oma kodu

Juba homme!

Ma mĂ”tlesin, et memmekese kolimine vĂ”tab terve nĂ€dalavahetuse, aga temal on kella kaheteistkĂŒmneks kolimisauto tellitud, meie peame poole ĂŒheks kohale minema, et nĂ€idud fikseerida, vĂ”tmed saada ja ĂŒleandmisaktile alla kirjutada. Ongi kĂ”ik!

Elioni tehnik tuleb esmaspĂ€eva Ă”htupoolikul, voodi jĂ”uab ilmselt alles nĂ€dala lĂ”puks valmis. Pesumasina paigaldamise kohta ma ei mĂ€letagi, Abikaasa ajab seda asja, ostma lĂ€heme igatahes nĂ€dalavahetusel. Madrats on juba Ă€ra toodud, nii et pmst vĂ”iksime kasvĂ”i hommepĂ€ev sisse kolida. Seda me muidugi kindlasti ei tee, enne esmaspĂ€eva Ă”htut ei kĂ”lba 😀

Aga nĂ€dalavahetusel saan juba pilti teha ja asju lahti pakkida ja… Vinge!

Teravate emotsioonide pÀev

Halvast rÀÀgitakse enne, eks? Tegime eile lastele vanni ja unustasin tĂ€na pesu pestes ĂŒle kontrollida, et masina voolik ikka vannis oleks. Ise lĂ€ksime vĂ€lja ja mingi hetk ema mees helistas ning teatas, et vannitoas on uputus. Kusjuures muidu ma ALATI kontrollin, et vesi oleks lahti ja voolik vannis… Ja ma vĂ€ga harva lĂ€hen kodust Ă€ra sel ajal, kui pesu peseb… KĂ”ige nĂ”medam oli see, et ma ise jĂ”udsin alles siis koju, kui ema mees oli jĂ”udnud juba vanni eest seina Ă€ra vĂ”tta ja kolm kausitĂ€it vett Ă€ra kuivatada, ĂŒhesĂ”naga meie tekitatud jama suuremas osas Ă€ra likvideerida. Tema pani seina hiljem tagasi ka.

Mina sain ainult veidike koristada ja ohtralt vabandada. KĂ€ed vĂ€risesid pĂ€rast veel tĂŒkk aega. Naabritest pole siiani keegi kurtma tulnud, ehk nendeni vesi ei jĂ”udnud. Kunagi aastaid tagasi juhtus siin ka sarnane Ă”nnetus ja siis olla teise korruse korteri koridori lĂŒliti juurest vett tilkunud… Loodame parimat.

Aga hĂ€id emotsioone oli ka Ă”nneks kĂŒllaga. Kasutasime Abikaasa vaba pĂ€eva Ă€ra ning kĂ€isime oma uues kodus memmekesega rÀÀkimas ja asju arutamas. Kohe, kui uksest sisse astusime, oli NII hea tunne. Ma vahel mĂ”tlen siin kodus, kas ahikĂŒte oli ikka Ă”ige otsus – jamamine puude ja kĂŒtmisega, kĂ”ikuv temperatuur jne. Aga see lĂ”hn, see imeline lĂ”hn. KĂŒdeva ahju vĂ”i pliidi lĂ”hn – juba see ĂŒksi on vaeva vÀÀrt. Odav ja tervislik ka 🙂 Pikemas perspektiivis paneme ilmselt Ă”hksoojuspumba lisaks – kui ma tööl kĂ€ima hakkan, ei ole vĂ”imalust terve pĂ€ev puid alla visata, seal kĂ€ib oluline osa kĂŒtmisest lĂ€bi pioneer pliidi, mis radikaid soojendab (kokku on elamise peale kaks pliiti ja ĂŒks ahi, ma olen juba sassi ajanud, millist osa miski kĂŒtab).

Seal on hetkel selline sĂŒsteem, et on kaks kahetoalist korterit, mille vahel on koridor, kust pÀÀseb ka ĂŒhisesse vannituppa/WC-sse. Üks pool on paremas korras, memmeke elabki ainult seal, selle talve elame meie ka ainult kahes toas. JĂ€rgmisel aastal, kui raha kogunenud on, tuleb kĂ”igepealt ĂŒks vĂ€lissein korda teha, millel on niiskuskahjustused, köökide vahelt sein Ă€ra lĂ”hkuda (ehitaja ĂŒtles, et vĂ”ib), et oleks ĂŒks suur köök ja vĂ€hemalt ĂŒks tuba vajab kohe vĂ€rskendust.

TĂ€na kĂ€isime tegelikult peamiselt mööblit ĂŒle vaatamas – et mida me soovime endale jĂ€tta. KĂ”ik jÀÀb, ainult oma voodi vĂ”tab memm kaasa. Mööbel on kĂŒll vana, aga osalt suurepĂ€rases, osalt rahuldavas korras – koos sellega, mis meil Tartus on, peaksime neli tuba esialgu enam-vĂ€hem sisustatud saama.

