Jul 022010
 

…ehk siis mul on liiga palju aega ja tarbin igasugu ajakirjandust :)

Euroteema njämmutamine (see ja see on vaid paar näidet kümnetest, ei viitsi rohkem linke otsida) on minu meelest täiesti mõttetu. Kui tuleb, siis tuleb – ega me seda muuta saa. Lähevad hinnad kohati veidi kallimaks, lähevad – jällegi, mis kasu sellest, et kõik kirevad, ega midagi ju muutu… Täiesti mõttetu energia raiskamine.

Võrdõiguslikkust käsitlev artikkel kirjutab, et Eestis olevat enamik peresid sellised, kus naised peavad nii lapsi kasvatama kui kodutöid tegema, mehed ainult teenivad raha ja sügavad mune. No ja siis kommentaarides targutatakse, et kõik Eesti mehed on matsid ja sellepärast ei võtaks endale elu sees Eesti meest, välismaal on ikka kõik parem.

Maitea, hämming. Olen kindel, et Eestis on igasuguseid mehi. Nõmedaid ja normaalseid. Aga miks te võtate siis endale need nõmedad mehed? Ei ole nii palju aru peas, et enne inimest piisavalt tundma õppida ja olla kindel, et tema iseloom on teie jaoks vastuvõetav, kui otsustate temaga lapsi saada ja ülejäänud elu koos veeta? Minu meelest on see elementaarne…

Elementaarne on see, et leidub nii mõttetuid mehi kui naisi. Elementaarne on see, et enne nii tähtsate otsuste tegemist, nagu seda on laste saamine ja abielu (tänapäeval paraku aina rohkem just sellises järjekorras), on kaaslast piisavalt tundma õpitud ja otsustatud, et tema on HEA, mitte mõttetu :)

Muidugi, ikka juhtub vahel nii, et lapsed tulevad ootamatult, aga no kui lapse isa on mõttetu mölakas, siis on igatahes kergem üksikema olla… Valikud on ju olemas.

Mina ei kujutaks küll ette, et Abikaasa panus meie ühisesse ellu piirduks ainult raha koju toomisega. Minu jaoks pole oluline, et ta teeniks minust rohkem – muidugi on hirmus tore, kui on hea palk, olgu siis temal või minul, aga peamine on see, et oleks armastus, toetus, üksteisega arvestamine. Ikka võib juhtuda, et keegi on vahel mõnda aega töötu, siis on lihtsalt võimalus kodusesse ellu rohkem panustada. Sama loogiline on see, et kui Abikaasa käib tööl ja mina olen lapsega kodus, siis tegelen mina koduste asjadega rohkem kui tema (sest Plika on hea laps ja tema kõrvalt on aega küll). Mina olen loomu poolest parem koristaja, Abikaasale meeldib rohkem süüa teha, meie perele sobib selline tööjaotus. Mõnele teisele sobibki jälle see, et naine on püsivalt kodune, tegelebki laste ja majapidamisega, mees teenib piisavalt, et ta ei peaks tööl käima. Miks siis mitte?

Ühesõnaga igasugu mudelid toimivad – peaasi, et mõlemad suhtepooled sellega rahul oleks. Ja kui pole ning asja parandada ei õnnestu, siis milleks üldse koos olla ja raske elu üle vinguda?

Ja väita, et kõik Eesti mehed on mõttetud matsid, no kas saaks veel lühinägelikum olla? Loogiline, et aeg-ajalt on juhuseid, kus armutakse välismaalasesse, abiellutakse, saadakse lapsi, elatakse välismaal. See kõik on ju hea ja tore. Aga suhtumine, et Eestist normaalset meest ei leiagi, ainult välismaalt… Argh.

