öko

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Suured teod

Oh, ma olen enda üle nii uhke – tegin täna lõpuks ära ühe asja, mida olen juba nädalaid teha tahtnud, võib-olla isegi kuid. Ma küürisin vannitoa puhtaks 😛

Kergemaid koristustöid oleme vastavalt vajadusele (irw, pigem küll harvemini) ikka läbi viinud – WC potti ja kraanikaussi puhastanud jne. Aga suurpuhastus oli juba pikemat aega hädavajalik ja mõlkus mul pidevalt mõttes, ma lihtsalt ei hakanud seda üldse alustamagi, kui Plikaga üksi kodus olin – teadsin, et sellega läheb tunde ja kui ma peaks samal ajal lapsega tegelema, ei tuleks asjast miskit välja.

Me oleme lihtsalt viimasel ajal kogu aeg kodust ära olnud ja isegi kui kodus, siis ikka oli miskit muud vaja teha või siis oli Mees tööl või lihtsalt ei viitsinud või… Nii see venis. Täna aga juhtus mulle kätte selline harukordne hetk, kus Mees jäi keset päeva magama ja Plika samal ajal lõunaunne. Nii nad siis koos põõnasid ja mina ründasin vannituba. Haiglane perekond on usina pereema rõõm 😛 Nad magasid kenasti tunde (ei vaadanud kella, aga tundus, et kolm vähemalt) ja mina sain rahus koristada.

Küürisin kõikvõimalikud kohad puhtaks, nühkisin käsitsi põrandat, nihutasin isegi pesumasina paigast ära, et sealt tagant ja alt tolmu võtta. Proovisin esimest korda äädikaga puhastamist, sest klaasriiuli pealt ei tulnud veejäljed niisama käsnaga nühkides ära – töötas täiesti eduliselt.

Kuna äädikavett jäi üle, kasutasin juhust ja viisin ellu teise kuid järjekorras seisnud projekti – küürisin puhtaks nõuderesti ja selle aluse. Köögis olen ma mitu korda päris põhjalikku puhastust teinud ning see koht oli ainus, mille alati unustasin – ilmselt sellepärast, et puhastustööde käigus on nõuderest reeglina lookas. Niisama olen sealt alt käsnaga ikka aeg-ajalt puhastanud, aga jällegi – roostevaba teras ja hirmsal kombel veejälgi, mis lihtsalt ei tule maha. Äädikaga tulid 😛 Mitte just 100%, aga 90% igatahes. Ma olen hirmrahul.

No ja kuna ma juba nii tubli olin, siis panin köögikapi pealt paar asja ära, mis seal ka juba kuu aega ootasid, et ma viitsiks nendega tegeleda. Mõned asjad lihtsalt jäävad venima, teate ju küll seda tunnet.

Igal juhul mu vannituba hiilgab nüüd ja köök on ka korras. Jõudsin päeva jooksul veel kaks masinatäit pesu pesta ja õhtul küpsisetorti teha.

Rahulolu.

Ma võtsin hiljuti nõuks, et pean iga päev peale tavapäraste asjatoimetuste (lapsega tegelemine, duši all käimine, asjade kokku korjamine, nõude ja pesu pesemine jne jne jne) veel millegi kasulikuga hakkama saama – vastasel korral tekib mul tunne, nagu ma raiskaks aega. Eilne õmblemine läks selle muu kasuliku alla, tänane suurpuhastus kahtlemata, pulmaasjaajamised sobivad ka, isegi fotoalbumi harvendamine (see on eriti meeldiv), millega ma pole ikka veel ühele poole saanud. Et asjad ainult kuskile poole liiguks.

Ja palju on veel teha…

Viis päeva levist väljas ehk Taku-Kadri ja Krohvi-Kadri tegemistest Võrumaa metsas ehk kuidas Tikker ja KatuUK Elusäde suvepäevadel käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Mehe postkasti potsatas uudis sellisest huvitavast üritusest, mis oli puhta tasuta ning lubas tutvustada ökoehituse algtõdesid. Mina muidugi kiunusin suurest rõõmust ja ütlesin, et lähme-lähme-lähme.

See kõik oli juba millalgi juulis ja siis me polnud vahepeal kindlad, kas me üldse saame minna ja siis me nägime, et teised kuupäevad olid veel ja kuni viimse hetkeni polnud kindel, kas saab sel ajal, kui me tahame, aga lõpuks ikka sai ja nii me pakkisimegi oma seitse (pigem küll seitsesada) asja kokku ja läksime Võrumaale, täpsemalt Pähni looduskaitsealale.

