öko

(Rohelisemast) kehahooldusest

Kuna enamik kehahooldustooteid on mul pikaks ajaks olemas (ma lihtsalt ei viitsi neid tihti kasutada), siis pole ma organic toodete vastu selles vallas eriti huvi tundnud. No täna miskipärast tekkis huvi, nii ma siis veidike googeldasin ja lugesin. Ja sain targemaks ka.

Siit lugesin soovitusi, mis minu mugava eluviisiga väga sobivad. Lühidalt: less is more. Paljud ilutooted, mis tänapäeval saadaval, on mõttetud ning paljusid annab kasutada mitmeotstarbeliselt. Nt hea näokreem sobib ka silmaümbruse ja dekolteepiirkonna jaoks, pole vaja eraldi osta (silmakreemi olen ostnud, kunagi kasutasin usinalt, nüüd enam ei viitsi ammu). Hea näokreem sobib nii hommikul kui õhtul, pole vaja eraldi päeva- ja öökreemi. Hea kehakreem sobib lisaks nii käte- kui jalakreemiks ja tugevdab samas ka küüsi. Palsamist on mõttekas juuksed üldse ära harjutada (jajaa, ma olen kindel, et siinkohal saan palju vastuargumente inimestelt, kes väidavad, et nemad oma juustega never ever ilma ei saaks ja vbla on see tõsi, aga vähemalt hajus minu mure, kas ma äkki oma juustele karuteenet ei tee, sest mina pole seda kunagi kasutada viitsinud). Jne jne jne. Ühesõnaga piisab sellest, kui osta vähe erinevaid häid tooteid, mitte palju ja iga asja/kehaosa jaoks erinevad. Mulle sobib suurepäraselt, mind ajab see totsikute rohkus ahastusse.

Leidsin palju selleteemalisi raamatuid (Green Beauty Bible jm), millest mõne kindlasti kunagi endale soetan. Kui ma nüüd vaid teaks, milline parim on – lugesin kõvasti arvustusi, ikka nii kiideti kui laideti.

Nii ehk naa võin selle teema praegu kalevi alla panna ja oodata, kuni mul reaalselt midagi vaja läheb. Hetkel on kõike küllaga ja ülearugi:

  • Tesco 10p dušigeel on poole peal – no meil ei olnud siin ju esimene kuu üldse raha 😛
  • Neli erinevat šampooni on kõik kasutuses – kaks ökot, üks Eesti toode ja Nizoral. Tavaliselt on meil ainult üks šampoon, aga kuidagi juhtus nii, et kõigepealt ostsin sihtotstarbeliselt Loodusperest Lavera oma (peaaegu otsas), siis tahtsin Puhta Looduse dušigeeli osta ja võtsin hajameelselt hoopis šampooni (üle poole alles), siis leidis Iiris hotellist Green People’i šampooni ja tõi mulle, kuna tal endal oli olemas ja ma olin enne kurtnud, et tahaks vahutavat šampooni, ilma on rõve (ainult paar korda kasutanud). Nizoral sai kunagi Abikaasale ostetud, on peaaegu otsas.
  • Meresoolaga kehakoorijat on suure potsiku põhjas veel viieks korraks vähemalt, ilmselt rohkemakski – hea, kui tuleb meelde kord kuuski seda kasutada, nii et jätkub kauaks.
  • Puhastava savimaski totsikust on alles ca pool ehk 100 ml (ostsin kunagi oma kosmeetikult, salongitoode, peaks jubehea olema) – vaata eelmise punkti kommetaari, jätkub ilmselt igaveseks. Peaksin usinamalt maskitama.
  • Õökreem saab kohe-kohe otsa, päevakreemi on ka ainult purgipõhja ühes ääres – mõlemad Oriflame’i omad ja jube ammu ostetud. Kuna kasutan ainult pärast dušši, jätkub olemasolevast veel sellegipoolest kauaks.
  • Oriflame’i näopuhastusgeel on poole peal
  • Oriflame’i Milk&honey kehakreemi (mu lemmiklõhn) on terve totsik – üldse ei viitsi kasutada, ei mäletagi, millal viimati…
  • Oriflame’i jalakreemi on hiigelsuur tuub – peaaegu kasutamata ja kunagi ei tule meelde ka… Annaks hea meelega ära.
  • Oriflame’i silmaümbruskreemi unustasin Eestisse – ei mäleta, kas jäi Tartusse vedelema (ha, Annekas, võid ära kasutada sel juhul :D) või pakkisin ära või õnnestus ära anda.
  • Oriflame’i näovesi on poole peal
  • Oriflame’i kooriva näokreem totsik on poole peal
  • oriflame’i intiimpesugeeli pudel on poole peal
  • Üks peaaegu tühi Oriflame’i palsam seisab nukralt vannitoas, sest ma ei kasuta palsamit. Sai kunagi harja lahti kammimiseks soetatud (oh, olid ajad).
  • Oriflame’i silmameigieemaldist on õnneks ainult veerand alles – iga profimeigi maha võtmiseks läheb seda üksjagu, nii et kui paar korda veel meiki teha lasen, siis ehk ongi otsas.
  • Küünelakieemaldi ostsin enne siia kolimist Selverist, valisin olemasolevatest kõige loodussõbralikuma variandi – ei süvenenud, kas/kui öko päriselt on. Varbaküüsi ma soojal hooajal ju ikka lakin.
  • Tavalise deodorandi asemel on mul Maxim antiperspirant, mida kasutan harvemini kui korra nädalas – kui tunnen, et olen jälle higistama hakanud, panen uuesti. My ass, et ebatervislik – küll see higi pääseb muude kehapooride kaudu välja, see on kaugelt liiga mugav, et loobuda.
  • Üks lõhn on ka tegelikult, Avoni Rare Pearls. Sain vist ca viis aastat tagasi sünnipäevaks, kuna see oli ainus lõhn, mis mulle läbi aegade üldse natuke meeldinud on – ülejäänud on minu jaoks ühte auku pead valutama ajav jama. Ega ma sedagi eriti kasutanud pole, üle poole on alles – ei teagi, kas sai kaasa võetud või mitte. Kui vaja hästi lõhnata, eelistan mõnusat kehakreemi.
  • Meigiasjadest on mul kolm-neli huuleläiget, ripsmetušš, punane küünelakk, Eestis mingid silmameigi vahendid ka – kõik igivanad.
  • Tuli meelde külmkappi vaadata – seal on poolik päevituskreem, peaaegu tühi sunkissed lotion, kinnine näokreemipurk (ema andis, kui kurtsin, et mul hakkavad otsa saama, peaks suht hea kraam olema)… Ja tuleb meelde, et mul peaks kuskil veel emalt varuks saadud ja seni kasutamata näopuhastusgeel ja näovesi olema… Aargh!
  • Ahjaa, ja siis veel suur totsik suhkruvaha ning pudel vahuga, mis pärast vahatamist nahka rahustab ja karvakasvu aeglustab – Londonis kuluvad marjaks ära

Õah, kui palju asju sai – ma mõtlesin alguses lühidalt kirjutada, aga siis hakkas huvitama, kui palju totsikuid ma oma majapidamisest kokku leian. 20 alapunkti, millest osade all on veel mitu erinevat asja. Hirmus!!! No ja siis on ju tegelikult veel hambapasta, seebid, Abikaasa habemeajamisvaht, aftershave, lõhn… Ja kes teab, mis veel.

Oriflame’i tooteid on mul nii palju sellepärast, et olin enne Londonisse kolimist aasta aega ise konsultant ja hiljem Eestis olles tellisin Katsilt kõike, mis vaja – ei viitsinud poes valimas käia, liiga suur valik. Lõpuks tuli öko…

Ülalmainitud lingi all oli ka infokild, et keskmine Briti naine kasutab iga päev kahtteist erinevat kehahooldus/ilutoodet, mis sisaldavad umbes 125 erinevat kemikaali. Nendega võrreldes on mu list muidugi tagasihoidlik, igapäevaselt (st jahedal ajal pigem “ülepäevaselt”, duši all käies ja pärast seda) kasutan väheseid.