Keisrilõikest – sattusin igavusest lugema Delfi veebibeebi rubriigi artiklit, millega mina igati nõus olen. Kommentaarides on ootuspäraselt nii neid, kes nõustuvad, kui ka neid, kes hirmsasti maha teevad. Ja mina lihtsalt mõtlen, miks inimesed ei loe korralikult ja tunnevad ennast ilmaasjata puudutatult seal, kus ennast tundma ei peaks. Kui kritiseeritakse emasid, kes liiga kergekäeliselt tissi asemel pudelit annavad või emasid, kes nõuavad keisrit vaid sellepärast, et kardavad valu/välja venimist vms, miks hakkavad vihaselt vastu lahmima need, kel emb-kumb pole lihtsalt võimalik olnud? Tavaliselt on kriitika juures üsna üheselt ära mainitud, et pole mingit kobinat nende suunas, kes tõesti ise ei saa. Nende jaoks on tänapäeva teaduse ja meditsiini tulemid rinnapiimaasendaja ning keisrilõige jumala õnnistus – kunagi, kui neid polnud, oleks neil lihtsalt halvasti läinud (hea küll, enne RPA välja töötamist anti rinnapiima puudumisel lihtsalt muid asju, see pole nii elu ja surma küsimus… Aga RPA on tänuväärt leiutis sellegipoolest – mis siis, et seda praegusel ajal liiga kergekäeliselt kasutatakse).

Ühesõnaga iga inimene ja iga sünnitus on individuaalne. Kõige tähtsam on ema ja lapse tervis ning heaolu. Keiser on paljudel puhkudel enam kui õigustatud. Aga need põhjused, mille põhjal mõned keisrit soovivad, on ikka õõvastavad – sihukesed inimesed ei peaks üldse lapsi saamagi. No ja eriti mõttetu on soovida keisrit lähtudes sellest, mis ühel või teisel sünnitusel juhtus – ikka oma tervislikku seisundit ja sünnituse kulgu tuleks silmas pidada.

Oeh. Lahmimist ma ei kannata. Mõttetut kritiseerimist ka mitte. Sellepärast ma võin ise paljugi mõelda, aga välja ütlen ainult siis, kui tunnen, et saan oma kriitika ära põhjendada, kui see on minu meelest tõesti õigustatud. On nii palju teemasid, millest ma ilmselgelt piisavalt ei tea – see, et mulle miski õige tundub, ei tähenda, et see ka nii oleks.

Aga samas tissitamist pooldan küll. Loomulikku sünnitust ka :) Ja olen täiesti kindel, et kui vähegi VÕIMALUST on, võiks neid eelistada. Samas… Ega ma vist väga ei lähe kritiseerima naist, kes on teinud teised valikud. Inimesed ju ongi erinevad.

Samamoodi ei saa ma aru neist, kes arvavad, et naiste ainus eesmärk on emaks saada ning lastetutelt muudkui pärivad, millal siis ometi…? No andke asu, maailm on niigi ülerahvastatud – kõik ei pruugi järglasi tahta ning sellest ei muutu mitte midagi. Kui lapsed meeldivad, sünnitage ise, milleks sellega teisele ajudele käia! Teadlik otsus lapsi mitte saada ei tee inimest vähemväärtuslikuks ega mõttetuks.

Oh, üks teema tuli veel meelde – ajateenimisest on ajakirjandusest mitmesuguseid arvamusi läbi käinud, nt kurikuulsa Roone Roosti oma (tema kunagine eliitkoolide üllitis oli mu meelest muidugi räigelt üle pingutatud – kindlasti oli palju sellest tõde, samas on asjal ka teine külg… Aga mitte sellst ei tahtnud ma rääkida).

Minu tutvusringkonnas on igasuguseid – osad on käinud, osad pole. Need, kes pole, ei üritanud kuidagi kõrvale hiilida, olid lihtsalt meditsiinilised vastunäidustused, mille põhjal vabastati. Ei käinud nad arstidelt võltstõendeid nuiamas, lihtsalt oligi nii. Ega nad muidugi ei kurvastanud ka.