Ökoehitusega tegi meid tuttavaks Allan Natuurehitusest. Nokitsesime majas, millest peaks saama muuseum. Saime kõik savikrohvi seina panna:

Mina veetsin küll rohkem aega Plikat kantseldades kui remonti tehes, aga aeg-ajalt õnnestus mulgi näpp saviseks saada, sest meil oli kaasas hea sõber Manduca (mh, et siis kandekott):

Väike žonglöör

Krissu käis mul täna külas ning tõi koos koogiga külakostiks ka kolm pudelit mahelimonaadi. Oleme neid poes vahel nillinud, aga kuna oleme pigem mahla- kui limpsisõbrad, siis pole seni ostnud. Nüüd saime lõpuks ometi ära proovida. Cola on täiesti tavaline cola ja sidruni oma on nagu sidruni Fanta (praktiliselt ainus limonaad, mis mulle maitseb – nii palju kui limps mulle üldse maitseda saab. Colat/Pepsit joon ka vahel, apelsini oma veel harvemini, teisi ei võta suu sissegi – traditsioonilist limonaadi näiteks suisa jälestan).

Ma ei mäletagi, millal ma viimati limonaadi jõin 😀 Ilmselt Londonis rämpstoidu juurde – ja seda mitte viimase reisi ajal, vaid siis, kui veel püsivalt seal elasime. Nii et pikk aeg on möödas. Tegelikult on limps vahel harva päris tore – junk foodi juurde sobib hästi, tänasel kuumal päeval oli ka mõnusaks värskenduseks.

Ise joome edaspidigi mahla ja katsume oma lapse ka mahlasõbraks kasvatada (minu limonaadivaenulikkuse taga on mu ema edukad kasvatusmeetodid ja selle eest olen ma talle ütlemata tänulik), aga kui ta peaks limpsi tahtma, siis ostan kindlasti mahedat. Natukenegi tervislikum. Palju talle nagunii ei annaks 😛

Apelsini oma on veel külmkapis, saame homme ka maiustada.

Ja Krissuga oli ütlemata tore maast-ilmast rääkida – jutt ei lõppe meil kunagi otsa.

Roheline pühapäev

Evu küsis eile õhtul, kas me tahaksime tulla Pajumäe mahetallu ekskursioonile ja hiljem piknikule ning tooteid degusteerima. Üritus oli mõeldud roheliste vabatahtlikele (mida me veel pole :P), aga Tartu autos oli paar vaba kohta ja nii meile sihuke tore pakkumine tuligi. Otse loomulikult võtsime selle vastu.

Oi, väga tore päev oli. Kõigepealt käisime meiereis, kus tehnoloog Sirje meile näitas, mida kus ja kuidas tehakse ning hiljem pidasime tema talu õues piknikku, kus saime lisaks erinevate Pajumäe toodete degusteerimisele ka igasugu muid (peamiselt mahedaid) imehäid asju maitsta – maheveiselihast ja -kakaost iseküpsetatud pannkookide ja kringli ning astelpaju mahlani välja.

Oli see alles pidusöömaaeg! Kõik oli nii hea ja hirmus huvitav oli erinevaid asju proovida. Mahetoodetega on paraku nii, et kuna esiteks on hinnad kallimad ja teiseks saab enamikku neist vaid spets poodidest, kuhu tihti ei viitsi minna, siis ei jõua just teab mis palju katsetada. Sellepärast on taolised üritused hästi vahvad, saab kõike maitsta ja teab hiljem osta.

Pajumäe kohupiimakreemid on suisa sõltuvusttekitavalt head, need lähevad meil edaspidi kindlasti kaubaks – eriti Plikale mõeldes, lapsele tahaks ju ikka võimalikult head ja kvaliteetset. Tänane teine suur avastus oli minu jaoks astelpaju – nii mahla kui moosina. Ma pole sellest tehtud asju siiani kordagi maitsnud, astelpaju kõlas minu jaoks vist umbes nagu aroonia või pihlakas (ehkki ausõna, ma pole sellele kunagi teadlikult mõelnudki), seega pole olnud ahvatlust osta. Aga täna sai joodud mahla, millest taas peaaegu et sõltuvusse jäin ning pannkook astelpajumoosiga oli samuti imehea.

Ja kõik olid nii sõbralikud ja igasuguste huvitavate inimestega sai tuttavaks…

Väga lahe päev oli. Suur aitäh, Evu, et kutsusid!

Ja vabatahtlikuks läheks kah 😛

Muide, ega keegi ei tea kedagi, kes tahaks minna neljapäeval Alt-Lauri talu “lahtiste uste päevale”, mille kohta Kaja Kesküla täna kirja laiali saatis? Ühistranspordiga sinna vist eriti ei saa (st Võrru saab vabalt, aga sealt edasi on veel 15 km ja nii palju, kui ma välja peilisin, käib buss üks kord päevas) – oleks vaja autoga huvilisi, kel autos meie jaoks vabu kohti leiduks. Mina tahaks küll ürdiaeda ja maheköögivilja põlde näha, 30-kroonise kilohinnaga (ise korjamise hind) mahemaasikaid nopiks ka rõõmuga.

Nii et kui keegi on Tartust pooltühja autoga minemas, siis minu kontakt on paremal olemas. Täpsemat infot võin ka soovi korral meilile saata.

Scroll to Top