oma kodu

Tulime veidi aega tagasi pangast ja notarist, oleme nüüd verivärsked kinnisvara, pangalaenu, vara- ja elukindlustuse omanikud 🙂

Tegu on vabariigi ajal ehitatud numpsiku ahiküttega puumajaga (nagu Bullerby, ütles Merlis, kui fotot nägi). Meile kuulub sellest pool, täpsemini esimene korrus. Sada ruutu, neli tuba, lisaks ~500 ruutu aeda. Ja kümme aastat laenu – jätsime igaks juhuks pikema perioodi, et igakuine summa oleks ka kitsamates oludes kindlasti makstav. Loodame muidugi kiiremini ühele poole saada, aga eks aeg näita.

Asukoht on ideaalne – täpselt selline, nagu soovisime. Vaikne tänav kesklinna ja Mai vahelises piirkonnas, mänguväljak on lähedal, Abikaasal on tööle 5-10 minutit jalutada, kodupoodideks on Selver ja suur Maxima.

Praegune elanik on üks tore memmeke, kes on seal majas terve elu elanud, aga ei jõua enam ahju kütta. Üleval elab tema õetütar mehe ja koeraga 😛 Naispoolega tegime juba tutvust, toredamat naabrit ei oskaks soovidagi – olen kindel, et hakkame hästi läbi saama.

Ja sellel kohal on lihtsalt nii hea aura…

Seaduse järgi on memmekesel välja kolimiseks kuu, aga praeguste plaanide kohaselt toimub see novembri teisel nädalavahetusel. ja siis saamegi oma koju kolida.

Nii et üks suur unistus läks just täide. Õigem oleks ehk öelda, et poolenisti – remont ja sisustamine seisavad ju alles ees ning (jättes kõrvale selle tõdemuse, et remont ei saa kunagi valmis) võtavad tõenäoliselt vähemalt aasta-paar, rahaliselt ei tule kuidagi kiiremini välja. Hetkel on remont üpris vana, aga üllatavalt korralik – nii et sisse kolida saame küll. Eks me siis natuke elame, seedime ja kogume raha ning suve poole saab ehk juba üht-teist ära teha. Remondieelarve on olemas, ehitaja sõnul peaksime hakkama saama. Mööblit sinna eelarvesse küll eriti ei mahu (hea küll, köögimööbel ikka, voodi vast ka), aga õnneks jääb enamik praegusest mööblist sisse – see on küll vana, aga korralik, saame proovida vanadele asjadele uut nägu anda.

Oo, ütlemata põnev… OMA kodu. Võimalus sisustada seda oma parima äranägemise kohaselt – rõhuda eelkõige kvaliteedile, mitte odavusele, sest kes teab, kuhu aasta pärast kolime. Noh, esialgu pole meil nagunii mitte mingit raha üldse millegi ostmiseks, see hakkab vaikselt tekkima alles paari kuu pärast, seni peame olemasoleva kraamiga hakkama saama. Küllap saame, on ju kogunenud piisavalt. Ja ongi hea, et saab rahulikult sisse elada ja ringi vaadata – rahulikult otsustada, kuidas miski sättida, mida kuskile vaja… Tahaks võimalikult vähe kulutada, võimalikult palju teise ringi asju ellu äratada, panustada võimalikult palju looduslikkusele, keskkonnasõbralikkusele, kvaliteedile… Ei taha teha mõtlematuid otsuseid ega osta mõttetut träni.

Eks näis, kuidas see kõik õnnestub 🙂

—

Ei tahtnud kogu sellest värgist enne midagi kirjutada, kui allkirjad on antud – see on nii suur ja oluline asi, ei tahtnud ära sõnuda. Nüüd, tagantjärele, panen aga kodu leidmise loo ajaloo tarbeks kirja – nii hästi-halvasti, nagu see mul meeles on. Paras romaan sai (kirjutasin selle juba paar päeva tagasi valmis), aga eks lugemine on ju vabatahtlik.

Kõik sai alguse jaanuarikuus, kui ema Pärnusse kolimise mõtte meile pähe pani. Pärast mõningat kaalumist tundus see meile igati loogiline. Nii sai minust tihe kinnisvaraportaalide külaline – mida lähemale Eestisse kolimise kuupäev jõudis, seda tihemini. Pärast kolimist lehte enam kinni ei pannudki, iga päev sai kümneid kordi refreshi taotud 🙂

Laenu saamise võimalust meil tegelikult enne suve lõppu nagunii polnud – oli kokkulepe, et võime algul ema juures elada ning ühtlasi lootsime sobiva koha leidmise puhul ehk omaniku nõusse saada, et paar kuud üürime ja siis vormistame müügi. See viimane plaan ei õnnestunud – kokku kaalusime tõsiselt nelja koha ostmist, neist kaks leidsime enne laenukõlbulikuks saamist, ühes oleks üürimisega nõus oldud, aga loobusime ise ostusoovist, teise müügiga oli kiire ja keegi jõudis meist ette.