Aga nendest, kes lihtsalt arvavad, et ajateenistus on nõme ja üritavad iga hinna eest sellest pääseda, need on mu meelest ise nõmedad. Olen kindel, et paljuski võib kogemus sõltuda sellest, kuhu sa satud, mis inimestega teenid ja kellele allud, aga kui sa oled ikka ise normaalne ja optimistliku suhtumisega, siis saad sealt ka positiivse kogemuse. Abikaasa on käinud ja talle väga meeldis. Ja mina olen väga uhke, et mul selline mees on :)

– – –

Üldises plaanis on minul ikka ühed ja samad kuldsed reeglid. Võimalikult hästi eraldada need häirivad asjad, mida on võimalik muuta ja mida pole. Esimeste muutmise nimel tegutseda, teisi ignoreerida, võimalikult vähe vinguda. Suhtuda kõigesse võimalikult eelarvamustevabalt ja positiivselt. Muretseda võimalikult vähe, rõõmustada võimalikult palju. Ajada oma rida ning püüelda oma eesmärkide poole, aga kui sellest hoolimata juhtub midagi, mis tundub esialgu olevat nii paha, vale ja ebaõiglane, siis lihtsalt püüda võimalikult kiiresti leppida ning võtta seda kui elu õppetundi. Küll kunagi hiljem saab aru, miks see hea oli.

Ja otse loomulikult on kõigist neist reeglitest seda kergem kinni pidada, mida rahulolevam sa ise parasjagu oma eluga oled. Sest kui närvid on pidevalt püsti, siis lihtsalt ei jõua mõelda sellele, et küllap see on millekski hea. Seda olen ma viimasel ajal väga valusalt tõdenud.

Mina igatahes töötan praegu selle kallal, et uus kuu tuleks parem kui eelmine :)

Mar 312010
 

Alati on neid, kes väidavad, et Eestis on kõik nii p*rses, oleks viimane aeg minema kolida, mujal on ju palju parem. Või tänavad jumalat, et seda tegid (enne kui asi hullemaks läks). Masu süvenemisega selliste avalduste osakaal üha kasvab.

Ja kui kuskil eestlaste välismaale kolimine teemaks võetakse (näiteks siin), siis on alati küllaga kommentaarides ilkujaid: näe, kõrgharidusega eestlased teevad võõras riigis sibitööd, kulutavad enamik palgast mõttetu jagatud eluaseme üüri maksmisele ja on hullult rahul, sest välismaal on ju kõik parem.

Mina ei saa aru ei ühtedest ega teistest. Ma ei kolinud londonisse sellepärast, et Eestis oleks minu arvates nõme. Esimesel korral oli minu isiklikus elus lihtsalt seisak, tundus põnev natuke maailma avastada. Teisel korral sai ajendiks tööpakkumine, mis tol hetkel majanduslikult mõttekas ja ka muidu ahvatlev tundus.

Aga Eesti on ja jääb armsaks kodumaaks. Kodune võib olla ka mujal, aga see päris kodu, ühes pere ja sõprade ja rahvusliku arusaamise ning kaasmaalaste veidrustega… See on ikka ainult Eestis.

Ma olen ilmselt liiga harjunud vaatama kõiki asju eelkõige positiivsest küljest. Kui keegi küsib, miks ma kolisin Londonisse või tagasi Eestisse, siis loetlen esmajärjekorras ette ikka kõik need head asjad, mis ajendasid tagasi kolima. Jaa, kindlasti mainin lõpetuseks ka probleeme ja asjaolusid, mis tolle koha, kust parasjagu ära kolisin, vähem ahvatlevaks muutsid ning kolimisplaani üldse võimalikuks tegid… Enamasti jõuan ma aga selleni, et ehkki eelmises kohas oli äge, siis uues on veel ägedam. Lihtsalt – ajaga muutub kõik, meie soovid ja vajadused ja olukorrad ja…

Minu meelest on arusaamatu kuskil elada ja viriseda, kui halvasti kõik on. Kui ei meeldi, siis on kolm varianti. Kui võimalik, tee midagi asja parandamiseks. Kui mitte, siis lepi sellega – ela oma elu ja ära mõtle halvale, mille muutmine pole sinu võimuses. Kui enam tõesti ei kannata, siis koligi ära sinna, kus su meelest parem on. Aga lihtsalt paigal olla ja vinguda, kui halb kõik on? Midagi mõttetumat annab välja mõelda.

