loomaliha, kõige halvem lammas – mis ei tähenda, et ma ühegi liha söömisest keelduksin, lihtsalt ise ostes valime pigem kana ja sea vahel, loomaliha ostame vaid suurema isu korral, lammas maitseb õnneks nagunii vähem, nii et ise ei osta kunagi, aga kui näiteks külas pakutakse, sööme küll 🙂
Muidugi jääb veel küsimus, kui mõnusates elutingimustes need loomad kasvanud on ja kas kõik on ikka kohalik, aga organic nimetuse saamisega peaks mu meelest humaansed elutingimused juba kaasas käima ja liha pakkidel on tegelikult enamasti ilusti kirjas British (käisin just külmkapi kallal mahehakkliha pakki uurimas).
Kalaga on aga selline lugu, et ehkki see meile Abikaasaga mõlemale väga maitseb, siis me ei oska hästi valida ega osta, öko on sageli hirmkallis ja… No üldse, oleme võhikud 🙂 Aga kuna kala on maitsev ja kasulik, siis otsustasin ennast sel teemal natuke harida.
Kõigepealt: organic silti saab külge panna ainult kasvatuse kaladele, mis on täiesti arusaadav – nö “metsikult” püütud kalade koha pealt ei saa ju kunagi kindel olla, mis tingimustes nad varem elanud ja mida söönud on. Ometigi võiks ju aga osata ka nende viimaste seas informeeritumat valikut teha, sest olgem ausad – vaevalt, et keegi meist ainult rangelt mahekala söömisega piirduks, ma ei kujuta ette, kas Eestis sihukesi üldse kasvataksegi.
Põhimõtteliselt on “tavalist” kala valides peamised kaks aspekti: tervise seisukohalt oleks hea võimalikult väikese elavhõbedasisaldusega kala, keskkonna seisukohalt ei tohiks süüa kalu, mida on nii palju “üle” püütud, et varud hakkavad otsa saama. No osaliselt need muidugi ka kattuvad.
Keskkonnasõbraliku kalavalikuga on lihtne – siin on hea ja põhjalik list, eriti mõnus on see PDF fail, mille saab välja printida, et oleks mugav kaasas kanda. Samuti on Bioneeri lehel asjalik artikkel, eesti keeles on kõik ikka loogilisem.
Elavhõbedasisalduse kohta ma guugeldasin ja uurisin – enamik infi oli ingliskeelne, kõiki kalu ma ei oska tõlkidagi (st sõnaraamatus pole) ja kuna mitmed artiklid olid näiteks USA tarbijatele, siis oli seal ilmselt mainitud palju kalu, mida pigem sealkandis püütakse ja siiapoole (suva siis, kas UK-sse või Eestisse) väga ei satugi. Igatahes ma üritasin teha mingeid järeldusi ja väikse kokkuvõtte.
Rasedatel ei soovitata süüa kala, mis sisaldab rohkesti elavhõbedat: kuningmakrell, sardiinid, tuunikala, hai, marliin ja mõõkkala. lõhet, krevette, tuunikalakonservi, säga (olevat Eesti punases raamatus) ja saidat (hm, pole muidu kuulnudki sellisest) soovitatakse süüa mitte üle 350 g ehk umbes kahe portsjoni nädalas.
Selle artikli põhjal on kõrge elavhõbedasisaldusega kaladeks peale ülalmainitute veel Atlandi ookeanist püütud hiidlest, haug ja meriahven.
Keskmise elavhõbedasisaldusega kalad olevat Alaska hiidlest, must tursk, tuunikalakonserv… Ja rasedatel soovitatakse kogu sellest listist ainult üks portsjon kuus süüa 🙂
Vähese elavhõbedasisaldusega kalad olevat anšoovis, punaforell, vähk, Vaikse ookeani lest, heeringas, hiidkrabi, kammkarp, metsik vaikse ookeani ja Alaska lõhe, farmis kasvatatud säga, merikarp, vööt(?)ahven ja tuurakala.
Osa kalu jäi kõigist listidest tõlkimata ja need, mis on ohustatud ja seega mittesoovitatavad, neid ei hakanud siia üldse panema, nendest saab Bioneeri artiklist ja sellelt teiselt lehelt piisavalt hea ülevaate.
Mm, seda olen ka mitmelt poolt lugenud, et mida väiksem kala, seda vähem elavhõbedat.
Üldiselt on see teema ikkagi võrdlemisi segane. Esiteks see, et peab silmas pidama, kuidas kasvatatud või kust püütud on, seda infot poes ju sageli pole. Teiseks on kalade elavhõbedasisalduse kohta käivad andmed ka kohati erinevad – ilmselt ei leia kuskilt absoluutset tõde.
Peale ülalmainitud kahe aspekti tuleks muidugi lähtuda veel sellest, milline on kohalik kala – kohalik on ju ikka kõige parem. Ja ma ausõna ei tea, mis kalu näiteks Eestist püüda saab… Okei, siin on hea list, eks ma teinekord tudeerin põhjalikumalt.