Aias tegime ka ringkĂ€igu, et olemasolevast paremat ĂŒlevaadet saada. Meil on neli Ă”unapuud, ĂŒks kirsipuu (aga linnud nokkivat kĂ”ik Ă€ra, nii et ei mingeid kirsse), must ja punane sĂ”star, tikrid, vaarikad, maasikad, rabarber… Lilli kah omajagu. VĂ”ib-olla veel midagi. Hernepeenrad on – eks me ĂŒritame seekord varem seemned maha saada kui juulis 😀

Ilm oli imeilus ja pÀikeseline, tÀpselt Ôige aias jalutamise jaoks. Muru oli kollaseid lehti tÀis ja tunne oli Ônnis.

Ei jÔua Àra oodata, et saaks kolida.

Ühe unistuse tĂ€itumine

Tulime veidi aega tagasi pangast ja notarist, oleme nĂŒĂŒd verivĂ€rsked kinnisvara, pangalaenu, vara- ja elukindlustuse omanikud 🙂

Tegu on vabariigi ajal ehitatud numpsiku ahikĂŒttega puumajaga (nagu Bullerby, ĂŒtles Merlis, kui fotot nĂ€gi). Meile kuulub sellest pool, tĂ€psemini esimene korrus. Sada ruutu, neli tuba, lisaks ~500 ruutu aeda. Ja kĂŒmme aastat laenu – jĂ€tsime igaks juhuks pikema perioodi, et igakuine summa oleks ka kitsamates oludes kindlasti makstav. Loodame muidugi kiiremini ĂŒhele poole saada, aga eks aeg nĂ€ita.

Asukoht on ideaalne – tĂ€pselt selline, nagu soovisime. Vaikne tĂ€nav kesklinna ja Mai vahelises piirkonnas, mĂ€nguvĂ€ljak on lĂ€hedal, Abikaasal on tööle 5-10 minutit jalutada, kodupoodideks on Selver ja suur Maxima.

Praegune elanik on ĂŒks tore memmeke, kes on seal majas terve elu elanud, aga ei jĂ”ua enam ahju kĂŒtta. Üleval elab tema Ă”etĂŒtar mehe ja koeraga 😛 Naispoolega tegime juba tutvust, toredamat naabrit ei oskaks soovidagi – olen kindel, et hakkame hĂ€sti lĂ€bi saama.

Ja sellel kohal on lihtsalt nii hea aura…

Seaduse jÀrgi on memmekesel vÀlja kolimiseks kuu, aga praeguste plaanide kohaselt toimub see novembri teisel nÀdalavahetusel. ja siis saamegi oma koju kolida.

Nii et ĂŒks suur unistus lĂ€ks just tĂ€ide. Õigem oleks ehk öelda, et poolenisti – remont ja sisustamine seisavad ju alles ees ning (jĂ€ttes kĂ”rvale selle tĂ”demuse, et remont ei saa kunagi valmis) vĂ”tavad tĂ”enĂ€oliselt vĂ€hemalt aasta-paar, rahaliselt ei tule kuidagi kiiremini vĂ€lja. Hetkel on remont ĂŒpris vana, aga ĂŒllatavalt korralik – nii et sisse kolida saame kĂŒll. Eks me siis natuke elame, seedime ja kogume raha ning suve poole saab ehk juba ĂŒht-teist Ă€ra teha. Remondieelarve on olemas, ehitaja sĂ”nul peaksime hakkama saama. Mööblit sinna eelarvesse kĂŒll eriti ei mahu (hea kĂŒll, köögimööbel ikka, voodi vast ka), aga Ă”nneks jÀÀb enamik praegusest mööblist sisse – see on kĂŒll vana, aga korralik, saame proovida vanadele asjadele uut nĂ€gu anda.

Oo, ĂŒtlemata pĂ”nev… OMA kodu. VĂ”imalus sisustada seda oma parima Ă€ranĂ€gemise kohaselt – rĂ”huda eelkĂ”ige kvaliteedile, mitte odavusele, sest kes teab, kuhu aasta pĂ€rast kolime. Noh, esialgu pole meil nagunii mitte mingit raha ĂŒldse millegi ostmiseks, see hakkab vaikselt tekkima alles paari kuu pĂ€rast, seni peame olemasoleva kraamiga hakkama saama. KĂŒllap saame, on ju kogunenud piisavalt. Ja ongi hea, et saab rahulikult sisse elada ja ringi vaadata – rahulikult otsustada, kuidas miski sĂ€ttida, mida kuskile vaja… Tahaks vĂ”imalikult vĂ€he kulutada, vĂ”imalikult palju teise ringi asju ellu Ă€ratada, panustada vĂ”imalikult palju looduslikkusele, keskkonnasĂ”bralikkusele, kvaliteedile… Ei taha teha mĂ”tlematuid otsuseid ega osta mĂ”ttetut trĂ€ni.