Ühesõnaga… Minu meelest on täiesti normaalne see, et inimesed (loe: eestlased) kolivad aeg-ajalt välismaale. Reisimine ja võõrsil elamine avardab nii tohutult maailmapilti ja annab kogemusi. On neid, kes tulevad hiljem tagasi, sest Eesti on ikkagi kodu. On ka neid, kes jäävadki võõrsile, sest neile tundub seal parem ja kodusem… Või on seal näiteks armastus :) Ja mõlemat pidi on okei! Tänapäeval on see ju nii tavaline, elada välismaal. Ikka seal, kus endal kõige parem on.

Aa, aga mis mu jutu mõte on? Ega suurt polegi. Igaühe elu on tema enda valik – targad tegutsevad, rumalad ainult virisevad. Peaksin ilmselt lihtsalt vähem ajaleheartiklite kommentaare lugema :)

Tegelikult on sel jutul isiklikum perspektiiv ka, aga sellest mõni teine päev.

Oct 302009
 

Mina ei saa aru, mis sunnib intelligentset inimest tegema tööd, mille sisuks on kirjutada toimetaja etteantud teemadel provokatiivseid ja/või mõttetuid idiootsusi, mida ta ise kindlasti ei mõtle või mis talle endale kohe kindlasti korda ei lähe, aga mis tema mainele vähemalt minu silmis küll suuresti kahju teevad. Masu? Nojah, vahet pole, see on ainult minu arvamus ja minu arvamus ei loe sellele inimesele mitte midagi.

Ma kirjutasin ennist kaks ülipikka nimelist ja kritiseerivat teksti, aga kustutasin need siis üksteise järel ära, sest tundusid liigse lahmimisena. Ei taha samale tasemele laskuda.

Vihjeks arvamuslood ühel naistele suunatud lehel. Esimese lingi saatis kunagi sõbranna, teisele sattusin just natuke aega tagasi poolkogemata (ei saa öelda, et täiesti kogemata, ma ju klikkisin, eks) läbi Ekspressi. Meelega ei pane linke. Rohkem enam ei loe ka.

Kurb lihtsalt, muud midagi. Minul oleks küll vastik tunne, kui peaksin rahateenimise eesmärgil oma nime alt sellist väljamõeldud kräppi kirjutama. Need üksikud asjalikud mõtted, mis lahmimise sees peidus on, lähevad sel viisil paraku kaduma. Elagu rämps online-ajakirjandus, mis elatub klikkidest.

Jul 312009
 

Teatavasti avastasin hiljuti üllatusega, et ajalehtede veebist võib artikleid kopeerida vaid pealkirja ja ühe lause ulatuses ning jõudsin lõpuks järeldusele, et minu blogi sarnase kasumit mitte teeniva lehe puhul ei juhtuks ilmselt midagi, kui ma ka paar lauset kopeeriksin ning refereerimise tingimustest peale lingi panemise mööda vaataksin.

No siin on igal juhul tegemist ettevõtte blogiga, millel ei saa olla eriti muud suunitlust kui reklaam, ning esialgsel hinnangul koosneb see tervenisti ajakirjandusest kopeeritust. Täismahus artiklid, ILMA linkideta, muust vajalikust infost rääkimata.

Vat sihukese blogi pidajatest eeldaks küll eelnevat reeglite uurimist. Või mine sa tea… Äkki on neil kõigi Eesti ajalehtedega kokkulepe, et võivad nende materjale ilma linkimata ja autori nime mainimata kasutada.

Hkhm.

Jul 292009
 

Lugesin arvamuslugu, et teenindajad võiksid lahkemad olla. Kommentaarides (vähemalt esimestes, ma ei viitsinud neid väga põhjalikult lugeda) iriseti aga miskipärast peamiselt selle kallal, et teenindaja ei jõua ka viisakas olla, kui klient talle kogu aeg näkku paneb.

Ah, teate, mul on sellest teemast sihuke kopp ees – nii võivad kliendid ja teenindajad üksteist süüdistama jäädagi. Nii kliendi kui teenindaja seisukohast ütlen ma ühte – kui sa muudkui teises süüdlast otsid, siis oledki ilmselt ise jobu.

