lepp – Page 4 – Tikri blogi

Hilinenud update: vahetasin poodi

16/08/2006 / lepp, töö / 1 Comment

Enamik teist juba teab seda, aga nii igaks juhuks mainin ära, et juuli keskpaigast alates ei ole ma põhikohaga enam mitte Ülemistes, vaid meie teises Tallinna poes.

Kuidas nii läks? Esimese aasta jooksul mõtlesin kogu aeg, et ei tahaks siin never olla, sureksin igavusse… Noh, juhtus nii, et juuni lõpupoole käisin ühe päeva asendamas ja see oli väga chill – niisiis ütlesin ülemusele, et võin edaspidigi siin lisapäevi teha, mulle täitsa meeldib.

Kaks päeva hiljem teatati, et oleks vaja kedagi ajutiselt KOHE siia tööle suunata.

Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Kartsin natuke Ülemistest lahkuda ja kõik armsaks saanud töökaaslased maha jätta – väga järsku tuli see asi. Aga mulle kinnitati, et see on ajutine, umbes pool kuud. Kuna teatud põhjustel polnud mul poe vahetamise (loe: Lepaga koos töötamise ;)) vastu tegelikult midagi, siis olin nõus.

Umbes nädalaga hakkas mulle siin nii meeldima, et tahtsingi jääda. Üht töötajat oli nagunii juurde vaja, mina sobisin suurepäraselt – poisid on süüdimatud sipsikud, kellele meeldib kallist tehnikat pähe määrida, aga mitte (vastupidiselt minule) korda pidada, süsteeme luua ja paberimajandusega tegeleda. Ühesõnaga ütlesin ülemusele, et siinne pood vajab naise kätt ja ta oli minuga nõus.

Ja siin ongi tõesti palju inimlikum ja chillim. Siin ei käi mul-on-nii-igav-lähen-hängin-kaubanduskeskuses-kõik-poed-läbi-ja-küsin-lolle-küsimusi tüüpe, siin ei käi pooltki nii palju venelasi, siin käib üldse poole vähem inimesi. Sebimist samas ikka jätkub, igavusse suremisest pole juttugi.

Lahtiolekuajad on ka tunduvalt etemad – õhtul tund varem ja laupäeval suisa kuuest sulgemine ning pühapäevane kinni olemine annab elukvaliteedile nii palju juurde, et ma ei pane üldse pahaks neid ühte-kahte lisapäeva, mis tänu veidi lühematele tööpäevadele iga kuu juurde tulevad.

Ülemistes hakkasin läbi põlema ja poleks seal vist enam kaua vastu pidanud. Siin olen peaaegu et uuesti sündinud, ära minemise mõtted on suuresti tagaplaanile jäänud. Ei teagi, kas see on hea või halb…

Ainus miinus on see, et kuna meid on siin kokku vaid kolm, pole Lepaga ühiseid vabu päevi rohkem kui pühapäevad. Aga neid saab vajadusel alati juurde tekitada ehk mina asendan aeg-ajalt ülemistes Murakat ja tema siin mind.

Nii et lõppkokkuvõttes võite mind ikkagi vahel ka Ülemistes näha. Peamiselt siiski siin. Vot nii 😀

Tegelikult mõnes mõttes on ka

16/08/2006 / igapäevaelu, lepp, rõõm / Leave a Comment

See tähendab, kui ma olin lõpuks magama jäänud, ärganud täitsa iseseisvalt lambist kell kuus, vaadanud kella ja tõdenud, et see on kuus ja et mul on tunne, nagu ma oleks magama jäänud alles viis minutit tagasi… Jäänud uuesti magama, löönud automaatselt kinni äratuskella, mis helises kell seitse, avastanud kell 7.20, et peaks vist juba üles tõusma, samal ajal heietades uneseguseid mõtteid Ruudu blogist, mille lugemine eile õhtul pooleli jäi ja imestades, miks tõusmine nii kuradi raske peab olema…

Käinud duši all…

Pärast kõike seda on kell alles kaheksa ja mul on kohe päris mõnus tunne. Ma võin tund aega hommikumantlis ringi hängida, hommikust süüa ja veel natuke Ruudu blogi lugeda – selle asemel, et tõusta äratuskella peale alles pool üheksa ja veeta järgmised pool tundi riidesse pannes/kohvi tehes/meiki tehes/iga viie minuti tagant Leppa varem kui 10 min enne ära minemist üles tõusma veenmist (tulutult)/bussi peale jooksmist/sellest võib-olla maha jäämist.

😀

See ei ole üldse hea

16/08/2006 / lepp, virin/urin / Leave a Comment

Ma ei mäleta, millal ma viimati öösel üksi magasin. Nähtavasti umbes kuu aega tagasi.

Vastik, Lepp, ma ausalt ei taha sinust sellises sõltuvuses olla 🙁

Agu Sihvka annab aru

27/07/2006 / jabur elu, lepp / 1 Comment

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me Lepaga teisipäeva õhtul pärast kümnetunnist tööpäeva (mille jooksul ma söömas ei käinud) Regaliast pudeli Seitset ostsime.

