kööginurk

Toimekas päev

Hommikusöögi kõrvale vaatasime kaks viimast osa Gilmore Girlsi. Siis käisime hoolimata uduvihmast Plikaga pikal jalutuskäigul (Plika kõndis ka, eks, mitte polnud kärus).

Lõunaund magas ta täna tavalise kahe asemel kolm tundi – eks sai ilmselt aru, et meil on koristamiseks rohkem aega vaja 😛 Köök ja vannituba on nüüd nii korras, kui nad veel kunagi varem olnud pole. Pesin esimest korda vannitoamatti, pesumasinas… Tuli täitsa elusalt välja. nüüd ootan, et lõplikult kuivaks. On muidu juba ammu jala all suht pehmeks kulunud.

Abikaasa pani köögis põrandaliistud ära, mida oleks muidugi teoreetiliselt pidanud juba sügisel sisse kolides tegema. Eelmisel nädalavahetusel sortisin ära kolm suurt köögisahtlit, mis olid igasugust mõttetut (remondi)träna täis – Abikaasa vaatas need asjad, mille kohta mina midagi arvata ei osanud, nüüd üle ja pani ülearused pööningule jalust ära. Rippuvad juhtmed kleepis kinni ja vineerplaadi kinnitas augu ette (jällegi, seda kõike oleks võinud juba sügisel teha). Mina pesin põrandaid (mida, ausõna, ei juhtu siin majas üldse tihti, tavaliselt piirdume pühkimisega ja kasutame lappi ainult siis, kui midagi maha tilgub vms) ja koristasin köögis viimased riiulid ära, mis veel sassis olid, kõik muu olin juba varem jooksvalt korda teinud.

Tubades ei jõudnud küll miskit teha, põrandate tolmuimejaga puhastamine jäi ka homseks. Ega magamistoas suurt midagi peale selle teha polegi – hea küll, kummuti pealt tolmu pühkida ja voodipesu vahetada saab ka, muu on küll alati korras.

Elutoas tuleks diivanil kate maha võtta, kõik plekid sapiseebiga sisse määrida ja siis pesumasinas ära pesta. No ja siis veel hunnik asju ja pabereid uuesti ära sortida – ma küll aeg-ajalt üritan neis korda luua ja iga kord saab natuke paremaks, aga ikka ei ole täitsa korras.

Pöördudes tagasi tänase juurde, siis jõudsime poes käimise ajal veel masinatäie pesu pesta… Poest £60 võrra vaesemana lahkuda… Plikale vanni teha… Ja kaneelirulle tegime ka, see on küll suuremas osas Abikaasa töö, mina ainult natuke aitasin ja koristasin hiljem, muidu tegelesin samal ajal rohkem Plikaga. Liha- ja kapsapirukate tegemise lükkasime homse peale.

CIMG9721

Nüüd on kodu imehead küpsetamislõhna täis ja teine plaaditäis rulle tuleb kohe ahjust. Ise olen väsinud, aga hirmus rahul. Loodetavasti jõuame homme kõik ülejäänu ka ilusti ära tehtud, siis võib sünnipäev tulla.

Aga täna õhtul on jäänud ainult mõnulemine. Plika magab, kaneelirullid ja House ootavad.

Neelud käivad

Kohutav sefiiritordi isu tuli. Sefiir on mu absoluutne lemmik, ehkki sõltub täiesti tegijast – mõnedel pole üldse nii hea. Tegelikult on kõige paremad hoopis sefiirikorvikesed, kus on eriti palju sefiiri peal 😛 Pärnus meie koduselveris on mingi koogilett, kus on jumalikud korvid… Aah.

No igatahes – see, et sünnipäevapidu ei tule, ei takista ometi torti tegemast. Ükskõik, kas siis esmaspäeval või kolmapäeval, kui Murakas külla tuleb (siis saame meie mõlema sünnipäeva tähistada, juhhei). Vaatasin retsepte ka ja… Jääb vist siiski ära. Meil pole siin ju mikserit (krt, miks see nende asjade listis polnud, mis ma Eestist kaasa võtma pidin, ah??), sefiiri tegemine tähendab aga veerandtunnist mikserdamist, mida ma tõesti ei viitsi vispliga ette võtta – siis läheks ilmselt pool tundi. Tänan, ei.

Nii et sefiiritort jääb ära, nuuks. Pirukateo surun see nädalavahetus igatahes läbi – pidime juba eelmisel tegema, aga ununes. Hing ihkab kapsapirukaid, meil on veel kolm suurt purki Salvesti praekapsast kapis. Ja siis tahaks veel kaneelirulle – krt, näljasena ei tasu ikka mööda koogiretseptide lehti tuulata, kõik ajab suu vett jooksma. Aga kaneelirullid peavad raudselt millalgi tulema – eks näis, kas koos kapsapirukatega või hiljem.

No ja mingi maitsva tordi võiks ju ikkagi ka välja mõelda… Mmh. Peaks vist hoopis minema ja endale midagi süüa otsima 😉 Šokolaadikreemiga saia tahaks, veider isu. Aga pole kreemi, pole saiagi 😀

Munamummuline herne-brokolipirukas

Eelmise kolmapäeva juurikakastist oli üks brokoli külmkapis ootamas, aga kuna me olime päev enne kasti saamist just brokolisuppi teinud, lükkus järgmine brokoliroog muudkui edasi. Nii palju otsustasime kohe ära, et seekord tuleb pirukas, aga retsepti valmise ja küpsetamisviitsimisega olid väikesed probleemid.