Ma olen olnud kogu oma elu klienditeenindaja. HEA klienditeenindaja. Minu arust on loll jutt see, et masu ajal ei saagi kassapidajalt naeratust oodata. Loll vabandus. Naeratada pole raske! Naeratada on kerge ja kui olla ise positiivse suhtumisega, siis võib, üllatus-üllatus, tuju sellest isegi paremaks minna!

Idiootidest kliente leidub alati – aga keegi ei käsi ronida klienditeenindajateks neil inimestel, kelle närvid vastu ei pea. Idiootidega tuleb viisakalt käituda ja nad soovitavalt viisakalt paika panna. Ja hiljem nende üle pihku itsitada. Olla rõõmus, et sa ise selline pole.

Mida rohkem sa naeratad, mida positiivsem sa oled, seda rohkem sulle naeratatakse ja seda viisakamad sinuga ollakse. Aga kui klienditeenindaja suhtub igasse klienti eelarvamusega, et too on nagunii mingi ülbe jobu ning klient omakorda arvab, et iga klienditeenindaja on nagunii asjatundmatu ebaviisakas mühkam, siis see ongi surnud ring. Negatiivsed eelarvamused nullivad igasuguse võimaluse meeldivaks suhtluseks.

Rohkem positiivsust on vaja, rohkem optimismi. Kui kõik arvaks kõigist parimat ja ei laseks tujul langeda, kui vahel ei saa parimat, siis olekski kogu klienditeenindusmaastik palju parem. Kui klienditeenindaja jääb positiivseks, võib ülbe klient normaalseks muutuda. Samamoodi võib tüdinud klienditeenindaja muutuda viisakamaks ja koostööaltimaks, kui klient temaga hoolimata jahedast algusest jätkuvalt sõbralikult käitub.

Ja kui teine pool püsiva positiivse suhtumise kiuste morniks/ülbeks/asjatundmatuks jääb, siis on ikkagi võimalus hiljem olukorra üle naerda ning olla tänulik, et sa ise oled optimist, mitte selline vinguviiul.

Eestlased, eestlased – olgem positiivsemad!

Jul 252009
 

Sattusin juhtumisi lugema Postimehe veebi kasutamise reegleid, kus on kirjas, et kõigi leheküljel kasutatavate materjalide kopeerimine ja levitamine on ilma nende kirjaliku loata keelatud ning trahv rikkumiste eest on 3000, korduva vahelejäämise korral 5000 krooni.

Nonoh. Ma siin blogis eriti ajakirjandust ei lahka, kui seda ka teen, siis lingin tavaliselt lihtsalt artiklit ning kirjutan omi mõtteid. Aga põhimõtteliselt oleks võinud väga lihtsasti juhtuda, et ma oleks tahtnud näiteks mingil hetkel osa artiklist blogisse kopeerida. Ma siiani siiralt arvasin, et kuni ma lingin, siis võin seda teha. Tuleb välja, et ei võigi. Tähendab, võin siis, kui refereerin ainult pealkirja ja ühte lauset ja panen autori ja…

Uhh. Miks see kõik nii keeruliseks tehtud on? Saan aru nonde reeglite vajalikkusest, et ajalehtede materjale ei hakataks ärilistel eesmärkidel vääralt ära kasutama, aga puhtalt isiklikuks otstarbeks, täiesti tavalises eraelulises blogis, lingituna? Mul pole kunagi olnud kavatsust siia ajaleheartikleid kopeerima hakata, aga kui järele mõelda, siis Delfi naistelehest olen küll kunagi aastal 2005 paar täismahus (mõttetut ajaviite) juttu blogisse pannud, lingigi alles kunagi hiljem juurde lisanud (toona ei tulnud pähegi seda teha, blogisin alles nii algtasemel, et ei teadnud linkide ja fotode lisamise võimalustest miskit). Kas ma peaks oma nelja aasta tagused postitused ära kustutama (st teksti ära kustutama ja ainult lingi panema), et Delfi ei tuleks mind trahvima?

Ma vist võtan selle riski. Ehk kurjad Delfi töötajad ei satu siia. Ehk ei ole see nii hirmus kuritegu. Edaspidi olen siis targem.

