Mida üldse tähendab öko öko pärast? Sellepärast, et ökoteema on praegu popp? Mõttetult popp, ma ütleks, sest paljud kasutavad seda nüüd vaid turundustrikina ning neile, kes on asjast tõsiselt huvitatud, tähendab see hulganisti ebavajalikku müra, nii et terade sõkaldest eraldamiseks tuleb tunduvalt rohkem vaeva näha.
Ma ei ole kindlasti see inimene, kes on “ökondusega” kaasa läinud, sest see on moes. Ma ei ole see inimene, kes läheb poodi ja ostab sealt suvalisi (keskmisest kallimaid) tooteid, mille sildil on kirjas mahe/öko/organic, süvenemata sellesse, kas toode seda tegelikult üldse on ning võtmata arvesse transpordikilomeetreid.
Keskkonnasäästlik ja loodusega kooskõlas eluviis tundub mulle lihtsalt nii loomulik, nii ÕIGE. Ma olen sügavalt veendunud, et nii on hea elada. Ma tahan järjest rohkem nii elada.
Aga ma olen laisk, mugav ja püsimatu. Mul käivad vaimustusehood, kus ma uurin ja mõtlen ja teen ning mingi hetk mõtlen üle, siis saab kopp ette ja ma ei taha sest teemast mõnda aega enam kuuldagi.
Ma pole kaugeltki paduöko – ma olen täitsa tavaline inimene, lihtsalt tahaks paremaks muutuda. Ma pole kunagi aru saanud meeletust tarbimisest ja mõttetutest laenudest. Mul on perioode, kus ma ei taha mitte midagi osta. Mulle meeldivad kasutatud asjad ning võimalikult looduslik, tervislik ja säilitusainetevaba toit. Samas on ka perioode, kus ma tahan endale uusi riideid või rämpstoitu süüa ning ma ei lase ennast hetkel veel kuigivõrd häirida küsimusest, kui eetiliselt on toodetud Primarki riided, samuti olen ma teadlikult hoidunud vaatamast näiteks Peta kodulehel olevaid videosid. Kui mul on valik kas osta odavat või üldse mitte osta, sest kallimaks raha pole, siis ma ostangi odavat.
Minus pole veel nii palju tahtejõudu ja otsusekindlust, et osta üks kvaliteetne mahedalt toodetud puuvillast õiglases kaubanduses toodetud riideese, kui ma saan selle raha eest neli tavalist. Minus pole veel nii palju tahtejõudu, et osta riideid ainult äärmisel vajadusel – aasta aega ma tegingi seda, nüüd on edevus majas ja tahtmised teised. Aga kõige selle juures üritan ma siiski jääda mõistlikuks. ÜLE ma (loodetavasti) eriti ei tarbi.
Tegelikult ma leian, et kuigi alguses on vaja tahtejõu abil mõtteviisi ja harjumusi muuta, et keskkonnasõbralikumalt elada, siis sellega ei saa liiale minna – ei oleks mingit kasu elada oma elu supersäästlikult ning olles ise samal ajal õnnetu. Tuleb leida see kuldne kesktee laiskuse ja vajaduste ja säästlikkuse vahel, nii et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Igaühel meist on väikesed nõrkused ja patud, millest ei suuda loobuda, millest polegi vaja loobuda – kord kuus mäkis söömine ei tee sind looduse vaenlaseks, kui muidu arukalt elad. Kui hommikusöögiks putru ei taha, siis osta vähemalt mahedaid võileivamaterjale või kasvata/tee neid ise. Jne jne jne.
Olen täiesti nõus – kõrgharidus pole peamine kriteerium. Aga oleks mõnevõrra lihtsam süveneda kõigisse neisse ökoteemadesse, kui oleks tugev keskkonnateaduste baas all – vähemalt mina arvan nii.
Ole mureta, ma olen ühe korra juba ehku peale ülikooli läinud – see oli küll kolm aastat võrratut elukogemust ja palju toredaid inimesi, nii et ma ei kahese kõige vähematki, aga teist korda ma seda läbi teha ei taha. Kui peaksin kunagi veel ülikooli minema, siis pean olema enne 100% kindel, et see on just see, mida õppida tahan. Eelmises postituses tundsingi lihtsalt huvi, mis variandid selles valdkonnas üldse oleksid.
Mina arvan, et mahetoidu spetsiks võib saada ka näppe mullaseks tegemata 😉 Teooriast (mis pärineb muuhulgas ka nendelt, kes sellega aktiivselt tegelevad) piisab täiesti. Mina näiteks olen aru saanud, et ei viitsi väga – natuke meeldib aias möllata ja mullas tuhnida, aga mitte väga suures ulatuses. Ma ei näe sellegi poolest takistust saamaks ühel heal päeval mahetoidu asjatundjaks.
Ma tahaksin töötada mõnes ökoteemaga tegelevas kohas sellepärast, et see on mulle meeletult südamelähedane ning ma tahaksin kogu aeg selle sees olla – olla inimeste keskel, kes samuti taolist eluviisi väärtustavad. Sest nii oleks mul rohkem motivatsiooni enda elu keskkonnasõbralikumaks ja tervislikumaks muutmisel. Nagu juba mainitud, olen ma mugav ja laisk ning hetkel on minu rohelisemaks muutumine kinni suures osas selle taga, et ma ei viitsi nii palju uurida ja otsida ja mahedat erinevatest kohtadest taga ajada. Teine suurem motivaator on rahaline kitsikus, aga laiskus ja mugavus on kindlasti peamised 😉
Aga kui ma töötaksin näiteks mõnes mahekaupu müüvas poes müüjana, siis peaksin ise kaubast meeletult palju teadma ja kindlasti katsetaks ka ise kõike vaikselt läbi. See oleks äge.
Ehkki jah, ma olen korduvalt öelnud, et klienditeenindajaks enam ei taha. Vot see võikski ehk olla see erand… Ei tea. Eks tulevik näita. Kontoriinimeseks hakkaksin kindiasti meelsamini. Aga milleks praegu teoretiseerida – kui aeg õige, loksub kõik paika. Praegu olen endiselt täiskohaga ema.
Ma võiksin ka jahuma jäädagi, sest nii hinges on.