öko

Tasuta loeng savimaja ehitamisest

/ öko, ökoehitus / Leave a Comment

Te ju kõik mäletate, kuidas ma hiljuti avastasin ja vaimustusin cob-tehnikast ja savimajadest? Ma ei viitsi linkida, sest postitusi oli mitmeid, aga kuskil aprilli teises pooles see oli.

Novat, ja täna saatis Krissu, hea inime, mulle edasi uudiskirja, mis teatas, et esmaspäeval kell kuus on Tartu keskkonnahariduse keskuses tasuta loeng, mida peab Eesti cobiekspert Viese ise ja mis räägib just sellest kõigest, mis mind nii huvitab. Ja siis saab küsida 😀

Oh, ma olen vaimustuses. Pärnusse sõidu plaan jäi kohe ära, seda tegelikult ka mitmel teisel põhjusel.

Ja ma nüüd jõudsin nii kaugele, et Eva-Liisa pani mu listi ka (mhmh, ise oleks ka saanud panna, aga mul polnud varem meeles uurida). Nüüd mulle hakkavad need põnevad asjad meili peale jooksma.

Nii tore, et selline info on seni ka puhtjuhuslikult minuni jõudnud. Tartu keskkonnahariduse keskus tundub olevat koht, kuhu me ühel või teisel põhjusel ikka tagasi satume 🙂

Mahepoekülastus

/ öko, puhas toit / 5 Comments

Käisime eile esimest korda Lõuna-eesti ökokeskuses. Mäletatavasti olen sealt vaid korra varem mööda jalutades aknast sisse piilunud, aga tookord jäi käru pärast sisse minemata – seal oli vastik trepp. Olen seni käinud peamiselt Loodusperes, aga nendel on toidukraami vähe – kui koolitusel käidi ökokeskusest rääkimas, oli igati põnev ja saime erinevaid tooteid degusteerida, seega oli huvi nüüd suurem ja saigi lõpuks ära käidud.

Ostsime igasugu huvitavat kraami kokku. Esiteks mahedat piima – maksis 12 krooni liiter. Maitses täitsa nagu tavaline piim 🙂 See on minu suust kiitus, sest tavalisel maapiimal (st pastöriseerimata piimal) on reeglina siiski maapiima maik – ega sellepärast joomata ei jää (sõltuvus on tugevam), aga eelistan “poepiima” maitset. Noo, sellel mahepiimal, mis oli ka pastöriseerimata, seda maapiima maiku küljes polnud. Maitses igati hea. Meie piimatarbimisharjumusi arvestades jooksime me ennast ainult mahepiima peal muidugi vaeseks, aga neile mahetoiduhuvilistele, kes piima vähem tarbivad, julgen soovitada küll. Üldises plaanis pole 12 krooni ju kallis – siis, kui su pere iga päev 3-5 liitrit piima tarbib, paraku küll. Ma tean, et Tartus on vist mingi nö piimaring ka, kus klaaspudelites piima tuuakse, peaks selle ka ära katsetama – järsku saab odavamalt ja maitseb sama hea.

Maitsestamata jogurtit ostsin ka – maksis 19 krooni liiter. Seega praktiliselt sama, mis tavaline poejogurt, selle puhul ei saaks keegi kuidagi öelda, et mahetoidu eelistamine talle rahaliselt üle jõu käiks. Kuna maitsestamata jogurt on põhimõtteliselt keefir (jajah, mingi töötluse erinevus kindlasti on, aga MAITSE on üks) ja keefirit ma eriti ei joo (st ma ju võin juua, kui midagi muud pole, aga eelistan sellele kasvõi vett), siis seda ma vist rohkem ei ostaks. Tegin küll ise ploomijogurtit – segasin ploomimoosi sisse – maitses täitsa hea. Aga liiga suur lödistamine, ma pigem ostan edasi poejogurtit – mis iganes parasjagu soodushinnaga juhtub olema 😉

Siis ostsime erinevaid seemneid – redist, porgandit, lehtsalatit ja hernest. Esimesed kolm maksid 15 kr, viimane 29 kr. Kuna need on esimesed seemned, mis ma oma elus üldse ostnud olen, pole mul õrna aimugi, kui palju “tavalised” seemned maksavad. Keegi ütles, et umbes 5 kr pakk. Nii et mahe on siis kolm korda kallim – samas minu jaoks pole absoluutselt vahet, kas 5 või 15 krooni – odav on ikka 😀

Espresso – 78 kr pakk (250 g). Jaa, suurtes Maximates müüakse üht säästuespressot, mis maksab 35 krooni kandis, aga see on suur erand – kõigi teiste espressode hinnad algavadki nii Maximas kui mujal poodides umbes 75 kroonist (sellest palju kallimaid on muidugi ka). Ja enamik espressotarbijaid, ma julgen arvata, pole Maxima säästuespresso peale sattunudki. Seega – hinnaklassilt täpselt sama, võin kulutada küll. Tavaline filtrikohv oli paraku sama hinnaga kui espresso, seega tavalisest kohvist neli korda kallim. Praegu mul on filtrikohvi varud kodus olemas, eks ma nende lõppemisel kaalun uuesti.