(Delfi regulaarse lugemise lõpetasin juba nagunii aastaid tagasi. Nüüd satun sinna heal juhul kord kuus.)

Jul 202009
 

Vanasti oli mul kombeks nuriseda (vähemalt mõttes) selle üle, et sündisin nii hilja – sain ju iseseisvaks ja täiskasvanuks just buumiajal. Kadestasin neid, kes olid minust nii palju vanemad, et olid suutnud võtta eluasemelaenu enne, kui hinnad metsikult tõusma hakkasid – kelle laenumakse õige pea järsku naeruväärselt väike tundus ning soetatud kodu näis justkui poolmuidu saadud.

Kui ma sain natuke vanemaks, kadestasin lisaks veel neid, kes olid Eesti Vabariigi tuleku ajal piisavalt vanad ja kogenud, et uue aja alguses kergesti raha teha. Tundus, et minu jaoks on kõik võimalused mööda läinud ning tulevik paistis tume: mul polnud piisavalt tasuvat tööd, et oma kodu soetamisele üldse mõelda – ja isegi kui oleks olnud, tundus ainus võimalus oma kodu saamiseks olevat 30-aastane laenuorjus.

Ega ma toona oma kodust eriti kaugemale ei mõelnudki – see on ju ikka iga inimese esimene vajadus ja suurim soov.

Ma mõtlen viimasel ajal tihti: aga mis siis, kui mul oleks tol hetkel olnud hea töökoht? Kas ma oleksin läinud sama teed, mis nii paljud? Kas ma oleksin osanud ette näha, et majanduse õitseng ei kesta igavesti? Et palgad ei tõuse igavesti? Et võib tulla kriis? Praegu tundub see küll nii iseenesestmõistetav – miski ei saa olla igavene. Aga tagantjärele, kui tagajärjed juba käes, on ju nii hea targutada. Kas ma ikka oleks selle peale juba siis tulnud?

Teate, ma kahtlen selles sügavalt. Ma olin nii noor, ma ei mõelnud sellistele asjadele. Ma lihtsalt elasin üürikorteris oma noort muretut peost suhu elu. Kirusin vahel majandust, mis paistis nii ebaõiglane, kuid enamiku ajast ma lihtsalt noile asjadele ei mõelnud, sest vahendeid polnud nagunii.

Nüüd, tagantjärele, oskan ma vaid kergendunult ohata ja tänada. Tänada jumalat selle eest, et ma olin siis veel nii noor ja loll ning et mul polnudki vahendeid, mida ma oleksin võinud oma nooruses ja lolluses kergekäeliselt ja pikemalt mõtlemata ära kasutada. Ma ju tunnen ennast, palju otsusi sai (saab :) ) tehtud impulsiivselt, hetketujust tingituna.

Ma olen hakanud uudiseid lugema. Vähemalt uudiste pealkirju :D Sisu loen kindlasti alla poole kõigest, mis kirjutatakse, aga asi seegi. See on kodus istumise tulemus – kui ma ei viitsi parasjagu midagi asjalikku teha ja on vabam hetk, istun ikka arvutis. Uudiste lugemine on vähemalt mingil määral hariv meelelahutus.

Mida rohkem ma loen, seda tänulikum ma olen. Samas tunnen ma ennast ka järjest lollimana. Mind pole poliitika ega majandus kunagi suuremat huvitanud, need on mu meelest igavad. Aga praegu, kus ma loen valikuliselt uudiseid ja nende kommentaare – ma pean tõdema, et ma ei saa paljust aru. Ma ei oska näha suurt plaani ja seoseid asjade vahel. Ma ei oska näha, mis mille tagajärjel toimus. Põhiliselt kõik praegu kurdavad ja siunavad või tänitavad, et see oli ju ette näha. Süüdistatakse absoluutselt kõiki: (teisi) inimesi, valitsust, panku, keda iganes.

Ma muudkui loen ja loen, igaühe argumentides tundub olevat mingi tõde. Argumentides, mis on sageli üksteisele täiesti vastukäivad. Ja lõpuks jõuan ma järeldusele, et ma ei julge mitte midagi arvata – ma ei tea midagi majandusest, ma ei tea midagi poliitikast. Ma ei tea, kellel on õigus. Ma ei tea, kes on süüdi.

