öko

Eelmise postituse jätkuks

/ öko / 1 Comment

Maiden kirjutas kommentaari, aga minu vastus sai nii pikk, et ei mahtunud kommentaarivormi ära (4096 characters at most – polegi sellist asja varem olnud, jälle targem). Mis seal ikka, teeme siis eraldi postituse.

Et nagu öko lihtsalt öko pärast? Kui sa keskkonnast hoolid, siis sinusuguseid inimesi on Eestis väga vaja ja kõrgharidus ei olegi peamine kriteerium. Selle saab hiljem, asjas sees olles ja oma suunitluses selgusele jõudes lihtsalt juurde võtta. Kuidas sa ikka mahetoidu spets oled, kui näppe mulda panna ei tihka. Või taaskasutus- jäätmeringlusnõustaja, kui taaraautomaat sus vastikust tekitab ja iga paari kuu järel mõne mööblitüki uue vastu vahetad?

Kuiv teoreetik?

Samas, eks kingsepp on ikka paljasjalgne ja pagari poeg näljas.

Üks on kindel. Nn. ÖKO on väga lai mõiste ja kõike kindlasti korraga ei saa, ole sa nii tuupur, kui tahes:D Süda peab väga suur olema. Mind õudselt tülgastab see laialivalguvus ses teemas :S

Vali mingi konkreetsem suund ja veendu, et see ikka tegeikult sind huvitab ja ka pikemas perspektiivis paelub 🙂

(ma võiksingi jahuma jääda 😀 – nii hinges on)

Mida üldse tähendab öko öko pärast? Sellepärast, et ökoteema on praegu popp? Mõttetult popp, ma ütleks, sest paljud kasutavad seda nüüd vaid turundustrikina ning neile, kes on asjast tõsiselt huvitatud, tähendab see hulganisti ebavajalikku müra, nii et terade sõkaldest eraldamiseks tuleb tunduvalt rohkem vaeva näha.

Ma ei ole kindlasti see inimene, kes on “ökondusega” kaasa läinud, sest see on moes. Ma ei ole see inimene, kes läheb poodi ja ostab sealt suvalisi (keskmisest kallimaid) tooteid, mille sildil on kirjas mahe/öko/organic, süvenemata sellesse, kas toode seda tegelikult üldse on ning võtmata arvesse transpordikilomeetreid.

Keskkonnasäästlik ja loodusega kooskõlas eluviis tundub mulle lihtsalt nii loomulik, nii ÕIGE. Ma olen sügavalt veendunud, et nii on hea elada. Ma tahan järjest rohkem nii elada.

Aga ma olen laisk, mugav ja püsimatu. Mul käivad vaimustusehood, kus ma uurin ja mõtlen ja teen ning mingi hetk mõtlen üle, siis saab kopp ette ja ma ei taha sest teemast mõnda aega enam kuuldagi.

Ma pole kaugeltki paduöko – ma olen täitsa tavaline inimene, lihtsalt tahaks paremaks muutuda. Ma pole kunagi aru saanud meeletust tarbimisest ja mõttetutest laenudest. Mul on perioode, kus ma ei taha mitte midagi osta. Mulle meeldivad kasutatud asjad ning võimalikult looduslik, tervislik ja säilitusainetevaba toit. Samas on ka perioode, kus ma tahan endale uusi riideid või rämpstoitu süüa ning ma ei lase ennast hetkel veel kuigivõrd häirida küsimusest, kui eetiliselt on toodetud Primarki riided, samuti olen ma teadlikult hoidunud vaatamast näiteks Peta kodulehel olevaid videosid. Kui mul on valik kas osta odavat või üldse mitte osta, sest kallimaks raha pole, siis ma ostangi odavat.

Minus pole veel nii palju tahtejõudu ja otsusekindlust, et osta üks kvaliteetne mahedalt toodetud puuvillast õiglases kaubanduses toodetud riideese, kui ma saan selle raha eest neli tavalist. Minus pole veel nii palju tahtejõudu, et osta riideid ainult äärmisel vajadusel – aasta aega ma tegingi seda, nüüd on edevus majas ja tahtmised teised. Aga kõige selle juures üritan ma siiski jääda mõistlikuks. ÜLE ma (loodetavasti) eriti ei tarbi.