Ja siis ostsime kuuseokkamaitselist šokolaadi (65 kr) ning küpsiseid (36 kr). Šokolaadi ostsime puhtalt sellepärast, et oli isu ja müüja ütles, et kiidetakse – tahtsime proovida. Maitses tõesti nagu kuusk 😉 Ütleme nii, et oli parem, kui ökomessilt ostetud kiluvürtsidega jõulušokolaad (millest Maris jällegi vaimustus), aga rohkem ei ostaks – šokolaadimaitse jääb meil ikka sinna tavalise kanti. Hahaa, Maris, me hoiame ühe kuuseokkakommi sulle – saad maitsta, kui mulle lõpuks külla jõuad!

Küpsiseid ostsime sellepärast, et koolitusel saime maitsta ja hirmus head olid. Sellised piparkoogimaitsega. Suht kallis lõbu muidugi, pakid olid nii küpsistel kui šokolaadil päris väikesed (9 šokolaadikommi, 15 küpsist) – aga noid küpsiseid võiks vahel täitsa veel osta. Nende ainus miinus on see, et tegemist on Itaalia tootega – seega TEGELIKULT ostame me edaspidi ilmselt siiski Eesti küpsiseid 🙂

Noo, nüüd sai meie esimesest mahetoiduostust põhjalik ülevaade antud – ehk on kellelegi abiks. Igal juhul tasub sinna poodi vaadata – pooled asjad on küll tavalisest tunduvalt kallimad, teised jällegi üpris normaalse hinnaga. Annab kombineerida ka õhema rahakoti puhul, kui rohepisik veres ja tahaks tervislikumalt toituda.

Roheliseks kasvamisest

/ öko / 3 Comments

Olen üritanud viimasel ajal korduvalt meelde tuletada, millal ma rohepisikuga nakatatud sain. Kust ma selle pisiku sain, selles pole kunagi kahtlust olnud – ikka Epu blogist. Aga millal täpselt, selle olin unustanud – teadsin vaid, et tõenäoliselt elasin siis Londonis.

Vaatasin täna lõpuks järele – hakkasin Epu blogi lugema juunis 2007. Selles sissekandes olen teda esimest korda maininud ja ka kirjutanud, et rohelise(ma)ks muutumine on tema blogi lugejate üldine mure 🙂

Miks ma sellele kõigele üldse mõtlema hakkasin? Esiteks avaldas Kaidi hiljuti selle postituse all arvamust, et paljud inimesed (sh mina) keeravad rasedaks jäädes ära ja hakkavad ökohulludeks. Vastasin, et ta peaks mäletama, et minu roheline meelestatus on tunduvalt varasemast ajast pärit. Hiljem jäin aga mõttesse, et kuna see tuli vist ikka alles Londonis, siis ta ju ei peagi seda algust nii täpselt teadma/mäletama. Igal juhul oli see pea üheksa kuud enne seda, kui oma rasedusest teada sain – üheksa kuud enne seda, kui ma oleks osanud uneski aimata, et minust saab pooleteise aasta pärast ema.

Ja teiseks kirjutas Triin, kes ennast just lugejaküsitluses üles andis, et ta ise väga öko pole, aga loeb huviga ja tasapisi hakkab külge. See on jällegi asi, millele ma pole varem eriti mõelnud – mu blogi lugejaskond on märkamatult täitsa suureks kasvanud, seega on täiesti reaalne, et ma võin juba ka veidike inimesi mõjutada, sealhulgas kellegi rohelisemaks muutumisele kaasa aidata.

Ma ei saa öelda, et ma peaksin ennast nüüd mingiks kõvaks arvamusliidriks (kaugel sellest) või et ma seaks ennast ühele pulgale Epuga, kelle blogi loetavus oli mingitel aegadel isegi ~10 000 (vs minu ~500 ööpäevas – ja jumala eest, ma väga loodan, et minu blogiga kunagi nii ei lähegi – 500 on veel hallatav ja vastuvõetav number, 10 000 ikka väga õõvastav). Samuti ei ela ma veel kaugeltki nii rohelist elu ega muretse keskkonna pärast nii palju kui Epp.