Kõigepealt veidike meie nõudmistest. Piirkonda ennist juba mainisin – kuna kogu meie pere elab Mais ning kesklinnas toimub kõik muu oluline, siis sinna vahele otsisimegi, et saaks võimalikult palju jala käia. Vähemalt kolme tuba, võimalikult avarat, võimalikult vaikset tänavat, võimalikult väikest maja (kolmekorruseline oli viimane piir, aga tegelikult üle kahe eriti ei tahtnud) ja võimalikult suurt aeda (häda pärast oleks leppinud ka hoovi, terrassi või rõduga – no et oleks vähemalt kuskile titte magama panna ja pesu kuivatada ning ilusa ilmaga kohvi juua).

Seisukorra koha pealt olime suht leplikud – peamine oli see, et poleks odava rämpsuga ära rikutud ehk siis ei tahtnud eriti laminaati, plastikaknaid ega muud taolist jura. Oleks olnud muidugi väga kena ja mugav, kui oleks leidnud ideaalses seisus koha, aga olgem ausad – maitsed on nii erinevad, et meeldivat on raske leida. Seega panustasime eelkõige värskendust vajavatele kohtadele, mille hind sellevõrra odavam, et võimalus ise endale meelepärane remont teha. Samas langesid välja mitmed muidu mõnusad kohad, mille seis liialt kehv oli – näiteks uue katuse panemiseks või maja välisseinte põhjalikuks renoveerimiseks ja soojustamiseks polnud meil ei raha ega tahtmist. Kütte koha pealt eelistasime pigem ahjukütet või muid alternatiive kallitele keskküttearvetele.

Hinnaga oli nii, et alguses panime otsingus ülempiiriks 700 000 – mõttega, et üle poole miljoni reaalselt maksta ei taha. Lõpuks oli ülemine piir 1,2 miljonit – mõttega, et masu ajal olevat kuuldatavasti võimalik kuni kolmandik hinnast alla kaubelda. Lõppkokkuvõttes läks nii, et poole miljoniga hakkama ei saanud, aga miljonit kah ei läinud 😛

Üritasin meenutada kõiki kohti, mida vaatamas käisime – kui nüüd ikka kõik meelde tulid, siis meie praegune kodu on kaheteistkümnes. Kõigepealt paari sõnaga neist kaheksast, mis ei sobinud.

Esimene oli hinnalt soodne ja pildil väga korralik, aga liiga kitsas, ainult elektriküte, nigel hoov ja akna alla plaaniti pikemas perspektiivis veel mingi maja ehitada.

Teine paistis pildi pealt superluks – avar ja kena. Reaalselt oli aga üsna väike, samuti ainult elektriküttega, lisaks kuulasid naabrid õue peal tümakat, mis võttis igasuguse kolimise isu ära.

Kolmas oli avar ja perspektiivikas, aga nii halvas seisus, et kõik oleks maast laeni ümber teha tulnud, sellist remondieelarvet meil lihtsalt polnud. Õu oli kena, aga väga väike, oli küll võimalik ka kuskil nurga taga grillida, aga seal oli sihuke võsa, kus muuseas ka parmud aega veetsid.

Neljas oli korraliku remondiga ja piltidel täitsa sümpaatne, aga koha peal tundus liiga kitsas, plastikaknad ja laminaat olid vist, hästi piklik köök, mis mulle üldse ei meeldi, kole kamin 😀 Maja trepikoda nägi suht halb välja, ühistut polnud, kuna üks idioodist naaber olevat vastu vms. Aed oli muidu täitsa okei…

Viies oli odav ja avar ning ilusa suure aiaga, aga oleks tulnud ka kõvasti ümber ehitada ja remonti teha, samuti oleksime olnud teise korruse ainsad elanikud ja ei tahtnud seada ennast olukorda, kus katus (üpris vana) hakkab äkki mingi hetk läbi laskma ning alumise korruse elanikud keelduvad selle vahetusse panustamast. Lõpliku ei ütlesin siis, kui sain teada korteri asetuse ilmakaarte suhtes.