Aga praeguseks piisab sellest, et lasen Abikaasal tolle PDF faili välja printida ja teen sinna Bioneeri artikli ning elavhõbedasisalduse põhjal mingid märkmed juurde. Siis peaks edaspidi juba palju kergem olema 🙂
Kui keegi tahab siin kirjutatule vastu vaielda või midagi juurde lisada, siis kõik täiendused ja parandused on teretulnud!
Uni läks juba hommikul juba kell kaheksa ära ja hiilisin voodist minema, nii et teised jäid magama. Sain rahus kohupiimapannkookide taigna valmis teha ning selle poole tunni jooksul, kui see seisma pidi, köögi põhjalikult ära koristada. Siis praadisin ühtaegu pannkooke, keetsin Plika putru ja aitasin tal seda süüa (õnneks saab ta suuremas osas ise hakkama) – kell polnud veel pool kümmegi, kui lapsel oli kõht täis, köök eeskujulikus korras ja pannkoogid sööjaid ootamas. Abikaasa ärkas alles kümnest, tal oli neljapäevaõhtusest ülemuse sünnipäevast saati unevõlg 😛
Otsustasime vahelduseks hommikupoolikul poodi minna – lootuses, et seal on siis ehk parem valik, eriti igasuguste juurikate ja liha osas. Kuna auto on praegu jälle kontrollis, läksime üle pika aja suurde kaugemal asuvasse poodi jala. Tee peal, mis viib läbi suure pargi (mis on põhimõtteliselt hiiglaslik võrdlemisi lage muruplats mõnede asfalteede ja puudega), avastasime ühe teise väiksema pargi, mis oli võrratu – selline… PÄRIS park. Kõrgete müüride taga, st igasugusest liikluskärast eraldatud, palju puid ja lillepeenraid ja tiik ja teerajad ja mõnusad sopikesed, mida avastada, lisaks meeletult palju linnulaulu. Tahan seal nüüd tihemini käima hakata, nii mõnus oleks näiteks piknikku pidada või raamatut lugeda või…
Poodi jõudsime tavalise nelja-viie asemel pool üks ja tõepoolest – valik OLI tunduvalt etem. Näiteks nägime esimest korda suuri mahesealiha tükke (seaprae materjal, teadagi) – tavaliselt on meile vastuvõetava hinnaga ainult mahehakkliha, ülejäänu liiga kallis. Mahekurk on õhtupoolikul tihti otsas, normaalseid mahetomateid polnud varasematel kordadel üldse näinud. Enamik juurikaid tuleb meil küll kastiga, aga kurki-tomatit läheb alati rohkem ja Sainsbury omad on odavamad kah 🙂
Üldiselt saime me vist lõpuks üle illusioonist, et miski hetk on meie varud nii täiendatud, et laupäevased arved hakkavad alla £50 olema – ikka on iga kord mingeid asju vaja, nii et see summa tuleb täis. Poes £50-60, juurika- ja puuviljakastid £25-30, lisaks piim ja hapukoor, mida Abikaasa nädala sees mujalt poodidest toob – ca £100 läheb ikka iga nädal toidule ära. Tundus hirmkallis, kuni ma arvutasin välja, et päeva toiduraha on umbes £6 nägu, Plikal muidugi poole vähem. See on vähemalt 80% mahetoit (ehk rohkemgi), tervislik ja mitmekesine… Varem sõime üsna tihti rämpsu, mille puhul üks eine maksis minimaalselt £3.50-5, või siis külmutatud poolfabrikaate – ei anna kohe kuidagi võrrelda ei hinnalt ega toiteväärtuselt.
Eesti rahas on £6 hetke kursiga umbes 100 kr. Ühe inimese kohta päevas… No see oli meil pigem terve pere päevane söögiraha. Samas, võttes arvesse Eesti ja Londoni palgataset, siis ma ütleks, et kulutame umbes sama palju… Ainult et Eestis küll nii head ja normaalse hinnaga mahetoidu valikut pole.
Njah. Riideid ostmas ja muidu külas võib siin ju kord-paar aastas ikka käia, aga siinsest mahetoidust hakkan ma ilmselt jälle Eestis elades rohkemgi puudust tundma, kui kliimast, mis on Londoni teine suurim pluss minusuguse külmavarese jaoks.
Lõunasöögiks tegime meeletult maitsva salati: kodujuust, krevetid, kurk, tomat, redis ja porru. Keele viis alla! Homseks on plaanis tursk (hm, tursk on cod ja meil on haddock, sõnaraamatu järgi kilttursk – pole aimugi, mis neil vahet on või kas sel on ka mõni eestipärasem nimetus, igatahes sõin seda viimases töökohas tihti ja maitses hea) ja grillitud spargel – saime selle viimase kastiga, pole vist varem proovinudki. Põnev!
Tesco muna ja Sainsbury’s muna. Kusjuures me oleme Tescost varem ka neid mune ostnud, aga midagi nii helekollast pole ma küll oma elus veel näinud…
See on ainult väike osa tulemusest – osa oli pildi tegemise ajaks juba ära söödud, osa alles ahjus.
Plikale ühest pirukast otse loomulikult ei piisa:
Aga lühidalt ütlen nii palju, et mul on üle aastate kõige ägedam sünnipäev ja see pole veel õieti alanudki 🙂 Täpsemalt homme, olen praegu liiga väsinud ja ametis muude asjade nautimisega 😛