Eks nĂ€is, kuidas see kĂ”ik Ă”nnestub 🙂

Ei tahtnud kogu sellest vĂ€rgist enne midagi kirjutada, kui allkirjad on antud – see on nii suur ja oluline asi, ei tahtnud Ă€ra sĂ”nuda. NĂŒĂŒd, tagantjĂ€rele, panen aga kodu leidmise loo ajaloo tarbeks kirja – nii hĂ€sti-halvasti, nagu see mul meeles on. Paras romaan sai (kirjutasin selle juba paar pĂ€eva tagasi valmis), aga eks lugemine on ju vabatahtlik.

KĂ”ik sai alguse jaanuarikuus, kui ema PĂ€rnusse kolimise mĂ”tte meile pĂ€he pani. PĂ€rast mĂ”ningat kaalumist tundus see meile igati loogiline. Nii sai minust tihe kinnisvaraportaalide kĂŒlaline – mida lĂ€hemale Eestisse kolimise kuupĂ€ev jĂ”udis, seda tihemini. PĂ€rast kolimist lehte enam kinni ei pannudki, iga pĂ€ev sai kĂŒmneid kordi refreshi taotud 🙂

Laenu saamise vĂ”imalust meil tegelikult enne suve lĂ”ppu nagunii polnud – oli kokkulepe, et vĂ”ime algul ema juures elada ning ĂŒhtlasi lootsime sobiva koha leidmise puhul ehk omaniku nĂ”usse saada, et paar kuud ĂŒĂŒrime ja siis vormistame mĂŒĂŒgi. See viimane plaan ei Ă”nnestunud – kokku kaalusime tĂ”siselt nelja koha ostmist, neist kaks leidsime enne laenukĂ”lbulikuks saamist, ĂŒhes oleks ĂŒĂŒrimisega nĂ”us oldud, aga loobusime ise ostusoovist, teise mĂŒĂŒgiga oli kiire ja keegi jĂ”udis meist ette.

KĂ”igepealt veidike meie nĂ”udmistest. Piirkonda ennist juba mainisin – kuna kogu meie pere elab Mais ning kesklinnas toimub kĂ”ik muu oluline, siis sinna vahele otsisimegi, et saaks vĂ”imalikult palju jala kĂ€ia. VĂ€hemalt kolme tuba, vĂ”imalikult avarat, vĂ”imalikult vaikset tĂ€navat, vĂ”imalikult vĂ€ikest maja (kolmekorruseline oli viimane piir, aga tegelikult ĂŒle kahe eriti ei tahtnud) ja vĂ”imalikult suurt aeda (hĂ€da pĂ€rast oleks leppinud ka hoovi, terrassi vĂ”i rĂ”duga – no et oleks vĂ€hemalt kuskile titte magama panna ja pesu kuivatada ning ilusa ilmaga kohvi juua).

Seisukorra koha pealt olime suht leplikud – peamine oli see, et poleks odava rĂ€mpsuga Ă€ra rikutud ehk siis ei tahtnud eriti laminaati, plastikaknaid ega muud taolist jura. Oleks olnud muidugi vĂ€ga kena ja mugav, kui oleks leidnud ideaalses seisus koha, aga olgem ausad – maitsed on nii erinevad, et meeldivat on raske leida. Seega panustasime eelkĂ”ige vĂ€rskendust vajavatele kohtadele, mille hind sellevĂ”rra odavam, et vĂ”imalus ise endale meelepĂ€rane remont teha. Samas langesid vĂ€lja mitmed muidu mĂ”nusad kohad, mille seis liialt kehv oli – nĂ€iteks uue katuse panemiseks vĂ”i maja vĂ€lisseinte pĂ”hjalikuks renoveerimiseks ja soojustamiseks polnud meil ei raha ega tahtmist. KĂŒtte koha pealt eelistasime pigem ahjukĂŒtet vĂ”i muid alternatiive kallitele keskkĂŒttearvetele.

Hinnaga oli nii, et alguses panime otsingus ĂŒlempiiriks 700 000 – mĂ”ttega, et ĂŒle poole miljoni reaalselt maksta ei taha. LĂ”puks oli ĂŒlemine piir 1,2 miljonit – mĂ”ttega, et masu ajal olevat kuuldatavasti vĂ”imalik kuni kolmandik hinnast alla kaubelda. LĂ”ppkokkuvĂ”ttes lĂ€ks nii, et poole miljoniga hakkama ei saanud, aga miljonit kah ei lĂ€inud 😛

Üritasin meenutada kĂ”iki kohti, mida vaatamas kĂ€isime – kui nĂŒĂŒd ikka kĂ”ik meelde tulid, siis meie praegune kodu on kaheteistkĂŒmnes. KĂ”igepealt paari sĂ”naga neist kaheksast, mis ei sobinud.