Kuues oli väga hea hinna ja asukohaga, ranna ja kesklinna lähedal, naaber oli väga äge, aga ruutmeetreid siiski liialt vähe ja aianurgake hämar ning väiksevõitu.

Seitsmes oli kvaliteetse ja ilusa sisustusega, minu ema majale ja merele väga lähedal, esimesel korrusel ja omaette sissepääsuga… Aga suures majas elamine ega keskküte ei ahvatlenud, rõdu oli kah täiesti kinni ehitatud.

Kaheksas oli numpsik väike majake rannarajoonis – krunt oli küll väga väike, aga aianurk oleks siiski olemas olnud. Mulle seal väga meeldis ja kaalusime isegi pikemalt, aga remondieelarve oleks siiski liialt suur tulnud.

Ja nüüd need neli, mille puhul me väga tõsiselt ostmist kaalusime.

Esimene hakkas silma juba jaanuaris. Kuna veebruari lõpus Plikaga nagunii nädalakese Eestit väisasime, otsustasin üle vaadata. Nägi piltide peal väga armas välja, lisaks suurepärane asukoht – peaaegu kesklinn, aga vaikne tänav, kümne korteriga maja, igal korteril suur aed… Väiksevõitu, aga elatav, esmakordsel ülevaatusel meeldis – seega lubasin, et kui suvel veel alles on, tuleme uuesti vaatama.

Oli alles ja Abikaasale meeldis ka. Käisime Abikaasa ehitajast õemehega veel kolmandatki korda vaatamas – tundus, et jõuaks selle üles putitada küll. Lõpuks aga käisime naabritega rääkimas ja ilmnes asju, mis panid ostumõttest loobuma.

Teine oli müügis samal ajal ja samal tänaval, need kaks kohta olid väga lähestikku. Maja teine korrus, igati mõistliku hinnaga, aialapike oli kah… Maja oli suht heas korras, seest oleks muidugi tulnud värskendada. Ruutmeetreid polnud väga palju, aga tundus piisavalt avar, ruumipaigutus oli hea. Päike paistis õigel ajal õigesse kohta 🙂

Olid ainult kaks asja, mis häirisid – esiteks WC ja vannituba, mis olid küll ainult meie kasutuses ja kohe köögi ukse taga, aga see oli siiski nö korteri uks, mille taga kütteta koridor, kust trepp alla välisukseni viis. Teiseks oli aed suhteliselt väike ja täiesti lage.

Kõik ülejäänu aga meeldis, seega otsustasime, et tahaks osta. Laenukõlbulikud me aga veel polnud ja müügiga oli kiire, nii see eest ära ostetigi. Ma ei olnud siiski ülearu kurb – eeldasin, et küllap on siis midagi paremat tulemas.

Kolmanda koha leidis tegelikult ema – ma ise olin seda kuulutust ilmselt küll kunagi näinud, aga vähese info, mõttetute piltide ja veidi kalli hinna tõttu pikemalt mõtlemata kõrvale lükanud. Ema aga nägi lehes kuulutust, helistas, sai aadressi teada ja nii käisid nad seda maja väljastpoolt piilumas ning õnnestus isegi üht korterit seestpoolt näha. Sattusid nii vaimustusse, et lubasime siis ka üle vaadata. Ja hakkaski meeldima 🙂

Tegu oli kaheksa korteriga kivimajaga Rannapargi lähedal, vaikne ja mõnusalt roheline kant. Teine korrus, äge alumine naaber, ülejäänud kaks selles trepikojas olid suvituskorterid. Neli tuba, väga mõistlik paigutus, köök ja vannituba küll väiksevõitu, aga targa lahendusega täiesti kasutatavad. Maja oli väljast ilmetult hall, aga korralik ja uue katusega. Aeda polnud, aga hoov väga kena – paraku aeda ümber polnud, nii et last sinna üksi poleks julgenud jätta. Päike paistis õigesti ja remont paistis ilusti eelarvesse mahtuvat.

Ühesõnaga igati mõnus, ainsaks miinuseks vaid aia/kinnise hoovi puudumine. No ja see ka, et maja taga oli kõrge hoone, mistõttu kolme toa akendest eriti head vaadet polnud. Kuna aga midagi paremat kuskil näha polnud ja muidu igati meeldis, tahtsime asjatundjaga uuesti vaatama minna, leppisime juba ajagi kokku. Kohale aga ei jõudnud, eelmisel päeval vaadanud olid otsustanud ära osta, rahagi oli olemas ja notari aeg kokku lepitud.