Pärast selle kiiret ärajoomist avalikus kohas seksisime europeldikus.

Enne keskööd tuli meile kiiduväärt mõte vahelduseks normaalsel ajal (loe: trolliga) koju minna. Pärnu maanteed mööda trollipeatuse poole jalutades sattusin ma Leppa suudeldes liialt hoogu, mistõttu ta komistas vastu poe vaateakent (jätaks parem mainimata, millise poe täpselt), mille tagajärjel klaasi sisse mõrad tulid.

Õnnetul kombel oli sealsamas turvafirma auto (jumal teab, miks), nii et meil ei õnnestunud jalga lasta.

Tulemus?

Maja haldaja kutsuti kohale. Mendid kutsuti kohale.

Mina nutsin kogu aja südantlõhestavalt (ma vähemalt loodan/eeldan/arvan seda).

Maja haldaja ütles, et me oleme toredad noored, et ta on meiega ühe bussiga tööle sõitnud, et otse loomulikult ei esita ta meile süüdistust, see oli ju õnnetus.

Aga kuna politsei oli kohale kutsutud, pidime minema jaoskonda tunnistusi andma. Politsei suhtumine asjasse oli umbes selline, et “noored, selliste asjade puhul tuleb kähku uttu tõmmata, mitte paigale jääda” ja paar tundi hiljem, kui olime oma tunnistused lõpuks kirja saanud: “selle paberihulga eest, mis siin määritud sai, oleks saanud kolm akent kinni maksta.”

Ja kuigi ma üritasin politseile selgeks teha, et kõik oli minu süü, kuna mina ju Lepa otsa kukkusin ja ta aknasse lükkasin, mõjus mu nutt ilmselt piisavalt – on suhteliselt kindel, et midagi drastilist ei juhtu. Kästi kuu aja pärast helistada ja uurida, mis värk on.

Kui mind oleks puhuma pandud, poleks ilmselt nii hästi läinud.

Ja lõpuks pidime ikkagi taksoga koju minema.

PS. Nelja ja poole kuu eest käisin politseis töövestlusel (nemad kutsusid, mu CV oli tööportaalis nii sätitud, et potentsiaalsed tööpakkujad seda näeks) – oleksin võinud uurijaks saada. Ma ei tahtnud, palk oli liiga väike 😀

EDIT kunagi hiljem: Lepale keerati akna lõhkumise eest trahv kaela ja kuna me olime tolleks hetkeks just lahku läinud, lasin ma tal selle muidugi üksi kinni maksta – kurimagus rahuldus.

Täiesti hullumeelne

22/07/2006 / jabur elu, lepp, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Mul on tunne, et ma olen kahe viimase nädala jooksul elanud rohkem, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Ja ma olen sealjuures IGA PÄEV tööl olnud. Sellest moraal – kui tahtmist on, jõuab ka õhtuti palju korda saata.

Ma olen käinud meeletult paljudes kohtades, kus ma pole kunagi varem olnud, teinud asju, mida ma pole kunagi varem teinud ja kulutanud suuremal hulgal raha, sest ma ei jõua lihtsalt kunagi sellisel kellaajal koju, kui mõni pood veel lahti on, et süüa osta. Ja väljas söömine, khm… Aga noh, kõigi nende lisapäevade juures võin ma seda vähemalt esialgu endale lubada.

Ühe päeva (pigem siis küll õhtu ja öö) jooksul jõuab nii palju juhtuda, et järgmise päeva õhtuks tunduvad hommikused sündmused olevat hirmkauged.

Eile näiteks… Läksime Lepaga pärast tööd KuKusse, sest Mart ja Nele olid seal. Lepal ja Mardil tekkis (foto)idee, mis lõppes nii:

Siis istusime vanalinnas mingi suvalise maja trepi peal, jõime veini, torkisime mööduvaid turiste vihmavarjuga ja karjusime saksakeelseid roppusi.

Siis seksisime Nukuteatri kõrval tellingute vahel.

Pärast seda pidime Mardi ja Nelega Levikas kokku saama, aga sinna nad ei jõudnudki, nii et lõpuks istusime kuskil väljas ja jõime veel veini.

Ja kuna ma polnud söönud midagi peale kahe saiakese hommikusöögiks, läksime öösel McDonaldsisse.

Ja kui me taksoga koju jõudsime, ei olnud kell üldse veel NII palju. Magama saime sellegipoolest alles kolme paiku.

Ja umbes nii on see igal õhtul.

Elu pole kunagi nii äge olnud.

PS. Ma pole kunagi olnud veinisõber, aga mind tutvustatakse iga päev odavate peetide maailmaga, mis maitsevad kummalisel kombel tuhat korda paremini. Üleeile öösel jootsin isegi Muraka täis 😀 777 mõjub alati!