Kooreteadus
Eestis on lihtne – on 10% kohvikoor, 35% või 38% vahukoor ning 10% või 20% hapukoor. Juba nimest saab aru, millega tegu – ei teki kordagi küsimust, milleks midagi kasutada.
Siinmaal on seevastu suurem ja segasem valik: single cream, double cream, whipping cream, sour cream, clotted cream, (half fat) crème fraîche – kõik need on mulle poeriiulil silma jäänud.
Sour creami ja whipping creamiga on lihtne. Hapukoor on reeglina 17-18%, leiab ka low fat variandi, mis on 7% kandis – enam-vähem sama, mis Eestis. Vahukoor on 35% – täpselt sama, mis Eestis.
Single creami ja double creami tahaks ka kangesti tinglikult jagada kohvi- ja vahukooreks (kõlab ju loogiliselt?), tegelikkuses on aga esimeses 18% rasva ja teises tervenisti 48%, mõlemat kasutatakse toidu valmistamisel. Single cream on vedel ja mitte vahustatav, sobib ka magustoitude ja kohvi peale, double cream on paksu konsistentsiga ja seda saab vahustada.
No seda kõike me juba enam-vähem teadsime ka ja üldiselt oleme jõudnud järeldusele, et suht samamoodi annab igasugustes kastmetes kasutada nii piima, single kui double creami. Mingeid drastilisi maitseerinevusi pole, valmistamise käigus on oluline pigem just see paksus, igal juhul annab ükskõik millisest parasjagu olemasolevast midagi kombineerida. Koorega on muidugi natuke mõnusam, rasvasem toit ju alati on 😉
Kui ma aga täna poes kooreriiuli ees seisin, tuli meelde, et pastaretseptis oli tegelikult kirjas hoopis half fat crème fraîche ning kuna täpselt see mulle ka silma jäi, võtsin muidugi õige. Maitse oli hapukas (samas mitte nii hapu kui hapukoorel), pastasse sobis hästi. Ometigi ei saanud ma päris täpselt aru, mis vahe sellel teiste kooretüüpidega täpselt on. Niisiis tuhlasin natuke netis ja leidsin asjaliku artikli, mis kõigile mu küsimustele vastas.
No tegelikult… Seal ütleb ainult, et crème fraîche on poole suurema rasvasisaldusega hapukoor, siin aga seletab, et see on hapukoorest väga erinev, ei lähe näiteks kuumutamisel tükki. Ja kuna seda on olemas ka half fat varianti, tähendab see reaalis, et rasvasus hapukoorega on sama, aga kuumutada on parem 🙂
Lisaks sain teada, et clotting cream on veel paksem kui double cream (55% vs 48%) ning seda on vaja ainult spetsiaalsetes retseptides.
Ning et on olemas veel ka half cream, mis on 12% ja seega kõige lähedasem variant traditsioonilisele Eesti kohvikoorele. Sellest, muide, tundsin alguses puudust, Eestis olin harjunud kohvi just koorega jooma. Eestis aga jõin masinakohvi, mis polnud nii kuum, sellepärast oli koor omal kohal – kui ma oleks nii palju piima pannud, et oma maitsele vastav kohv saada, oleks see liiga jahedaks läinud. Siinmaal tarbin hetkel aga lahustuvat kohvi, millele valan keeva vett peale, seega on tavaline piim just paras jahutaja.
Tavaline piim, mnjah, pole ju ka tegelikult päris see, mis Eestis. Eestis on tavaline 2,5%, leiab ka 1,9% ja 3,5% ja ilmselt vist ka mingi eriti 0,00001% variandi 😛 Siinmaal on skimmed milk see veesarnane, miskine 0,1% vms, semi skimmed on 1,9% ja whole milk 3,9% – ise ostame semit, see on Eesti omale kõige sarnasem. Whole milk on ka täiesti okei, skimmed on rõve vesi. Võisin nende numbritega veidi mööda ka panna, ei viitsi järele kontrollida, mälu järgi on sellised või vähemalt väga sarnased.
No ja siis veel see, et kõik need koored võivad olla sterilized, mis põhimõtteliselt vist tähendab seda, et need on rõvedalt läbikuumutatud ja sellevõrra kauem säilivad, millega kaasneb otse loomulikult rõvedam maitse (no nagu kauasäiliv piim, öäkk!). Kui aga värske kraam pole kättesaadav, ajavat asja ära UHT variant, mis on samamoodi kauem säilimiseks kõrgel temperatuuril kuumutatud, aga lühemat aega ja seega suht okei maitsega.
Nüüd olen tark valmis. Vaevalt et enam kooreriiuli ees hätta jään 😀