Igatahes andsin endale just lubaduse usinaks hakata ja kõik kreemid-koorijad kähku ära kulutada, et saaks uued ja rohelisemad osta. Pärast ootamatult avastatud ja meelde tulnud varusid lükkus see kõik muidugi veel kaugemasse tulevikku…

Kolmas päev: +8 rida

(Ma loen ainult neid päevi, kus ma reaalselt ka heegeldan, eksju)

Pärast seebialust oli hammas nii verel, et oli vaja kuidagi ikka vaipa ka edasi teha. Avastasin, et kuna sinisega tegin täitsa esimese rea, siis võib jälle ühe teha küll ja mõtlesin üldse välja süsteemi, mismoodi värvid jooksma hakkavad, et saaks võimalikult kiiresti valmis (st võimalikult palju selliseid värve, milliseid kilekotte rohkem saada).

Üle poole on valmis – täpsemalt 46 cm 80-st. Kuna ma avastasin õhtul peale ühtteist, et pesu oleks ikka vaja täna ära pesta, muidu saavad homme mähkmed otsa, siis istusingi veel öösel üleval ja muudkui heegeldasin. Aga nüüd pesu kuivab ja mina juba ammu hirmus unine – vasakule ära.

PS. Avastasin eile, et mul on pöidlal paksu naha laiguke 😀 Olen karastunud heegeldaja! Täna ei läinud peaaegu üldse valusaks.

CIMG9557

CIMG9558

Tesco seebialus

Ma pole oma vaipa edasi heegeldada saanud, sest ei viitsi värvilisi kilekotte välja kaevata. Ise poes kilekotte võtma hakata pole nagu ka see, see oleks vale. Nii et on vaja inimesi, kellel on kotid kodus ülearu ja kes tahaks neist lahti saada. Eks ma panen näiteks Gumtreesse kuulutuse, kui viitsin.

Aga kuna heegeldamise isu on suur, lõikusin täna kõik Tesco kotid ribadeks ja heegeldasin kööki seebialuse. Valge on nii igav, niu niu, aga no parem ikka, kui üldse mitte heegeldada 😛

CIMG9541

Kus on loogika?

Mul on pesupulbrit vaja (õigemini küll geeli tahaks). Eestis kasutasin Miniriski või Mayerit – olenevalt sellest, mis parasjagu soodukaga ette jäi. Siinmaal ma ei tea kohalikke tooteid nii hästi, mõtlesin, et võtan siis Ecoveri. Ikkagi öko ja puha.

Sainsbury’s maksab 1,5l veidi alla £5 (£4.83 vms). Mõtlesin, et ostan parem 5l, saab kindlasti odavamalt. Aga võta näpust! Netipoodides on esiteks kõik hinnad nagunii kallimad, aga väiksel pudelil tuleb liitrihind odavam kui suurel. Mis point sellel on?

Nüüd ma siis juurdlengi, kas osta £18 eest 5l kanister, mida saab hiljem £19 eest täita (väga mõistlik, eks, vähem pakendamist) või £5 eest järjest väikseid pudeleid, sest nii on odavam.

Üks enesest lugupidav ökotootja peaks hoolitsema selle eest, et suure paki puhul tuleks hind soodsam ning refilli puhul kõige soodsam. Teistpidi on VÄGA vale.

Peaks vist nats veel ringi tuulama, äkki leian mõne kohalikuma firma, ei pea ju tingimata öko olema. Aga päris Arieli ka ei tahaks…

EDIT: Ma ikka hämmastan jätkuvalt iseennastki – miks mul on vaja vinguda, et ma ei tea kohalikke tootjaid, kui ma pole üldse viitsinud otsidagi? Tegelikult tean küll, miks – kuna kõik nood lehed, mis mahejuurikate kaste müüvad, pakuvad millegipärast ainult Ecoveri tooteid, jäi mul mulje, et ju siis kohalikke polegi. No kui ma võtsin nüüd lõpuks vaevaks googeldada organic laundry liquid made in UK, siis leidsin väga kiirelt kaks kohalikku tootjat (Bio D ja Ecoleaf), kelle hinnad on Ecoverist soodsamad kah. Super 🙂 Ainult sellest ma ei saa aru, miks kõik kastilehed ainult Ecoveri pakuvad…

