norra

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Lobisen siin muudkui virtuaalelust, nii et ilmateade ununes täitsa ära. Teil seal Eestis on tuisk ja torm, meil hakkas hommikul Abikaasa töölt kojusõidu ajal lihtsalt ilusat laia valget lund sadama. Sadas päeval päris mõnusalt, aga kraadid on väljas ikka nulli ringis.

Olin eile jälle hirmkaua üleval ja Abikaasa lasi mul täna hommikul välja magada. Ühel hetkel ärgates kuulsin praokil magamistoa aknast laste kilkeid.

Aga seda ma küll ei tea, kuidas veenda neid mitte lund sööma 😛

Ahjaa, paberimajanduse jätkuks – tahtsin täna meie kõigi isikukoodid oma telefoni salvestada, nii igaks juhuks, et alati käepärast oleks… Ja avastasin, et laste omadel on sünniajad vahetusse läinud. Siinne isikukood on selline, et kokku 11 numbrit – alguses kuuest numbrist sünniaeg ja siis veel viis numbrit. Plikal oli alguses Poisi sünniaeg ja vastupidi… Nüüd peame siis jälle kuskile klattima minema. Nii palju siis sellest rõõmust, et kõik läks lihtsalt ja libedalt 😛

Mis seal ikka, küll saab korda.

Kõigest kaks nädalat ja korras!

Käisime täpselt kaks nädalat tagasi endale kohalikke isikukoode taotlemas ja täna olidki ümbrikud postkastis 🙂 Abikaasal oli varem ajutine isikukood, nüüd on meil kõigil need õiged.

Sellega seoses sain lõpuks ometi oma telefoninumbri ära registreerida ja olen nüüd üle kuu aja jälle mobiilne.

Pangaarve peaks ära tegema, siin tehtavat pangakaart (soovi korral) pildiga, mis kehtib ka kohaliku isikut tõendava dokumendina.

Lapsed saan netis lasteaiajärjekorda panna – Külli tuleb varsti külla, teen selle ehk tema abiga ära. Siis pean üles otsima, kust sai küsida paberi, et lapsed peavad integreeruma, millega lasteaiajärjekorras eeliskoht saada, et minna kodulähedasse aeda sellega lehvitama ja silmi volksutama. Ehk õnnestub enne “ametlikku” aega ehk oktoobrit ikka kohad saada.

Ja lasterahasid saab nüüd ka taotlema minna.

Ühesõnaga kui seni lihtsalt ootasime, siis nüüd seisab ees paberimajanduse teine raund ja uus ootamine 😛

Rahutu hing, absoluutselt

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? 🙂 Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna 🙂

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Järjekordne pesupäev

Tasuta pesumasinat pole seni skoorida õnnestunud ja kui Abikaasa palka saab, siis ostame kohe. St kohe, kui mõni piisavalt hea hinnaga müüki tuleb 😛 800 kandis on neid ikka liikvel, aga kui tiba oodata ja peale passida, saab 500 eest ka. Külmkappidega umbes sama teema, vast ostame nüüd ikka selle ka – vähemalt vajadus pole nii põletav, kuna väljas on jahe. Tiba tüütu muidugi on kogu aeg toitu ukse taha viia, aga ma olen pigem äärmiselt tänulik selle üle, et me elame esimesel korrusel ja ukse taga on oma eraldatud ala, nii et sinna võib toidukasti südamerahuga jätta ja pole kaugele viia ka.

Igatahes, pesu. Abikaasal olid kõik särgid otsas ja Poisil enam-vähem üldse kõik riided, ta ju mäkerdab palju ja õnnetusi juhtub ka tihti. Niisiis võtsime taas ette teekonna “pesumajja” ehk Külli poole.

Kui eelmine kord saime kahe masinatäiega hakkama, siis seekord tuli kolm. Kui kohale jõudsime, siis Külli mees magas. Panime esimese masinatäie pesema ja läksime Abikaasa raamatupidaja juurde kulude kohta tšekke viima. Kui tagasi jõudsime, magas ikka – panime teise masinatäie pesema ja läksime seejärel pesupulbrit ja mandariine ostma ning ühte suurde kasutatud kraami poodi, mis tee peal silma jäi. Skoorisime sealt hulga nodi ning tagasi jõudes oli Külli mees juba linna läinud, nii et me ei näinudki teda 😀 Küll aga lubas ta lahkelt ära süüa köögis leiduvad tortillarulli ja koogi ülejäägid. Mmm!