Esimene oli hinnalt soodne ja pildil vĂ€ga korralik, aga liiga kitsas, ainult elektrikĂŒte, nigel hoov ja akna alla plaaniti pikemas perspektiivis veel mingi maja ehitada.

Teine paistis pildi pealt superluks – avar ja kena. Reaalselt oli aga ĂŒsna vĂ€ike, samuti ainult elektrikĂŒttega, lisaks kuulasid naabrid Ă”ue peal tĂŒmakat, mis vĂ”ttis igasuguse kolimise isu Ă€ra.

Kolmas oli avar ja perspektiivikas, aga nii halvas seisus, et kĂ”ik oleks maast laeni ĂŒmber teha tulnud, sellist remondieelarvet meil lihtsalt polnud. Õu oli kena, aga vĂ€ga vĂ€ike, oli kĂŒll vĂ”imalik ka kuskil nurga taga grillida, aga seal oli sihuke vĂ”sa, kus muuseas ka parmud aega veetsid.

Neljas oli korraliku remondiga ja piltidel tĂ€itsa sĂŒmpaatne, aga koha peal tundus liiga kitsas, plastikaknad ja laminaat olid vist, hĂ€sti piklik köök, mis mulle ĂŒldse ei meeldi, kole kamin 😀 Maja trepikoda nĂ€gi suht halb vĂ€lja, ĂŒhistut polnud, kuna ĂŒks idioodist naaber olevat vastu vms. Aed oli muidu tĂ€itsa okei…

Viies oli odav ja avar ning ilusa suure aiaga, aga oleks tulnud ka kĂ”vasti ĂŒmber ehitada ja remonti teha, samuti oleksime olnud teise korruse ainsad elanikud ja ei tahtnud seada ennast olukorda, kus katus (ĂŒpris vana) hakkab Ă€kki mingi hetk lĂ€bi laskma ning alumise korruse elanikud keelduvad selle vahetusse panustamast. LĂ”pliku ei ĂŒtlesin siis, kui sain teada korteri asetuse ilmakaarte suhtes.

Kuues oli vÀga hea hinna ja asukohaga, ranna ja kesklinna lÀhedal, naaber oli vÀga Àge, aga ruutmeetreid siiski liialt vÀhe ja aianurgake hÀmar ning vÀiksevÔitu.

Seitsmes oli kvaliteetse ja ilusa sisustusega, minu ema majale ja merele vĂ€ga lĂ€hedal, esimesel korrusel ja omaette sissepÀÀsuga… Aga suures majas elamine ega keskkĂŒte ei ahvatlenud, rĂ”du oli kah tĂ€iesti kinni ehitatud.

Kaheksas oli numpsik vĂ€ike majake rannarajoonis – krunt oli kĂŒll vĂ€ga vĂ€ike, aga aianurk oleks siiski olemas olnud. Mulle seal vĂ€ga meeldis ja kaalusime isegi pikemalt, aga remondieelarve oleks siiski liialt suur tulnud.

Ja nĂŒĂŒd need neli, mille puhul me vĂ€ga tĂ”siselt ostmist kaalusime.

Esimene hakkas silma juba jaanuaris. Kuna veebruari lĂ”pus Plikaga nagunii nĂ€dalakese Eestit vĂ€isasime, otsustasin ĂŒle vaadata. NĂ€gi piltide peal vĂ€ga armas vĂ€lja, lisaks suurepĂ€rane asukoht – peaaegu kesklinn, aga vaikne tĂ€nav, kĂŒmne korteriga maja, igal korteril suur aed… VĂ€iksevĂ”itu, aga elatav, esmakordsel ĂŒlevaatusel meeldis – seega lubasin, et kui suvel veel alles on, tuleme uuesti vaatama.

Oli alles ja Abikaasale meeldis ka. KĂ€isime Abikaasa ehitajast Ă”emehega veel kolmandatki korda vaatamas – tundus, et jĂ”uaks selle ĂŒles putitada kĂŒll. LĂ”puks aga kĂ€isime naabritega rÀÀkimas ja ilmnes asju, mis panid ostumĂ”ttest loobuma.