Aga väikestviisi ma vist ikkagi kedagi mõjutan. Ja ausalt, kuigi mu eesmärk pole kedagi jogurtipakke pesema või savimaja ehitama panna, siis mul on siiralt hea meel iga inimese üle, kes tänu minu ökoentusiasmile kasvõi natukenegi prügi sortima ja kilekoti asemel riidekotti kasutama hakkab või rohkem eestimaist päritolu (ja tervislikumat/keemiavaba/mahedamat) toitu ostab. Suured asjad saavad teatavasti väikestest alguse – kui esimene samm on juba tehtud (ja rohelise mõtteviisi vajalikkus teadvustatud), on teised palju kergemad tulema.

Minu enda ökovaimustus käib ju ka perioodidena – esimest korda oli see kõrgel suvel 2007, teist korda mingil perioodil raseduse ajal, kolmandat korda nüüd, tänu säästliku eluviisi koolitusele. Ja iga korraga on mu eluviis natukene rohelisemaks muutunud. Kuna koolitus on nüüd läbi, siis on oodata ka mõningast entusiasmi hääbumist – samas oleme me seekord aktiivsemalt kaasa mõelnud kui kunagi varem, rohelisem eluviis on meile tänu ahju ja aiaga majapidamisele lihtsam kui kunagi varem ning meil on laps, keda tahaks ometigi võimalikult tervislikus ja keemiavabas keskkonnas üles kasvatada, seega on ka motivatsioon suurem kui kunagi varem.

Nii et – järjest rohelisemaks läheb. Meie kodus kindlasti, loodetavasti ka minu lugejate kodudes 🙂

Vaesus teeb suisa rõõmu

/ kutsumuse otsingud, öko, rõõm, unistused / 4 Comments

Lugesin Ekspressi artiklit noorest perest, kelle elu on tänu koondamisele suht pees, sest kaelas on hirmsuur eluasemelaen + autoliising ja elustiil on siiani olnud suhteliselt muretu. Ma ei hakka nende valikuid kiitma ega laitma – loodan lihtsalt, et nad saavad omadega hakkama ja tulevad sellest kriisist välja paremate ja praktilisemate inimestena.

Mõtlen lihtsalt, kui hea meel mul on, et ma olen ikka veel nö “vaene”, et ma pole oma eluga veel midagi suurt peale hakata jõudnud. Mul on järsku nii hea meel, et ma elan siiani üürikas, et mul pole kaelas ühtki laenu peale õppelaenu (millest on järel nii vähe, et see pole eriti mainimist väärt) ning et mul pole veel karjääri ega kutsumust. Mul on hea meel, et olen pidanud kogu aeg läbi ajama vähese rahaga (paradoksaalsel kombel on minu rahaline seis nüüd, majanduslanguse ajal, tunduvalt parem, kui see kunagi olnud on), nii et olen harjunud kombineerima ja säästma ja igalt poolt kokku hoidma – minu jaoks on see peale vajaduse ka lõbus ja põnev väljakutse.

Kui ma oleksin teinud paar aastat tagasi teistsuguseid otsuseid, võiks ka minul ehk olla praegu karjäär pealinnas ja miljoniline eluasemelaen. Ja ma tänan kõiki kõrgemaid jõude, et mul seda pole.

Nüüd on kõik teed endiselt valla. Olen avastanud rohelisema eluviisi ja alternatiivsed võimalused oma kodu soetamiseks. Jah, ma ei tea veel päris täpselt, kas see on minu jaoks ja kas see on üldse reaalne ja teostatav. Tähendab, on teostatav, seda kindlasti, aga kas see sobib meile, selles on küsimus. Igal juhul on meil valikud. Me saame kõiki variante põhjalikult kaaluda, mitte miski ei takista meid valimast just endale kõige sobilikumat.

Tööd tuleb nagunii teha, ilma selleta ei saa. Isegi kui me valime selle tee, et kolime metsa enda ehitatud savimajja, kasvatame oma juurikaid ja küpsetame leiba… Siis ikkagi tahaks ju kõiki neid teisi mugavusi – reisida (jah, vahel ka lennukiga ja kaugele), osta mõningaid asju ilma hinda vaatamata (näiteks kvaliteetsemaid riideid või tehnikat – kindlasti mitte mõttetu firmamärgi pärast, aga et oleks siiski võimalik valida kvaliteetsemat ja kallimat – st VAATAKS hindu, aga ei valiks ilmtingimata olude sunnil kõige odavamat)… Ja nii edasi. Kombineerida ja miksida odav, säästlik, tervislik ja lokaalne looduslähedane eluviis tänapäeva tavaliste mugavustega 🙂 Selleks kõigeks kulub ikka omajagu raha.