Tegelikult ma leian, et kuigi alguses on vaja tahtejõu abil mõtteviisi ja harjumusi muuta, et keskkonnasõbralikumalt elada, siis sellega ei saa liiale minna – ei oleks mingit kasu elada oma elu supersäästlikult ning olles ise samal ajal õnnetu. Tuleb leida see kuldne kesktee laiskuse ja vajaduste ja säästlikkuse vahel, nii et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Igaühel meist on väikesed nõrkused ja patud, millest ei suuda loobuda, millest polegi vaja loobuda – kord kuus mäkis söömine ei tee sind looduse vaenlaseks, kui muidu arukalt elad. Kui hommikusöögiks putru ei taha, siis osta vähemalt mahedaid võileivamaterjale või kasvata/tee neid ise. Jne jne jne.

Olen täiesti nõus – kõrgharidus pole peamine kriteerium. Aga oleks mõnevõrra lihtsam süveneda kõigisse neisse ökoteemadesse, kui oleks tugev keskkonnateaduste baas all – vähemalt mina arvan nii.

Ole mureta, ma olen ühe korra juba ehku peale ülikooli läinud – see oli küll kolm aastat võrratut elukogemust ja palju toredaid inimesi, nii et ma ei kahese kõige vähematki, aga teist korda ma seda läbi teha ei taha. Kui peaksin kunagi veel ülikooli minema, siis pean olema enne 100% kindel, et see on just see, mida õppida tahan. Eelmises postituses tundsingi lihtsalt huvi, mis variandid selles valdkonnas üldse oleksid.

Mina arvan, et mahetoidu spetsiks võib saada ka näppe mullaseks tegemata 😉 Teooriast (mis pärineb muuhulgas ka nendelt, kes sellega aktiivselt tegelevad) piisab täiesti. Mina näiteks olen aru saanud, et ei viitsi väga – natuke meeldib aias möllata ja mullas tuhnida, aga mitte väga suures ulatuses. Ma ei näe sellegi poolest takistust saamaks ühel heal päeval mahetoidu asjatundjaks.

Ma tahaksin töötada mõnes ökoteemaga tegelevas kohas sellepärast, et see on mulle meeletult südamelähedane ning ma tahaksin kogu aeg selle sees olla – olla inimeste keskel, kes samuti taolist eluviisi väärtustavad. Sest nii oleks mul rohkem motivatsiooni enda elu keskkonnasõbralikumaks ja tervislikumaks muutmisel. Nagu juba mainitud, olen ma mugav ja laisk ning hetkel on minu rohelisemaks muutumine kinni suures osas selle taga, et ma ei viitsi nii palju uurida ja otsida ja mahedat erinevatest kohtadest taga ajada. Teine suurem motivaator on rahaline kitsikus, aga laiskus ja mugavus on kindlasti peamised 😉

Aga kui ma töötaksin näiteks mõnes mahekaupu müüvas poes müüjana, siis peaksin ise kaubast meeletult palju teadma ja kindlasti katsetaks ka ise kõike vaikselt läbi. See oleks äge.

Ehkki jah, ma olen korduvalt öelnud, et klienditeenindajaks enam ei taha. Vot see võikski ehk olla see erand… Ei tea. Eks tulevik näita. Kontoriinimeseks hakkaksin kindiasti meelsamini. Aga milleks praegu teoretiseerida – kui aeg õige, loksub kõik paika. Praegu olen endiselt täiskohaga ema.

Ma võiksin ka jahuma jäädagi, sest nii hinges on.

Öine ökohuumor

/ naljanurk, öko / 1 Comment

Jõudsin täiesti juhuslikult Marta postituse kommentaari kaudu Lapsuliblika ökoblogini ning ei suuda nüüd kuidagi magama minna.

Ilmselt olen juba üleväsinud, igal juhul pani selle postituse kommentaar mind hüsteeriliselt naerma:

Kui armastuse veele on häid sõnu öeldud, siis on tore. Aga kui kaubalao transa ennast lolliks vihastab raske euroaluse peale, siis kas see ei nulli vee armastuselaengut…

Aga muidu on näiteks mu ema ka õnneliku vee fänn ja sulatab elu eest. Ma põhimõtteliselt täiesti usun seda kõike, lihtsalt ise pole seni viitsinud. Kunagi ehk…

Ja veel üks uitmõte: kuna ma olen kunagi sunnitud siiski tööle tagasi minema, siis mulle oleks ütlemata südamelähedane töö, mis on miskitviisi ökoga seotud. Vastav haridus tuleks muidugi kasuks, seda mul pole. Õppida tahaks muidugi ka veel miskit, tasuta kõrghariduski teatavasti saamata… No öelge, mida ökot õppida saab? Keskkonnateadustest miskit?