Teine oli mĂŒĂŒgis samal ajal ja samal tĂ€naval, need kaks kohta olid vĂ€ga lĂ€hestikku. Maja teine korrus, igati mĂ”istliku hinnaga, aialapike oli kah… Maja oli suht heas korras, seest oleks muidugi tulnud vĂ€rskendada. Ruutmeetreid polnud vĂ€ga palju, aga tundus piisavalt avar, ruumipaigutus oli hea. PĂ€ike paistis Ă”igel ajal Ă”igesse kohta 🙂

Olid ainult kaks asja, mis hĂ€irisid – esiteks WC ja vannituba, mis olid kĂŒll ainult meie kasutuses ja kohe köögi ukse taga, aga see oli siiski nö korteri uks, mille taga kĂŒtteta koridor, kust trepp alla vĂ€lisukseni viis. Teiseks oli aed suhteliselt vĂ€ike ja tĂ€iesti lage.

KĂ”ik ĂŒlejÀÀnu aga meeldis, seega otsustasime, et tahaks osta. LaenukĂ”lbulikud me aga veel polnud ja mĂŒĂŒgiga oli kiire, nii see eest Ă€ra ostetigi. Ma ei olnud siiski ĂŒlearu kurb – eeldasin, et kĂŒllap on siis midagi paremat tulemas.

Kolmanda koha leidis tegelikult ema – ma ise olin seda kuulutust ilmselt kĂŒll kunagi nĂ€inud, aga vĂ€hese info, mĂ”ttetute piltide ja veidi kalli hinna tĂ”ttu pikemalt mĂ”tlemata kĂ”rvale lĂŒkanud. Ema aga nĂ€gi lehes kuulutust, helistas, sai aadressi teada ja nii kĂ€isid nad seda maja vĂ€ljastpoolt piilumas ning Ă”nnestus isegi ĂŒht korterit seestpoolt nĂ€ha. Sattusid nii vaimustusse, et lubasime siis ka ĂŒle vaadata. Ja hakkaski meeldima 🙂

Tegu oli kaheksa korteriga kivimajaga Rannapargi lĂ€hedal, vaikne ja mĂ”nusalt roheline kant. Teine korrus, Ă€ge alumine naaber, ĂŒlejÀÀnud kaks selles trepikojas olid suvituskorterid. Neli tuba, vĂ€ga mĂ”istlik paigutus, köök ja vannituba kĂŒll vĂ€iksevĂ”itu, aga targa lahendusega tĂ€iesti kasutatavad. Maja oli vĂ€ljast ilmetult hall, aga korralik ja uue katusega. Aeda polnud, aga hoov vĂ€ga kena – paraku aeda ĂŒmber polnud, nii et last sinna ĂŒksi poleks julgenud jĂ€tta. PĂ€ike paistis Ă”igesti ja remont paistis ilusti eelarvesse mahtuvat.

ÜhesĂ”naga igati mĂ”nus, ainsaks miinuseks vaid aia/kinnise hoovi puudumine. No ja see ka, et maja taga oli kĂ”rge hoone, mistĂ”ttu kolme toa akendest eriti head vaadet polnud. Kuna aga midagi paremat kuskil nĂ€ha polnud ja muidu igati meeldis, tahtsime asjatundjaga uuesti vaatama minna, leppisime juba ajagi kokku. Kohale aga ei jĂ”udnud, eelmisel pĂ€eval vaadanud olid otsustanud Ă€ra osta, rahagi oli olemas ja notari aeg kokku lepitud.

Kui esimesed kaks kohta leidsime juunis, siis nĂŒĂŒdseks oli juba september kĂ€es ja ema juurest Ă€ra kolimise himu suur. Nii et kui kuulsime taas Ă€raĂŒtlevat vastust, siis ĂŒlearu Ă”nnelikuks see just ei teinud. Samas ei tundnud ĂŒllataval kombel ka liiga suurt pettumust – aia puudumine oli siiski oluline miinus. Kinnitasin endale, et ju siis tuleb midagi veel paremat, tĂ”stsin hinnapiiri ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama.

Ja nii jĂ”udsingi meie koduni. Olin seda kuulutust juba kunagi varem vaadanud, aga toonase hinnapiiri juures oli see veidi liiga kallis, samuti ei jĂ€tnud ruumide pildid erilist muljet (vĂ€ljast oli kĂŒll vĂ€ga nunnu). Kuna olime vahepeal aga mitmeid kohti vaadanud ja vĂ€lja praakinud ning hinna ĂŒlempiiri kergitanud, oli see juba ĂŒks odavamaid.

Vaatasin, et seda mĂŒĂŒb sama maakler, kellega olime varem ĂŒhte kohta vaatamas kĂ€inud – kes pidi mulle uuesti helistama, et teist korda vaatama minna, aga ei teinud seda. Kuna me olime vahepeal isekeskis tĂ”denud, et tolle koha remont kĂ€ib meil siiski ĂŒle jĂ”u, siis ei olnud sellest ju iseenesest hĂ€da, aga maakleri lubaduse murdmise tĂ”ttu ei kippunud talle just uuesti helistama.