Vähemalt kolm päeva lükkasime edasi, aga täna enam ei saanud kuidagi. Tegin südame kõvaks ja otsustasin, et võib ühe piruka sisse seitse muna raisata küll – retsept paistis umbehää. Ürte, estragoni ja muskaatpähklit meil muidugi polnud, parmesani jätkus ainult põhja sisse, täidisesse sai tavaline juust… Kasutasin täistera speltajahu – kui kookide sisse seda reeglina üle kolmandiku panna ei taha, siis soolase piruka puhul, mis ei pea kerkima, on see täiesti super. Mune keedaks järgmine kord viie asemel ikka tavalise kümme minutit – ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et hilisem tund aega ahjus need “valmis” keedab – mulle lihtsalt ei meeldi pehmed munad, isiklik kiiks 😛 Abikaasa seevastu armastab neid…

CIMG9716

All in all, superhea pirukas sai. Kuna me ei kannatanud tahenemist eriti oodata, valgus taldrikul veidi laiali, aga pool pirukat jäi homset ootama ja olen kindel, et selleks ajaks on juba tahe küll. Teinekordki!

Rohelise sibula kasvatamisest

Mhm, ma olen seda korduvalt teinud ja tean, et tuleb lihtsalt mugul otsapidi veepotti pista, see valgesse kohta jätta ning tulemusi oodata, aga kuna mul on sibul sel kombel võrsete välja ajamise asemel paar korda ka hoopis ära mädanenud, tekkis paar praktilist laadi küsimust.

Üks mugul ei saa ju lõputult pealseid kasvatada, ta vajab toitaineid jms. Kas oleks kasulik võtta kasvatamiseks suurem mugul, lootuses sealt ka rohkem/kauem tulemust saada?

Kas vett peaks vahetama (lõikelilledel ju soovitatakse)? Kui tihti? Kas oleks mõttekam sibul äkki hoopis mulda panna, rohkem toitaineid ja nii?

Kas peaks mugulast äkki tükikese ülevalt või alt ära lõikama, et see mingil viisil kasvamise protsessi kiirendaks?

Ja kui suur osa mugulast peaks vees olema? Hmm, loogika ütleb, et igal juhul alla poole, muidu ei püsi ju sibul anuma peal 🙂

Nojah, ühesõnaga, tahaks kiiresti piisavalt palju rohelist sibulat ja mul on kodus nii väiksemat sorti kui hirmus suuri mugulaid. Äkki peaks kohe kaks tükki kasvama panema, mul on nagu ähmaselt meeles, et ei jõua see üks nii palju peale kasvatada, kui mina süüa tahaks 😀

Salatimaniakk

CIMG9712

Ma tunnen puudust heast MAITSEGA singist, mida siinsetest supermarketitest ei leia. Ostsime katsetuseks lihapalle (pildil viiludena), need pole paraku ka midagi erilist.

Aga muidu on seal leib ka all 😀 Lihtsalt salatilehed on liiga suured, varjavad täielikult ära. Pean endale kiiremas korras sibula kasvama panema – tahaks murda sibulat just siis, kui isu tekib, poest ostes kipub osa ikka ära närbuma. Sellest rääkimata, et ma ei tea, mis tingimustes need kasvatatud on. UK-s vist isegi, igatahes mitte mahedalt.

Sain just väikse šoki, kui lugesin redisekotilt, et need on pärit Marokost. Eks vaatame, kas kipun neid järgmisel laupäeval enam korvi tõstma… Jube head on, krõmpsud ja üldse mitte kibedad, pakk maksab ainult 50p. Peaksin keskenduma vist pigem sellele, et nende sellisel kujul Marokost siia transportimiseks on kahtlemata säilitamiseks kõvasti keemiat kasutatud… Nii et tegelikult pole mul ju praegu niiväga redist vaja, kuniks see mu juurikakasti lehelt mahedana saadaval on. Kas mul oleks äkki võimalik redist sisetingimustes potis kasvatada?

Täitsa lõpp, ja ma olengi saavutanud sellise faasi, et poes igasugu värsket kraami vaadates käib isuga automaatselt kaasas mõte kõigist kemikaalidest, mida nende kasvatamiseks ja säilitamiseks kasutatud on. Praegu on muidugi kõige hullem aastaaeg ka, mitte midagi kohalikku pole saada. Ja siinmaal on mul igasugu kohaliku kraami suhtes ikkagi suuremad kahtlused kui Eestis – võib-olla täiesti vale eelarvamus, aga pisikeses Eestis tundub olevat turgudelt julgem kraami osta, kui suures UK-s. Nii et kastisüsteem on hindamatu, säästab mind otsimast, valimast ja muretsemast.

Küll aga ei kujuta ma ette, mis ma siis teen, kui tagasi Eestis oleme – koha peal mitte kasvatatavaid puuvilju mahedalt praktiliselt saada polegi. Kohalikku kraami saaks ise kasvatada, julgeks ka turult osta, saaks külmutada ja mida kõike veel. Aga kõik mandariinid-apelsinid, viinamarjad, virsikud-nektariinid jne – kas neid peale Ökosahvri veel kuskil müüakse? Tartus oli seal ökokeskuse poes vist ka midagi, aga näiteks Pärnus? Suht masendav seis. Sellest rääkimata, et Eestis on need hinnad ka suhteliselt kallid.

Noh, mis seal ikka ette muretseda. Kuni siin oleme, rõõmustan oma kastide üle, eks Eestis mõtleb edasi.

PS. Ega keegi pole varsti tühja kohvriga Londoni kanti sattumas? Meil hakkavad leivavarud otsa saama, tahaks juurde tellida. Maris lubas aprilli keskel tulla, selle ajani me olemasolevaga tõenäoliselt hakkama ei saa.

Scroll to Top