kööginurk

Kuna Abikaasal on juba üle nädala aja jalg paistes (oleks isegi töövõimetusleht antud, aga ta oli selleks ajaks vaid kolm päeva tööl käinud, ei hakanud võtma), ei käi ta hetkel tööl jala – ema viib ja toob autoga. No ja kuna tööpäev algab kell kaheksa, oli see ühtlasi suurepärane võimalus ka turule maasikajahile minna.

Selleks ajaks, kui meie Plikaga ennast voodist välja ajasime, ootas köögis veel viis kilo maasikaid. Kilohind oli 40 kr, ema kauples 37 peale. Ja oo, need olid tõeliselt ilusad maasikad – magusad ja terved ja sorditud. Ei mingit löga!

Puhastama hakata polnud enne mahti, kui paar tundi tagasi, nüüdseks on teine laar moosi sügavkülmas. Seekord panin kaks karpi terveid maasikaid kah – nii ilusate puhul oleks olnud patt seda mitte teha. Mulle üldiselt maitseb toormoos tervetest maasikatest rohkem, aga koogi kaunistamiseks kuluvad kindlasti ära. Raputasin väheke pruuni suhkrut ka vahele, et marjade kuju paremini säiliks. Eks siis, kui kunagi sulatamiseks läheb, ole näha, kui palju sellest tolku oli.

Nüüd on süda igatahes rahul. Ei tea ju, kui palju sealt sugulase põllu pealt veel saada õnnestub – selle peale ei saanud ometi lootma jääda. Nüüd on täitsa korralikud varud, isegi kui enam üldse midagi juurde ei tule. Meie teise korilassuve kohta igati rahuldav 😛

Eelmisel aastal tegime maasikamoosi 11. juulil. Toona sai turult ostetud viis kilo maasikaid, Abikaasa ja tema sõber puhastasid, mina ainult tampisin.

See aasta on maasikaid vähe, tippaeg kuidagi ootamatult mööda saanud ja hinnad poole kallimad. Aga meile langes sülle suur õnn – saime minna Abikaasa sugulase maakodu maasikapõldu rüüstama. Mina, olgem ausad, korjasin rohkem suhu ja ägisesin niisama, ei ole just kõige kergem sellise kõhuga muudkui kükitada ja jälle püsti tõusta… No natuke sai ikka ämbrisse ka 😛 Aga Abikaasa tegutses väga operatiivselt, tunni-pooleteisega oli umbes viis kilo olemas.

Abikaasa jäi Plikaga magama, ema aitas puhastada ja tampida, nüüd on kolmteist karpi sügavkülmas. Ilmselt umbes sarnane kogus, kui eelmine aastagi sai. Aga seekord läheme paari päeva pärast jälle korjama. Loodan, et saame vähemalt teist sama palju veel 😛

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Plikal sai paar nädalat tagasi pudrumaterjal otsa ning kiiruga lähimast tšurkapoest ostetud kaerahelveste pakk oli hiigelsuur. Seda nähes tekkis mul kohe kuri plaan teha enne äralendu üle pika aja kaerahelbepätsikesi – kunagi kooli ajal sai neid ikka tihti küpsetatud, hea lihtne teha, maitsvad ka.

Nojaa, ma muidugi arvasin, et meil on nagunii palju mune üle, Abikaasa aga lõi viimased kaks hommikul praekartulite peale. Tahtsin juba pätsikeste ideele käega lüüa ja kaerahelbed naabritele pähe määrida, aga Abikaasa käis päeval poes grilli jaoks salatimaterjali toomas ning tõi koju ka karbi kuue munaga – no et tee ikka oma pätsid ära, homme siis keedame ülejäänud hommikusöögiks.

Panin Toidutare otsingu koostisosade alla kaerahelbed ja vaatasin kõike, mis küpsetiste alt tuli. Kõik küpsised olid veidrad, kuidagi liiga palju imelikke koostisosi, sealhulgas kaerahelbeid ja jahu pooleks – mul oli aga jahu kümme korda vähem. Mingi flapjacki retsept oli ainus, kus jahu polnud, aga seal taheti siirupit, mida mul jällegi polnud, samuti mitte tahtmist seda ise suhkrust tekitama hakata (raudselt oleks feilinud ja kõik põhja kõrvetanud, mul polnud suhkrut nagunii nii palju ka).

Hädast aitas välja sõber Google – panin otsingusse kaerahelbepätsid ja leidsin kohe Sille blogist tollesama retsepti raamatust “Saiad. Pirukad. Koogid”, mille järgi ka ise kunagi ennevanasti küpsetasin. Mälu ei petnud mind – seal polnud mitte mingit jahu. Imelihtne lühike retsept, kus erinevalt paljudest teistest olid minu suureks rõõmuks kõik kogused detsiliitrites – mul siin ju kaalu pole.

Niisiis oli mul retsepti järgi vaja:

6 dl kaerahelbeid
1 dl suhkrut
2 muna
100 g margariini
tibake soola

Kuna mul oli nii kaerahelbeid kui suhkrut juhtumisi umbes-täpselt kahekordne kogus, siis saigi poole rohkem tainast tehtud. Margariini ega võid mul muidugi polnud, panin selle asemel siis õli. Sool jäi üldse panemata 😛

Mul oli aga kapis veel igasugu asju, millest oli vaja lahti saada, ning arvasin, et ega miskit ei juhtu, kui need ka taignasse lisan. Seega sai sinna veel 1-2 dl jahu, veerand purki maasikamoosi, veerand purki vaarikamoosi, imetilluke purk aprikoosimoosi ning pool tassi rosinaid. No ja panin siis juba igaks juhuks nõutud nelja muna asemel kuus, et ikka vedelikku piisavalt saaks ja kogu möks ilusti koos püsiks.

Kästi küpsetada 200 kraadi juures 12 minutit keskmises ja 4 minutit ülemises vahes, ma keerasin oma p*rses ahju suvaliselt 8 peale (tegelikult on tabeli järgi 6 – 200 ja 8 – 230, aga see ahi on nii vana, et kuumused vist paigast ära), sai umbes 15 min keskel ja 10 min üleval. Tunde järgi, tunne seekord ei petnud 😛

Kartsin, et tulevad ehk liiga magusad või miskit, aga superhead said! Täpselt kaks plaaditäit, 40 küpsikut. Pool plaati läks alla naabritele, mõned sai Ronniga Katrele saadetud, mõned sai ise ära söödud, midagi jäi ikka lõpuks foto jaoks ka:

Eks näis, kas neid homme lennukisse võtmiseks ka jätkub või saavad enne otsa 😛 Igatahes olen ma oma improviseerimise tulemusest meeldivalt üllatunud – mõnus maius väikese vaevaga.

See oli peaaegu kuu aega tagasi, kui ma küsisin teie käest rohelise sibula kasvatamise kohta. Ma ei mäleta, millal ma need sibulad reaalselt vette panin, ehk nädal hiljem? No ütleme kolm nädalat tagasi, päev enne sünnipäeva igatahes juba olid.

Väiksem ajas nädala-pooleteisega otsad välja, suurema suhtes olin juba peaaegu lootuse kaotanud. Sain aru küll, et nii suure mugula puhul ongi loogiline, kui kauem aega läheb, käisin teda vahepeal iga päev silitamas ja meelitamas… Ja ta saigi lõpuks hakkama!

Mul on nii hea meel 😛