Aga juhtus nii, et tolsamal pĂ€eval, kui selle kuulutuse avastasin ja neid mĂ”tteid mĂ”tlesin, helistas maakler paar tundi hiljem ise. Ütles, et oli Eestist Ă€ra olnud, aga on nĂŒĂŒd tagasi, et kas me tahame endiselt nĂ€ha. Nii vastasingi, et seda kohta enam ei taha, aga ĂŒks teine huvitab kĂŒll. Ja lĂ€ksimegi vaatama.

Oo, ja seal meeldis vĂ€ga. Asukoht oli meie jaoks veel parem, kui tollel rannarajooni korteril (perele, Abikaasa tööle ja normaalsetele toidupoodidele lĂ€hemal), tube kĂŒll sama palju, aga ruutmeetreid pea poole rohkem, no ja muidugi aed! Ja mĂ€nguvĂ€ljak! Nii me siis rÔÔmustasime ja leppisime kokku, et tuleme ehitajaga uuele ringile, et ta oma asjatundliku silmaga kĂ”ik ĂŒle vaataks – et mingeid varjatud jamasid poleks ja me ikka oma eelarvega hakkama saaks.

No ja siis helistas tolle rannarajooni korteri omanik ning ĂŒtles, et ostjad hĂŒppasid alt Ă€ra, korter on jĂ€lle saadaval 🙂

Vaatasime ehitajaga mĂ”lemad kohad ĂŒle. LĂ”pus lĂ€ks nii kiireks, et pikemalt rÀÀkida ei jĂ”udnud, kĂ”ik pidid tööle tagasi kiirustama. JĂ€i mulje, et majaga on vist ikka liiga palju tööd, et meie jĂ”ud ei kĂ€i sellest ĂŒle. Lisaks tundus, et memmeke pole kolimissoovis isegi kindel. ÜhesĂ”naga olime veidi pettunud… Korter meeldis kĂŒll endiselt, aga sĂŒda kiskus ikka maja poole.

Aga siis saime ehitajaga pikemalt rÀÀkida ja ta arvas, et me tuleme oma rahadega vĂ€lja kĂŒll. Ja memmekese lapsed leidsid talle uue korteri, mis talle meeldis. Ja hinda saime natuke alla kaubelda. Ja pangast öeldi, et kui Abikaasa toob tööandjalt kirja, sobib ta kaastaotlejaks isegi enne katseaja lĂ”ppu. Ja anti seejĂ€rel positiivne vastus. Ja siis oli maakler kaks nĂ€dalat eestist Ă€ra, nii et notar viibis. Aga LÕPUKS… LĂ”puks sai kĂ”ik tehtud.

Pangas ja notaris lĂ€ks pea kolm tundi. Kuna ema pole hetkel PĂ€rnus, olime sunnitud mĂ”lemad lapsed kaasa vĂ”tma ja ei saanud seega rahulikult asju ajada, pidime neid samal ajal lĂ”bustama/rahustama/toitma. Poisiga oli kergem, aga kuna kogu vĂ€rk jooksis Plika uneaja sisse, siis tema oli lĂ”puks vĂ€ga viril ja meie ka kĂ”igest pĂ€ris vĂ€sinud. Raha on kah tĂ€iesti otsas – notaritasust pidin osa krediitkaardiga maksma, omafinantseeringu jaoks laenasime nagunii vĂ€ikese jupi juurde. Õnneks maksab need kĂ€rmelt tagasi, uuest aastast on vaid pangalaen.

Mis ma oskan lĂ”petuseks öelda? Kodu OSTMINE on ikka kuradi keeruline. Kui tegu pole just tĂ€iesti uue majaga, on sada asja, mida silmas pidada, oma aruga kĂŒll otsustada ei julgeks, ikka asjatundja hinnangut on vaja. ĂœĂŒrikorteri otsimine tundub kĂ”ige selle valguses nĂŒĂŒd kĂ€kitegu. Aga loodetavasti ei pea me seda enam kunagi tegema 🙂

PÔhja-Tallinn vÔi NÔmme? VÔi mÔni kolmas koht?

JÀtkates tÀnase pÀeva huviorbiidis oleva Tallinna kinnisvarateemaga, siis kus on teie meelest kÔige parem elada lastega perel?

Toon siin Ă€ra urbanistikamagister Marise ja pĂ”lise NĂ”mme elaniku Kessuga peetud vestlustest vĂ€lja nopitud poolt- ja vastuargumendid Kalamaja (ja kohati laiemalt kogu PĂ”hja-Tallinna) ning NĂ”mme kohta – rÀÀkisin nendega MSNis ning kopeerisin mĂ”lemale teise poole argumente, mida siis ĂŒmber lĂŒkata vĂ”i millega nĂ”ustuda. Nood kaks piirkonda tunduvad mulle hetkel kĂ”ige ahvatlevamad, ehkki ma ei vĂ€listaks pĂ”himĂ”tteliselt midagi peale mĂ€gede ja noodki on kohati, nĂ€iteks kesklinnapoolse otsa ja madalamate majade korral, tĂ€iesti arvestatavad.