Ohh, ma olen ikka tõesti üleväsinud. Magama peaks minema… KOHE.

EDIT: No ja paar postitust edasi järgmine kommentaar ja järgmine hüsteeriline naer:

Mitte küll päris sama teema, aga mina väga tahaks proovida ükskord seda, et kui lasta bussis sõita lapsel, kellel on kaks kasehalgu käes, kas ta saaks trahvi. Pärnus vähemalt on eeskirjas öeldud, et puudega laps saab tasuta sõita. Mõistan küll, et mõeldud on siiski füüsilist või vaimset puuet, aga eesti keel on nii imeline, et erineva rõhuasetusega, tähendab puudega ka midagi muud 🙂

Riidemähkmendusest

/ lastekasvatus, öko, riidemähkmed, roheline lastekasvatus / 1 Comment

Birx uuris riidemähkmete kohta, teen siis kohe eraldi postituse, äkki keegi saab veel targemaks.

Ma tegelikult väga pikalt ei hakka heietama – teooriat saab foorumitest küllaga, näiteks siit, googeldades leiab kindlasti veel hirmpalju infot.

Toodete kohta – hirmsuur valik on näiteks Loodusperes – kui kohale minna, siis müüjad oskavad kindlasti ka kõike soovitada ja seletada, nad on seal väga jutukad ja abivalmid ning tunnevad oma kaupa. Bambino Mio tooteid müüakse näiteks Beebicenteris (Tartu Kaubamaja kolmandal korrusel on Taevakarva Kutsu).

Ise kasutan põhiliselt Bambino Mio mähkmepükse, sest need on pissikindlad ja sellisest materjalist, mis ei lähe seest niiskeks.

Mähkmepükse õmblevad ka kaks toredat Tartu neiut Elen ja Anni (pilte näeb ja tellimiseks kontakti saab siit) – nendelt on mul ostetud kaks paari, ühed puuvillased, teised kiletöötlusega. Näevad hirmus vahvad välja, aga kuna on seest tavalise riidega, mis läheb niiskeks ning isegi kiletöötlusega püksid võivad natuke läbi anda, kasutan neid peamiselt varupükstena – ei viitsi lihtsalt nii palju pesta. Hinnad olid neil suvel 105-150 kr, olenevalt pükste materjalist (mida niiskuskindlamad, seda kallimad). Plussiks on kahtlemata see, et mida naturaalsem materjal, seda mõnusam ja tervislikum lapse pepule.

Sisudest on minu lemmikud õhukesest mähkmeriidest tehtud mähkmed – mul on mingisugused Lõunakeskusest ostetud vist Poola päritolu valged mähkmed, 15 kr/tk (Maiden, kas sa mäletad, kust poest need pärit on?) ja Eleni-Anni õmmeldud kollased karukestega mähkmed, vist oli 10 kr/tk. Kuivavad kiiresti, samas ei kaota liigselt kuju nagu tavalised kahekordsed marlid. Kirju mähkme pealt ei paista plekid ka välja, neid vahel ikka jääb – sapiseep on küll suureks abiks, aga alati ei õnnestu 100% puhtaks saada.

Ema õmbles mulle tavalisest apteegimarlist ka kümme mähet, aga see äärte õmblemine olevat paras nokitsemine ja need võtavad liiga kergesti liiga suvalist kuju. Kuivavad muidugi hirmkiiresti (tuule käes praktiliselt minutitega).

Bambino Mio originaalmähkmed imavad hästi ja neid on kergem voltida, aga kuivavad kauem ja on kallimad.

Flanellmähkmeid pole õnnestunud proovida. Elen ja Anni õmblevad neid ka (vist 20 kr/tk), aga kui ma ostmas käisin, polnud ühtki hetkel olemas. Peaks igal juhul veel paremini imama.

Ma rohkem ei kirjuta, foorumis olid nagunii kõik tarkused olemas 🙂 Igal juhul – kui ostmiseks läheb, siis proovige erinevaid ja vaadake, mis kõige paremini sobib. Ja võimalusel eelistage ikka eestimaist! 😉

Potipõllundusest ja korilusest

/ aed, kodumajandus, puhas toit, toitumine / 4 Comments

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Scroll to Top