Ma pean ennast intelligentseks inimeseks. Ma arvan endast kohe üpris hästi. Hoolimata sellest, et on nii palju asju, mis mind ei huvita ja millest ma midagi ei tea. Ma olen seni leidnud, et polegi vaja teada.

Aga vaadates seda, mis ümberringi toimub, jõuan ma järjest enam selleni, et oleks vaja teada. Et mul oleks vaja olla mitmeski valdkonnas hoopis palju haritum. Et näha suurt pilti ja teha tulevikus arukamaid otsuseid. Ma jõuan järjest rohkem järeldusele, et igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on oma otsuste eest vastutav. Jah, ümberringi toimuv mõjutab meid, aga otsustajaks oleme ikkagi me ise.

Niisiis ma üritan ennast nüüd harida. Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub, aga ma annan oma parima.

Igal juhul tundub mulle, et hoolimata oma vähestest teadmistest olulistes valdkondades olen ma siiski õigel teel – osalt tänu juhusele, osalt tänu oma tõekspidamistele. Nii olen ma hetkel suhteliselt noor, natuke targem, natuke ettevaatlikum ja suhteliselt võlavaba (see õppelaenu 15k mind kuigivõrd ei kõiguta). Seega on kõik teed valla. Kõik olulised otsused on alles ees.

Elu tundub nii suur ja põnev väljakutse. Ma kavatsen sellest parima võtta.

Jun 182009
 

Inglismaal leiutati beebide tudukombe, mis muudab värvi, kui lapse kehatemperatuur liiga kõrgeks tõuseb. UK-s peaksid need müügile jõudma oktoobris ja hind jäävat £20 kanti (kusjuures tundub, et £20 pakk, milles foto põhjal paistab olevat kaks või isegi kolm kombet), mis on mu meelest täiesti normaalne. Udupeen!

Kombe muutub valgeks, kui lapse kehatemperatuur tõuseb üle 37 kraadi. Imikutel loetakse tegelikult ju palavikuks alles 37.4?

Aga muidu, kes seal Postimehes neid artikleid eesti keelde tõlgib? Ma eeldan, et seesama toimetaja, kelle nimi teksti all on? Sel juhul on Inna-Katrin Hein see vaimuhiiglane, kes on arvanud heaks tõlkida £12.5 million contract miljonilepinguna (mis iseeenesest on ju JOKK, sest miljonilepingus võib neid miljoneid palju olla, lihtsalt jätab kasumist väga väikse mulje, kuna väljatöötamiseks kulunud £700 000 on küll täpse numbriga ära toodud) ja pastel green on tema arvates beež :D

Mind lihtsalt hakkas see teema huvitama ja otsisin netist infot lisaks. Postimehe artikkel on siin ja Telegraphi oma siin.

Aga leiutis ise on ju väga äge. Vaatame, kui suuri neid tegema hakatakse (artiklist jäänud mulje põhjal arvan, et ehk kuni kaheaastastele) – Plika on tegelikult juba nii suur, et talle pole vist enam vaja, aga kui tal kunagi väike õde-vend tulema peaks, siis pisikesele võtaks kindlasti ühe paki. Ja kui ma eestikeelset versiooni lugedes just torutasin, miks nii nõmeigavad värvid, siis heleroheline on ju küll mõnusalt unisex ja mitte niiii igav kui beež :P

Jun 042009
 

Lugesin sihukest toredat artiklit, mis räägib, kuidas lõpuaktuste rõivamood muutub vabamaks. Säästuajastule sobivalt on kommentaari küsitud Tallinna Kaubamajalt ning artikli lõpus on ära toodud ka näidiskomplektid:

Näidiskomplektid neiule:

Your Face roosa kleit 1899krooni
Mosaic ehe 249 krooni
Sacha London roosa king 1799 krooni

French Connection kleit 2299 krooni
Your Face must jakk  1299 krooni
Sacha London beež king 1799 krooni