Viimase masinatäie lõppemise ootuses tegevust otsides leidsin ristsõnad, ma pole NII ammu neid lahendanud! Enamik oli tehtud, aga tegemata olid just minu lemmikud, kus tuleb sõnu otsida või paigutada. Lahendasin seal nii palju, kui jõudsin ja võtsin siis ristsõnad koju kaasa – Abikaasa arvas, et Külli mees vast ei pahanda, ta nüüd kinnitas ka, et pole häda. Kirjutasin emale ja palusin, et ta saadaks mulle Külliga veel ristsõnu. No selline isu tuli! Teine asi, millest ma siin kohutavalt puudust tunnen, on raamatud. Arvuti on küll hea meelelahutaja, aga ma tahaks ju nii kangesti lugeda ka! Kui rahaline seis tiba parem on, peaks Ebayst puuduolevaid Mary Higgins Clarke tellima. Või nojah, ilmselt oleks alustuseks hea leida mõni kohalik raamatukogu, mis pakub ka ingliskeelset kirjandust. Tuleb plaani võtta!

Aga see kasutatud kraami pood oli äge. Veel suurem, kui too teine, kus kunagi käisime. Abikaasa leidis kaks korralikku nuga (10+20 NOK/€4.07), mina sain endale lõpuks mõõtenõu (5 NOK/€0.68), samuti leidsin väiksemas mõõdus taldrikud (7 NOK/€0.95 tk) ja supitaldrikud (8 NOK/€1.09 tk), mõlemaid neli tükki.

Poiss haaras endale lasteasjade nurgast päikeseprillid, mida temalt enam kuidagi kätte ei saanud – me siis lubasime tal need endale jätta. Plika sai kirjatarbeid – ühe sahtliga karbikese, mille sees paar paberit ja ümbrikku ning terve kinnise komplekti, mis sisaldas 10 ümbrikku ja 20 paberit. Kõik lasteasjad olid 10 NOK, nii et kokku siis 30 NOK/€4.07. Kõigi asjade eest maksime kokku 125 NOK/€16.96. Pole paha!

Plika istus terve õhtu ja joonistas, mul käskis muudkui juurde kirjutada, mis pildil on. Siis pani paberid ümbrikutesse ja ütles, et tema nüüd saadab pakke. Vanaemadele ja tädi Kaidile ja ma ei mäletagi, kellele kõigile veel. No ma ei tea, kunagi võib-olla saate oma “pakid” kätte ka 😀

Lõunauni jäi lastel vahele, koju jõudsime alles peale kella kuute. Poiss tukkus autos pool tunnikest õigel lõunaune ajal, koduteel jäid mõlemad magama ja said veidi puhata. Nii et õhtu möödus samuti lõbusas tujus, magamaminek oli rahulik ja mina naudin nüüd ometi võimalust rahus arvutis istuda.

All in all, mõnus päev 🙂

Töö-öö ja kohalik paberimajandus

Pühapäeval käisime Abikaasaga tööl kaasas. See on kõige kergem päev – vähe lehti (kokku on erinevaid lehti, mida ta laiali veab, ca 10, pühapäeviti neist vaid kolm) ja need peavad tavalise kella seitsme asemel alles üheksaks postkastides olema.

Lapsed olid hirmus elevil, et saavad issiga tööle kaasa ja öösel autos magada. Minul läks veidi kehvasti, nii et kaks viimast ööd olid üsna lühikese unega ja olin seega võrdlemisi väsinud, aga otsustasime sellegipoolest oma plaani mitte edasi lükata, lapsed oleks liialt pettunud.

Öösel poole kolme paiku hakkasin siis magavatele lastele õueriideid selga ajama. Kui nad poleks ärganud, olekski autosse tõstnud ja lasknud neil seal edasi magada, aga kui pükste jalga panemisega ei tekkinud probleeme, siis jope selga nihverdamise peale ärkasid mõlemad. Niipea, kui meelde tuletasime, miks keset ööd äratus on, olid mõlemal suud kõrvuni ja elevust küllaga.

Autos nad magasid vahetustega – alguses Poiss, siis Plika, siis jälle Poiss. Üks vajus ära just sel ajal, kui teine ärkas. Plika oli rohkem üleval ja sellest tulenevalt hakkas ka lõpus virisema, et tema enam ei taha autos olla, tahab koju. Aga kodus ütles, et läheks hea meelega jälle issiga tööle 😀

Kusjuures! Ma juhtisin ka tol öösel esimest korda siinmaal autot! Ma polnud rooliski varem istunud! Aga hommikupoole, kui juba valge oli, ütles Abikaasa, et ma talle vaikselt järele sõidaks. Ma siis sõitsin. No polnud mingit probleemi, eks, sest nii liiklus kui kiirus olid olematud ja automaatkäigukast ju ka. Aga ikkagi, uus auto ja nii… Äge.