Maris arvas nii:

  • NĂ”mme bussid on pidevalt tĂ€is ja rongid kĂ€ivad vĂ€ga harva, sĂ”it vĂ”tab vĂ”rdlemisi kaua aega
  • Kalamaja on Tallinna gentrifikatsioonikeskus (sĂ”naseletust loe ĂŒle-eelmisest postitusest), kuhu on kolinud nĂ€iteks pool EKAt – noored loomingulised inimesed, kes tahavad midagi saavutada. Nad on juba pool kahtlast kontingenti vĂ€lja söönud ja ĂŒlejÀÀnu kaob lĂ€hiajal. Hiljemalt viie aasta pĂ€rast ei tunne seda kohta Ă€ragi.
  • Seal on palju vaikseid ja hubaseid nurki ning see on sama roheline kui NĂ”mme, aga ĂŒhistransporti pole ĂŒldse tarvis, sest vanalinn ja kesklinn on 15-minutilise jalutuskĂ€igu kaugusel
  • Kopli kohta arvab ta samas laastus sama, mis Kalamaja kohta, ainult et heaks naabruskonnaks saab see alles 2020 kandis, kui seal enam ĂŒhtki vana pĂ”lvkonna parmu pole – muidu on seal vĂ€ga ilus, palju vĂ”imalusi ĂŒmbrust korda teha ja vabalt oma maailma luua
  • Ökoloogiliselt on kasulikum elada pigem vĂ€iksemas kortermajas kui eramajas, mis raiskab palju kĂŒtet ning tekitab probleeme veepuhastuse ja muu sÀÀrase mĂ”ttes
  • Kalamaja kortermajad on tihti eestiaegsed, kus ongi ca kaheksa korterit, aga vĂ€ga palju sĂ”ltub muidugi naabritest – need peavad kindlasti normaalsed olema
  • Kalamajas on hiigelsuur ja kena park – vana surnuaed, mille nĂ”uka vĂ”im lasi kokku kuhjata
  • Balti jaama turu muutumine on vaid aja kĂŒsimus, sest nĂ”udlus dikteerib kĂ”ik. Pealegi olevat Tallinna linnavalitsusel tema teada plaanis kĂ”ik Tallinna turud korda teha – mĂ”ned kinni panna, mĂ”ned renoveriseerida ja Ă€ra organiseerida.

Kessu ĂŒtles nii:

  • NĂ”mmel on hea olla eelkĂ”ige lapsega, aga muidu ka
  • Seal on suured parkmetsad, ohtralt sportimisvĂ”imalusi, mustmiljon mĂ€nguvĂ€ljakut
  • See pole nii tuuline kui nt Kadriorg ning on tunduvalt turvalisem kui Kalamaja
  • Kesklinna saab rongiga 15 min, bussiga 20 min. Bussid kĂ€ivad tihedalt ja rongide graafikus on ainus miinus keset pĂ€eva olev auk
  • NĂ”mme on vaikne, privaatne ja valge
  • Talle lihtsalt meeldivad sellised linnaÀÀrsed vaiksed kandid nagu ka TĂ€htvere, kus on vĂ€iksed majad, naabrid tunnevad ĂŒksteist, poed-asjad lĂ€hedal
  • Kalamajal on oma vĂ”lu, aga kuna seal on enamuses siiski kortermajad, siis sellist oma istumise aianurka vms vĂ”ib olla raske tekitada – talle ei meeldi hoovide sĂŒsteem, aed on parem
  • Selliseid parke ja asju on tegelikult vĂ€hem kui NĂ”mmel
  • NĂ”mmel on hea turg. Balti jaama turg on jube lĂ€bu ja mahetooteid seal ĂŒldse pole, NĂ”mmel on 😛
  • Aga muidu talle Kalamaja ja Pelgulinn tĂ”esti meeldivad ning peale NĂ”mmet oleks see ilmselt jĂ€rgmine valik elamiseks
  • OT: lapsega elab ta hea meelega Tartus, aga ilma lapseta eelistaks Tallinna

Minu meelest on mĂ”lema poole argumendid igati asjalikud ja tĂ”esed. Selle kohta, mis puudutab NĂ”mmele viivat transporti, ei oska kĂŒll kaasa rÀÀkida – eks sĂ”ltu peamiselt sellest, mis mĂ€tta otsast vaadata. Ise eelistan kĂŒll NĂ”mmele omast vaikset vĂ€ikeste majade ja aedadega rajooni, kus pole suure linna tunnet, samas maja me sinna nagunii osta ei jĂ”uaks ning korteri puhul oleks PĂ”hja-Tallinn ilmselt loogilisem valik. Selle kasuks rÀÀgib ka meie soov saada igapĂ€evaste asjatoimetustega hakkama peamiselt jala kĂ€ies ning kasutada autot ainult pikemateks sĂ”itudeks.