Aga me saame püüelda selle suunas, et leida enda vajadustele sobiv töö, mis ei tähenda ilmtingimata linnas kontoris istumist ja ületunde.

Kõik teed on ikka veel valla ja me saame ise teha kõige õigemad valikud. Pole midagi, mis pärsiks ega tagasi hoiaks. Me võime teha kõike, mida enestele pähe võtame.

See on ütlemata hea tunne.

Äkki see ongi kutsumus?

/ öko, unistused / 12 Comments

Hahaa, ma hakkasin ette kujutama, et äkki on minu elu eesmärgiks olla ökopioneer 😀

Ma võin muidugi praegu lihtsalt ülemäära vaimustuda ja täiesti vabalt võib olla, et see kõik pole teostatav ja mul on luulud ja nii edasi.

Aga kuna ma olen alati öelnud, et unistada tuleb ja unistada tuleb võimalikult SUURELT – sest kuidas suured head asjad muidu juhtuda saavad…

…siis…

Ma tahaksin minna ja kolidagi metsa ja ehitadagi ise sinna savimaja – just sellise, nagu ma tahan, viie magamistoa ja kahe vannitoaga, irw.

Ja kasvatadagi ise kõik juurikad ja kes teab, võib-olla küpsetada ise leibagi.

Jääb muidugi fakt, et päris ilma rahata ära ei ela, nii et me peame ilmselgelt mingi pereäri tegema, mida kodust ajada saab. Või kui ma saaks tõlkimisega/toimetamisega otsa peale või näiteks raamatupidamisega… Siis seda saaksin ka kodust teha. Või saaks seda ökopioneerindust edasi arendada ja sellega veidi raha teenida (kui endal piisavalt kogemusi, hakata teisi koolitama või artikleid kirjutama või… Ma ei tea, kasvõi oma blogist raamatu teha. Irw. Raamatu kirjutamisest saadud tuluga Eesti oludes muidugi ära ei elaks).

Aga kui me ehitame ise ilma laenuta maja ning kasvatame (arvestatava) osa toidust ise, siis ei ole meil seda raha sugugi NII palju vaja, kui neil, kes ostavad kõik toidu poest ja tambivad eluasemelaene kinni.

Jääb muidugi fakt, et lastele tuleb ka mõelda, nii et viisakas läheduses peaks normaalne kool olema (vähemalt põhikool) ja üleüldse tuleb saavutada see, et nad kasvaksid üles normaalsete ja elutervete tänapäeva ühiskonna lastena – viimane asi, mida ma tahan, on see, et meie keerame peast roheliseks ja kolime metsa elama ja meie lastest saaks sellepärast eluvõõrad, maalt ja hobusega tüübid. Koduõpe ei tuleks kõne allagi. Lapsed peavad saama teiste lastega suhelda ja normaalset elu elada.

Aga tahaks nendele kõikvõimalikele probleemidele kuidagi lahenduse leida. Tahakski kolida maale. Elada võimalikult palju peost suhu (st peale juurikate kasvatamise võiks ju näiteks kanu pidada, aga muid loomi küll mitte – kõike muud vaja minevat saab ju läheduses asuvatelt talunikelt osta või mis).

Tahaks tõestada kõigile, et selline eluviis on võimalik – on võimalik ja nauditav ka nii mugavate ja linnastunud inimeste puhul nagu meie Mehega seda hetkel kahtlemata oleme. Et see on võimalik, ilma et me peast segi keeraksime ja muutuksime veidrikeks, maalt ja hobusega ökohulludeks.

Et me oleks edasi needsamad normaalsed internetisõltuvuses noored inimesed, ainult me elaksime maal enda ehitatud savimajas looduslähedast elu, kasvataks juurikaid ja küpsetaks leiba. Ja kasvataks seal oma lapsi toredateks ja iseseisvateks inimesteks.

Ja muidugi kajastaks ma kogu seda protsessi jooksvalt oma blogis 😉 Sest ma ei saa ju kuidagi ilma kirjutamata!

Jajaa… Ökopioneer Tikker. Ma natuke isegi kujutan seda ette.

Aga võib-olla mul on luulud ja see kõik pole võimalik 😛 Võib-olla võtame laenu ja ehitame (st laseme ehitada) näiteks Ihastesse kalli ökomaja ja käime Tartus tööl… Ja ongi kõik. Eks elu näitab!

Scroll to Top