Näidiskomplektid noormehele:

Mosaic läikiv elevandiluu valge ülikond, mudel Agis, hind 2699 krooni
Sangar roosa extra slim päevasärk, mudel Jaen, hind 499 krooni
Dako roosa polüester-lips, hind 179 krooni
Pierre Cardin beež püksirihm, hind 449 krooni
Filanto heledad kingad, hind 999 krooni

Mosaic hall pintsak 1399 krooni
püksid 699 krooni
Gowri roheline päevasärk slim 499 krooni
Strellson roheline lips 699 krooni
Pierre Cardin beež püksirihm 449 krooni
Romano Sicari beežid kingad 1099 krooni

Et nagu… Et nagu… ET NAGU???

Kleit 2k? Kingad 2k? Ok, ma saan aru, et ülikonda ja meeste kingi vist ülaltoodust eriti odavamalt ei leia (või äkki leiab ka, ma pole üldse kursis), aga seda enam – on siis vaja sinna juurde 500-kroonist vööd ja 700-kroonist lipsu?

Mina lõpetasin aastal 2002, kleit maksis 700 krooni (oli toona suht kallis), kingad vist 400, juuksuris-kosmeetikus-maniküüris-pediküüris käisin ka. Kokku läks juba siis korralik summa, aga tutkit see teismeline rahamuredest aru saab.

Võrdluseks: ülikooli lõpuaktusel, pärast kolme aastat iseseisvat elu ja majandamist, kandsin emalt laenatud seelikut ja 99-kroonist Terranova pluusi. Kingad olid kunagi varem miskiks pidulikumaks puhuks ostetud (TÜ ball äkki? Üle 700 kindlasti ei maksnud, ehk isegi 500, tõesti ei mäleta), prantsuse patsist sain lokid, meigi ja maniküüri tegi kosmeetikust sõbrants ja kursaõde, kellel ma vastutasuks aitasin paar lõputööks vajalikku intervjuud ära transkribeerida.

Mõistus tuleb aastatega, tõsi ta on. Enne ei saa raha väärtusest ega näiteks vee ja elektri kokkuhoiu mõttest aru, kui oled oma elu peal ja ise arveid maksad.

Aga kus on Postimehe mõistus, et ta masu ajal sihukese artikli üllitab? Enamik teismelisi on kahetsusväärselt kergesti mõjutatavad. Kes teab, kui paljud nüüd veel Kaubamaja kalleid kleite ja kingi nõudma hakkavad…

Tramaivõi, tõepoolest.

Mar 012009
 

Riigikogulased surfavad 52 000-kroonise kuupalga eest internetis, aga lasteaiakasvatajate palku ja tööaega tahetakse kärpida?

Nonoh, eelneva valguses on Liis Lassist kirjutatud artikkel isegi positiivsem – sain mõnda aega Eestist eemal olnuna ja (sopa)ajakirjandust eriti mitte tarbivana ka lõpuks aru, kes ta sihuke on ja kust ta tuli.

Üleüldiselt – kas kuskil on üldse normaalne elada? Ega ma sinisilmselt ei arva, et igal pool mujal on parem, aga PEAB ju olema mõni riik, kus poliitikud oma raha eest actually tööd teevad ja majanduslanguse korral õigetest kohtadest kokku hoitakse…?

Iseenesest ei pea ma Õhtulehte just ajakirjanduse pühaks lehmaks ja absoluutse tõe allikaks, aga kuuldused ei teki eimillestki ning mõningane tõde on seal kindlasti. Delfi pildid see-eest räägivad enda eest.

Ma olen suhteliselt apoliitiline inimene, aga praegu tundub minu täiesti asjatundmatule silmale, et midagi on ikka VÄGA-VÄGA VALESTI.

EDIT: Et natuke naerda saaks, siis vähemalt paar Delfi artikli kommentaari:

401.03.2009 09:56
see joonistus on uue energeetilise lahenduse projekt, joonistatud seade ongi see senitundmatu seade, mis hakkab tuuleenergiat salvestama

kustas01.03.2009 09:56
täielik ebavõrdsus, mina teenin sama asja eest 10x vähem.