öko

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