Ja ei, meil ei ole mingit kindlat plaani Tallinna kolida. Oli lihtsalt ĂŒks vaikne pĂŒhapĂ€evane pĂ€ev, kus ma hakkasin igavusest uurima Tallinna kinnisvarahindu ning kuna need olid Tartu omadega tĂ”epoolest tĂ€iesti vĂ”rdsed, tekkis tĂ”sine kĂŒsimus, kas Tallinna plussid Ă€kki Tartu omi ĂŒles ei kaalu. Nii ma siis uuringi seda teemat, puhtalt oma lĂ”buks. Siit Londonist ei hakka ju midagi ostma, aga tuleviku tarbeks on ikka hea sotte selgemaks mĂ”elda.

Nii et avaldage arvamust – millist Tallinna osa eelistate teie? Silmas pidada tasub kindlasti seda, et vĂ€ga kallistest piirkondadest pole ĂŒldse mĂ”tet rÀÀkida – meie 700k ĂŒlempiir on rohkem niisama igaks juhuks, ĂŒle poole milli me praeguste hindade juures maksta ei tahaks. Ehkki reaalis vĂ”ib see summa lĂ”puks kĂŒll ka 600k+ olla 🙂

KinnisvaramÔtteid

Kinnisvaraportaalide kĂŒlastamine on mul juba pikaajaline haigus, aga tĂ€na otsustasin uitmĂ”tte ajel vaadata hoopis Tallinna pakkumisi – seni olen piirdunud Tartuga. Tahtsin vaadata, kas on siis tĂ”esti Tartuga samad hinnad, nagu ajalehtedest lugenud olen. Ja ĂŒleĂŒldse olen hakanud mĂ”tlema, kas Ă€kki poleks siiski Tallinnas parem elada – kui leiaks kodu, mis oleks sobivas piirkonnas. Me pole kĂŒll kumbki Abikaasaga erilised Tallinna fĂ€nnid, aga minul on motivatsioon sĂ”prade nĂ€ol + tööd on kergem leida ja palgad paremad ja igasuguste asjade valik suurem ja PĂ€rnule lĂ€hemal… ÜhesĂ”naga VAADATA ju vĂ”ib, eks.

Otsisin samadel kriteeriumitel kui Tartuski – alates 3 tuba ja 50 ruutu, kuni 3. korrus ja 700k. Üks asi, mis kinnisvaraportaalides minu meelest puudu on, on vĂ”imalus mĂ€rkida korruste arv, mis majal endal maksimaalselt olla vĂ”ib – mina nĂ€iteks ĂŒle kolme ĂŒldse ei vaatakski. Igatahes tuli 149 sobivat korterit, pĂ€rast mĂ€gede vĂ€lja jĂ€tmist kĂ”igest 43.

Pean tunnistama, et valik on tĂ”epoolest suurem ja sama hinnaga leiab kohati paremaidki asju. Leidsin pĂ€ris mitu pakkumist, mis suu vett jooksma panid. Okei – Tartus leiab mĂ”ne ĂŒksiku (pealtnĂ€ha) normaalse koha ka alla poole milli, Tallinnas mitte. Aga pool milli ja natuke peale ning pakkumisi on. KĂŒllalt.

Oeh. Minu meelest on see igatahes ÀÀrmiselt ebaÔiglane. Tartus peaks ju odavam olema! Aga kui ma seda Marisele kurtsin, siis ta vÀitis, et see ongi normaalne, sest Tartu on muutumas gentrifikatsioonipealinnaks ja ilmselt lÀhevad hinnad seal veel kallimaks. Kui ma palusin tal selle fancy vÀljendi maakeelde tÔlkida, et mitte urbanistikat Ôppinud ka aru saaks, sain teada, et pÔhimÔtteliselt on tegu nÀhtusega, kus noored heal jÀrjel olevad inimesed asustavad uuesti lobudikrajoone ja teevad neist sellised hea Ôhkkonnaga, kunstipÀrased ja toredad kohad, et kÔik tahavadki sinna kolida.

Hmm. Sel juhul tundub olevat mĂ”ttekam ikka Tartu vĂ€heste odavate pakkumiste seast mĂ”ni vĂ€lja tuhnida ja Ă€ra kasutada vĂ”i mis. Oeh… Ei mina tea. Igal juhul tuleb enne ostmist Ă€ra otsustada, kuhu me paigale jÀÀda tahame. Keerulised valikud. No Ă”nneks aega veel on.

Scroll to Top