Kui esimesed kaks kohta leidsime juunis, siis nüüdseks oli juba september käes ja ema juurest ära kolimise himu suur. Nii et kui kuulsime taas äraütlevat vastust, siis ülearu õnnelikuks see just ei teinud. Samas ei tundnud üllataval kombel ka liiga suurt pettumust – aia puudumine oli siiski oluline miinus. Kinnitasin endale, et ju siis tuleb midagi veel paremat, tõstsin hinnapiiri ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama.

Ja nii jõudsingi meie koduni. Olin seda kuulutust juba kunagi varem vaadanud, aga toonase hinnapiiri juures oli see veidi liiga kallis, samuti ei jätnud ruumide pildid erilist muljet (väljast oli küll väga nunnu). Kuna olime vahepeal aga mitmeid kohti vaadanud ja välja praakinud ning hinna ülempiiri kergitanud, oli see juba üks odavamaid.

Vaatasin, et seda müüb sama maakler, kellega olime varem ühte kohta vaatamas käinud – kes pidi mulle uuesti helistama, et teist korda vaatama minna, aga ei teinud seda. Kuna me olime vahepeal isekeskis tõdenud, et tolle koha remont käib meil siiski üle jõu, siis ei olnud sellest ju iseenesest häda, aga maakleri lubaduse murdmise tõttu ei kippunud talle just uuesti helistama.

Aga juhtus nii, et tolsamal päeval, kui selle kuulutuse avastasin ja neid mõtteid mõtlesin, helistas maakler paar tundi hiljem ise. Ütles, et oli Eestist ära olnud, aga on nüüd tagasi, et kas me tahame endiselt näha. Nii vastasingi, et seda kohta enam ei taha, aga üks teine huvitab küll. Ja läksimegi vaatama.

Oo, ja seal meeldis väga. Asukoht oli meie jaoks veel parem, kui tollel rannarajooni korteril (perele, Abikaasa tööle ja normaalsetele toidupoodidele lähemal), tube küll sama palju, aga ruutmeetreid pea poole rohkem, no ja muidugi aed! Ja mänguväljak! Nii me siis rõõmustasime ja leppisime kokku, et tuleme ehitajaga uuele ringile, et ta oma asjatundliku silmaga kõik üle vaataks – et mingeid varjatud jamasid poleks ja me ikka oma eelarvega hakkama saaks.

No ja siis helistas tolle rannarajooni korteri omanik ning ütles, et ostjad hüppasid alt ära, korter on jälle saadaval 🙂

Vaatasime ehitajaga mõlemad kohad üle. Lõpus läks nii kiireks, et pikemalt rääkida ei jõudnud, kõik pidid tööle tagasi kiirustama. Jäi mulje, et majaga on vist ikka liiga palju tööd, et meie jõud ei käi sellest üle. Lisaks tundus, et memmeke pole kolimissoovis isegi kindel. Ühesõnaga olime veidi pettunud… Korter meeldis küll endiselt, aga süda kiskus ikka maja poole.

Aga siis saime ehitajaga pikemalt rääkida ja ta arvas, et me tuleme oma rahadega välja küll. Ja memmekese lapsed leidsid talle uue korteri, mis talle meeldis. Ja hinda saime natuke alla kaubelda. Ja pangast öeldi, et kui Abikaasa toob tööandjalt kirja, sobib ta kaastaotlejaks isegi enne katseaja lõppu. Ja anti seejärel positiivne vastus. Ja siis oli maakler kaks nädalat eestist ära, nii et notar viibis. Aga LÕPUKS… Lõpuks sai kõik tehtud.

Pangas ja notaris läks pea kolm tundi. Kuna ema pole hetkel Pärnus, olime sunnitud mõlemad lapsed kaasa võtma ja ei saanud seega rahulikult asju ajada, pidime neid samal ajal lõbustama/rahustama/toitma. Poisiga oli kergem, aga kuna kogu värk jooksis Plika uneaja sisse, siis tema oli lõpuks väga viril ja meie ka kõigest päris väsinud. Raha on kah täiesti otsas – notaritasust pidin osa krediitkaardiga maksma, omafinantseeringu jaoks laenasime nagunii väikese jupi juurde. Õnneks maksab need kärmelt tagasi, uuest aastast on vaid pangalaen.

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Kodu OSTMINE on ikka kuradi keeruline. Kui tegu pole just täiesti uue majaga, on sada asja, mida silmas pidada, oma aruga küll otsustada ei julgeks, ikka asjatundja hinnangut on vaja. Üürikorteri otsimine tundub kõige selle valguses nüüd käkitegu. Aga loodetavasti ei pea me seda enam kunagi tegema 🙂