Peaks endale pähe raiuma – UK on nii suur riik, et siit saab suht KÕIKE organic kraami kohalikult. Okei, mitte kõike, aga enamikku siiski 😛

Õnnelik õnnetus

Alustama peaks võib-olla sellest, et ma otsustasin täna hommikul usin olla ja arvutit enne mitte töölegi panna, kui Plika lõunaunne jääb. Hommikuti on tal nagunii reeglina kõige parem tuju ning seega oli mul pärast hommikuputru (ikka ainult Plika oma, mina olen endiselt võileibade peal) aega üle kahe tunni aega koristada.

Nii ma siis panin esimese masinatäie pesu pesema (et uued mähkmed ometi läbi pestud saaks) ning koristasin samal ajal kööki. Mingi hetk, kui parajasti nõusid pesin, hakkas kraanikausi alt kapist vett välja voolama. Mõtlesin algul, et tegemist on sellesama veega, mis mul kraanist jooksis, no et äkki on toru lahti või miskit. Keerasin ruttu kraani kinni, vesi tulvas edasi. Kappi vaadates tuli välja, et hoopis pesumasina äravoolutoru (fotol ülemine vasakpoolne), mis on ühendatud üldise kraanikausi äravooluga, on sealt miskipärast välja tulnud. Niisama lihtsalt. Kurat, kuidasmoodi saab niiviisi hooletult kinnitamata jätta?

CIMG9491

Igatahes toppisin toru kähku tagasi, nii et ülejäänud vesi läks juba õigesse kohta. Läks vaja ainult ühte suurt saunalina ja kõiki väikseid (põranda)lappe, mis mul õnneks kõrvalkapis olid, et enamik läbust ära koristada. Kurvem ja aeganõudvam oli muidugi see, et hoidsime kraanikausi all kapis oma kartuleid ja sibulaid… Sibulatel koorisin pealmise kihi ära ja kuivatasin neid rätikuga, kohalikud kartulid, mida oli nagunii umbes ühe söögikorra jagu alles, pesin korralikult puhtaks ja keedan need ilmselt õhtusöögiks. Aga Eestist toodud kartulid (no autos oli ruumi, nad tõid tegelikult endale söögiks, aga sai UK omi keedetud), sihukesed mõnused mullased, terve võrkkotitäis, need kallasin lihtsalt vanni ja seal nad nüüd on.

Ega see väike üleujutus ju kartulitele miskit häda ei tee? Ma ju võin lasta neil lihtsalt ära kuivada ja siis kappi tagasi panna? Või lähevad nad siis äkki kiiremini mädanema? Äkki ma peaks nad vähemalt ära pesema, kui nad mul juba nagunii vannis on… Või oleks siis veel suurem mädanemise oht?

Vähemalt oli plaanis nagunii kohe teine masinatäis pesu peale pesta, nii et kõik kuivatamiseks kasutatud lapid said sinna juurde. Lihtsalt voodipesu mahtus plaanitust vähem, aga sellega pole ka kiiret… Kiire oli ainult uute marlikate kaks korda läbi pesemisega, et saaks need kasutusse võtta 😛

Positiivse poole pealt veel nii palju, et posti toodi just siis, kui naabrimees hakkas välja minema, nii et mu pakk anti tema kätte, mitte ei helistatud uksekella, mille peale Plika oleks raudselt üles ärganud. Leo hHickmani “A Life Stripped Bare” jõudis kohale, ma olen seda niiiii ammu lugeda tahtnud, ajalugu peab natuke ootama 😛 Mul on hea meel, et seda Eestis lugeda ei jõudnud, eelistan ingliskeelset kergemat kirjandust alati originaalis. See on kasutatud raamat, maksis Eesti rahas ca 50 krooni, aga näeb välja nagu täiesti uus. Võrratu!

CIMG9498

Scroll to Top