meedia

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta 😛 Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid 😀 Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT 🙂 Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah 🙂 Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha 🙂 Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa 😛 Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures 😀 Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas 😛

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast 🙂

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa 🙂

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi 😛

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…