kööginurk

Mainisin, et ostsime My Village’ist kolm purki moosi, kuna kodused moosivarud olid just paar päeva tagasi lõplikult otsa saanud ja kui Plika oma putru järele jätab, siis mina seda ometi ilma moosita ei söö 😛 Meie valik tundus ülimalt ahvatlev: ploom, mustikas ja traditsiooniline vaarikas. Paraku pidin aga pettuma.

Vanaema ploomimoos oli jumalik! Aga see… Mittemidagiütlev. Söödav, suvaline, magus võie.

Mustikamoos maitses nagu mustsõstramoos, mis ei maitse mulle üldse, pole kunagi maitsenud. Mul puuduvad igasugused mälestused selle koha pealt, kas ma üldse kunagi varem (paremat) mustikamoosi saanud olen – äkki polegi ja lihtsalt eeldasin, et maitseb sama hästi kui mustikad ise.

Nii juhtuski, et vaarikamoos, mis sai võetud rohkem igaks juhuks, on ainus, mis neist kolmest mulle tõeliselt maitseb, ehkki pole vähimatki kahtlust, et söödud saavad kõik.

Üks moosine mälestus tuli selle peale meelde – kunagi algklassides oli meil klassiõhtu, kus igaüks võttis kaasa purgi moosi, neile pandi siis numbrid külge ja me kõik sõime moosisaiu ja hindasime mooside headust. Minul oli toona kaasas vanaema tehtud kreegimoos ja ma olin hämmingus, et jõudnud sellega pingereas kuskile 😀 Minu meelest oli see samuti jumalik. Aga no aukirjad said ikka traditsioonilised maasika- ja vaarikamoosid.

Ma olen vist suhteline moosisnoob. Maasikas ja vaarikas on väga head – eriti toormoosina, sügavkülmast, aga ka keedetud kujul. Vanaema (pole oluline, kelle vanaema – minu, Abikaasa, Marise) tehtud ploomi-, kreegi- ja kirsimoosid on sama suured lemmikud. Õunamoos meeldib ka väga, aga samas on see kuidagi nii tavaline, et kui on valikut, valin alati mõne noist eelmistest. Õunamoosi oli meie kelder lapsepõlves alati täis, ilmselt sellepärast 🙂

Aga muud moosid mulle väga ei imponeerigi. Segumoosid võiks minu poolest üldse olemata olla, puhas maitse on parim. Sõstramoosid ei meeldi. Pirnimoosi koha pealt on eelarvamus – pirne armastan, aga moos on minu arvates magus löga. Häda on selles, et ma jällegi reaalselt ei mäleta, kas ma olen üldse kunagi pirnimoosi saanud 😀 Apelsinimarmelaad (on vist pigem selle nime all, kui moos?) ei meeldi eriti, virsiku- ja aprikoosi omad on sama söödavad nagu too viimati ostetud ploomimoos – hädaga saab söödud, koju ei ostaks.

Mulle ei meeldi liiga marmelaadised, kõva konsistentsiga moosid. Samamoodi ei meeldi mulle liiga vedelad, kompotitaolised moosid. Õige moos on vanaema moos 😛 Selline mõnus, paraja koostisega – nii, et ei jää lusikasse kinni ega tilgu, saab mõnusalt saiale või koogile määrida.

No ja ideaalis tuleb igasugune moos minu jaoks ikkagi keldrist, mitte poest. Eestis varusime ju talveks omajagu maasikat-vaarikat sügavkülma… Need sai enne äraminekut ära söödud, ära kingitud, osa jäi uutele üürnikutele. Oh jah.

Mis seal ikka. Küll mul on oma elu jooksul veel piisavalt aega moose varuda. Ehk hakkan neid kunagi isegi keetma! Hetkel tundub see muidugi väga ketserlik mõte, ma tean… Aga mul on siiski oma tulevase usinuse suhtes kõrged (ja vbla põhjendamatud) ootused 😛

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Marise vanaema on kõige süüdi. Tema seda kooki kogu aeg tegi ja mina olen põhikoolist saati tõeline fänn olnud. Vahepeal möödusid pikad aastad ilma tükikesegi pisarakoogita, võib suisa öelda, et unustasin selle olemasolu… Kuni eelmise aasta kevadel onu juubelil jälle maitse suhu sain.