Üldiselt oli see töö jälgimine üsna aukartust äratav. Täiesti hullumeelsed tänavad olid! Kuna Abikaasa teeb seda ringi juba neljandat kuud, siis on tal nüüdseks kõik peas, nii et ta sõitis kitsukestel mägiteedel üles-alla, tagurdas ja manööverdas minu jaoks täiesti hullumeelse kiirusega. Ta ise naeris selle peale, et oleks ma teda alguses näinud… Aga jah, nüüdseks on ta tõeline proff. Ja see, et tal on põhimõtteliselt peas kõik kohad, kuhu ta oma 400+ lehte panema peab… Mnjaa.

Mu sõbranna on ise ka paar nädalat lehti vedanud, asendas kedagi puhkuse ajal. Ja ta oskab oma mehe ringi ka teha, neil on plaan asjad nii korraldada, et mees pühapäeval puhkab ja tema teeb mehe eest ringi ära. Me tahaks ka nii, aga issand, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma sellega hakkama saama peaks 😀 No vaatame… Ehk läheme sel pühapäeval jälle kaasa, kui lapsed tahavad.

Eile sai lõpuks käidud ennast arvele võtmas ja D-numbreid nõutamas. Nii lihtne oli, et ei tea, miks seda varem ei teinud 😀 Kõigepealt tuli netis ära registreerida – nimi, sünniaeg, aadress, rahvus, dokumendi number jne. Siis läksime politseisse, näitasime ette abielutunnistuse ja sünnitunnistused (ingliskeelsete tõlgetega ja apostillitud), saime paberid “elamisloa” kohta… Ja siis läksime kohe maksuametisse ka, kus täitsime veel pabereid, et saada D-numbrid ehk isikukoodid. Seal küsiti lisaks politseist saadud paberitele, abielutunnistusele ja sünnitunnistustele veel üürilepingut ja nad oleks tahtnud näha ka mingeid Abikaasale esitatud arveid, aga neid meil kaasas polnud ja tädike arvas, et vast piisab üürilepingust kah – kui on lisa vaja, antakse teada. Tavaliselt peaks töölepingu ette näitama, aga Abikaasa on self-employed, midagi FIE taolist.

Politseis ei pidanud pea üldse ootama, maksuametis oli meie numbrini ca 30 inimest, seega läksime vahepeal mandariine ostma ja sööma. Tagasi jõudes oli järjekord ootamatult kiiresti edasi liikunud (eks neid teenindajaid oli seal õige palju) – Abikaasa oli passi autosse unustanud ja läks seda ära tooma, parkimismaja oli natuke kaugemal, nii et ma lõpuks kartsin, et meie järjekord jõuab enne kätte, kui ta tagasi on. Õnneks jõudis just siis, kui meist eelmine number kutsuti.

Ma lugesin foorumist Norra paberimajanduse kohta kõiksugu jutte, aga meil on siiani küll kõik väga libedalt läinud. Teenindajad olid mõlemad väga sõbralikud, aitasid pabereid täita ja vastasid lahkesti küsimustele. Isegi selle peale ei läinud närvi, kui Poiss maksuametis põrandale pissis (IRW). Õnneks mul olid vahetusriided kaasas…

Aga jah, muidugi see on alles algus. Loodame, et meie paberid kuskile saladuslikult ära ei kao, nagu mitmetega olevat juhtunud. Kui hästi läheb, saame D-numbrid paari-kolme nädalaga posti teel kätte. Ja siis võib minna lapsi lasteaiajärjekorda panema ning NAVi lasterahasid taotlema. Selle viimasega on foorumlastel kõige rohkem “nalja” saanud. Ma muidugi optimistina loodan, et meil läheb kõik kiirelt ja kergelt.

Üks absurdne asi veel – siin tuleb kõik kõnekaardid alustuseks oma isikukoodi ja nimega ära registreerida, muidu üldse ei saagi helistada. Seda saab teha netis või SMSiga, nii et oleks lihtne… Kui oleks isikukood 🙂 Abikaasa ajutine ei sobinud ja neid õigeid pole meil veel kellelgi. Nii et meiesuguste jaoks on ainus lahendus poodi minna ja dokumenti näidata, kus siis ankeet täidetakse. Kuna Tele2 esindust meie läheduses pole, aga infotelefonist öeldi, et ühes tehnikapoes saab ka, siis läksime sinna. Lubati ankeet õigesse kohta faksida… See oli eelmisel reedel. Siiani helistada ei saa 😛

Aga kuna ma ise olen kodune ja Abikaasal on nutitelefon, nii et Skype teel saab suhelda, siis ma ei viitsi protsessida ka. Karta on, et olengi nii kaua telefonitu, kuni D-numbrid käes.

Scroll to Top