No ja nüüd tuli paar päeva tagasi kook miskipärast meelde ja isu oli nii suur, et otsustasin ise ära proovida. Netis on hirmpalju erinevaid retsepte, lõpuks kasutasin peamiselt seda, veidike seda (temperatuur tundus kohasem) ja siit panin kõrva taha, et õunad aitavad liigset magusust tasakaalustada.

Tegelikult olin juba ära otsustanud, et teen Muti paljukiidetud Pariisi õunakooki, küsisin talt veel MSNis täiendavaid instruktsioone ja puha… Aga siis vaatasin, et minu suure plaadi jaoks läheks sama pööraselt palju mune, kui pisarakoogi jaoks ja otsustasin siiski härjast sarvil haarata ning kohe ära proovida… Pariisi õunakook on nüüd nimekirjas järgmine 😛

Te oleksite pidanud kuulma seda vandumist, kui ma üritasin kaheksat munavalget suhruga kõvaks vahuks saada. Mul nimelt ei olnud mikserit. Vispli Abikaasa mulle tõi, nii ma siis vaheldumisi raputasin purki (teate küll, vahukoort annab jubehästi nii teha) ja vispeldasin. Käelihased said ikka KÕVASTI vatti. Ja pärast 20 minutit oli see vaht ikka suhteliselt vedel, kõvast kaugel. Samas päris laiali ta plaadil ei vajunud, pidin ikka lusikaga nats kaasa aitama. Ja välimus jäi ilus. aga oleks vist pidanud kõvem olema… Üldiselt maitses kook väga hea, aga ei olnud selle pisarakoogi maitsega, mida mina mäletan. Õunad olid siiski harjumatud. Kui ma olin koogi ahju pannud, ärkas Maris ka ellu ja andis mulle lõpuks MSNis oma vanaema retsepti. Eks järgmisena katsetan seda – aga mitte enne, kui Eestis käidud ja mikser olemas 😉

Ma tavaliselt ei viitsi retsepte blogisse ümber kirjutada, aga kuna ma seekord miksisin erinevaid, siis panen oma variandi ka. Nood lingitud olid mu meelest kohati tarbetult keeruliseks aetud.

Põhi:
200 g võid
2 dl suhkrut
8 munakollast
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele soovi korral õunaviile, marju, kohupiima vms

Kate:
8 munavalget
2,5 dl suhkrut

Vahusta munakollased, sulatatud toasoe või ja suhkur, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, mätsi taigen ahjuplaadile (märgade kätega, eks), soovi korral sellele oma valitud täidis ja küpseta 175 kraadi juures 20-25 minutit. Vahusta munavalged ja suhkur kõvaks vahuks, määri see koogile ning küpseta veel 10-15 minutit, kuni pealt kuldseks läheb. Pane kook jahtuma jahedasse tuuletõmbeta ruumi, siis tulevad pisarad ka (no selle tuuletõmbe kohta lugesin kuskilt, äkki on tõsi, mina panin koogi näiteks külmkappi, kui nats jahtunud oli 😛 ).

Kaneeli ma kusjuures õuntele ei pannud – see on kõigi muude õunakookide puhul must be, aga pisarakoogi sisse tundus kuidagi sobimatu.

Hiljem tuli muidugi välja, et koogiteoga sai mitut asja tähistada. Naabrimees sai nimelt just uue fancy töö ja Pips edukalt eksamitega ühele poole. Naabrid kiitsid koogi heaks, Pips peab paraku üle interneti vesistama. Aga ma armastan sind sellegipoolest ja mõtetes on see kook ka sinule 😛

Ahjaa… Ma panen siia Marise vanaema retsepti ka, et järgmine kord oleks hea võtta:

Põhi:
7 munakollast
1 klaas suhkrut
1 pk hapukoort (250g ilmselt)
2 klaasi jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kate:
7 munavalget
1 klaas suhkrut

Et siis või asemel hapukoor, hmm. Ehk on või hoopis välja ununenud, pean uurima. Ja õunad ma lõikaks suisa tükkideks, mitte viiludeks. Ja vaht kõvaks… Ja no eks näis 😀