Kuulge, ma olen avastanud, et ma olen viimase aja rutiinipuudusest täiesti häiritud. Millest poleks iseenesest suuremat häda, kui meid ei ootaks ees määramatult rutiinivaba elu. Väikese lapsega ikka väärtushinnangud muutuvad…
Eks ma oleksin võinud seda ette aimata, keegi ju ei käskinud mul maikuud nii täis bookida. Ja kindlasti ei saaks öelda, et ma midagi kahetseks – hirmtore oli, et sõbrad külas käisid ja sain ise Rootsis õekese põnni näppimas käia.
Aga… Oleks olnud tunduvalt parem, kui kõik need umbes nädalased aktsioonid oleksid olnud kuuajaste vahedega, nii et vahepeale oleks jäänud 3-4 nädalat rutiinset aega. Nüüd kannatan mina ja kannatab laps.
Ei ole mul enam last, kes ise probleemideta magama jääb, olen tagasi esimeses ringis. Eriti niruks teeb hetkeolukorra see, et Plika voodi on juba Eesti pool teel. Oleks võinud siin maha müüa ja Eestis uue osta, aga ei esiteks ei viitsinud kuulutustega tegeleda, teiseks oleks see tõenäoliselt nagunii veidi varem ära viidud, liiga viimasele minutile ei saa ju midagi jätta. Nii ma siis panengi Plikat taas kord magama sarnaselt paari kuu tagusele ajale – võtan ta suures voodis kaissu ja passin nii kaua, kuni ta kustub. Millele eelneb muidugi paar voodist põgenemist, suuremal hulgal viginat, virinat, lalinat ning sahmerdamist, mille käigus ta muudkui niheleb, ennast mulle kakskümmend korda kolksuga otsa keerab (kaks kõva pead, teate küll) ja sõrmi silma, kõrva või ninna topib.
Kunagi oli mul rohkem kannatust, sest ma ei olnud teistsugust varianti kogenud. Praegu enam pole, ma hullun. Ja süüdistada pole kedagi peale iseenda. Ise ma tekitasin olukorra, kus terve kuu järjest ei õnnestunud rutiinset elu elada.
Ülehomme kolime Pärnusse. Millal me oma elamise saame, on enam kui kahtlane küsimus, sellega seoses on igasuguseid probleeme, mida ei tahaks siinkohal pikemalt lahata. Nii et elame määramatu aja ema juures, mis oleks väga tore, kui seal oleks ÜKS tuba rohkem… Aga jällegi, mis seal viriseda – hea, et ma emaga nii hästi läbi saan, hea, et meil on võimalus üldse seal olla. Sellegipoolest on sellistes rahvarohketes oludes rahuliku ja rutiinse elu tekitamine raske. Võimalik tegelikult, aga võib nõuda liigset pingutust, nii et kõik läheb lõpuks ikka nii, kuidas jumal juhatab.
Teatavate asjaolude ilmsiks tuleku valguses olen hakanud mõtlema, kas Eestisse ja Pärnusse kolimine oli ikka üldse õige otsus… Siia jäädes oleks olnud rahulik ja kindel elu, kolimise tagajärjel on kõik väga lahtine – võib minna väga hästi ja ka väga halvasti.
Aga ei… Kui kolimisplaanid lõplikuks said, olin nii õnnelik, süda oli nii rahul. See PEAB olema õige otsus. Me peame leidma kiiresti elukoha, Abikaasa peab leidma kiiresti hea töö. Mõlemaga on küll seotud määratu hulk takistusi, aga neist tuleb lihtsalt jagu saada.
Lõppude-lõpuks olen ma ju optimist. Kui ise uskuda, et kõik läheb hästi, siis tõenäoliselt läheb ka. Kõik asjad juhtuvad teatavasti põhjusega, nii et küll kõik loksub paika. Peab lihtsalt ise aktiivne olema, suurelt unistama, positiivseid mõtteid mõtlema ja üritama neid kõiki ellu viia. Küll siis saab.
Aga ei saaks öelda, et olemine praegu just väga zen on. Tuleviku pärast on veidike hirm nahas küll…
Eks ma lihtsalt katsun rahulikult võtta ja unistan järgmisest oma kodust, kus me saame kõik ilusti ära sättida, oma asjad lahti pakkida ja uut rutiini tekitada. See PEAB juhtuma õige varsti!
Esiteks – MA LEVIN. Tähendab siis, mu säästuläpakas leiab nüüd igal pool normaalselt kauguselt wifi üles 😛 Üks käik Klicki (odavalt tahtsin, eks), üks imepisike jubin mu USB auku, 299 krooni ning mure ongi lahendatud. Abikaasa olevat seda küll kuuldavasti enne kolm korda peale ja maha installinud, kuna tegi vea, et luges kõigepealt juhendit, mitte ei pistnud junni arvuti taha, kus see ilma igasuguse installita kohe tööle hakkas, HAHA. Sellele geniaalsele mõttele tuli ta alles pärast Google’ist abi otsimist. Aga mina sel ajal magasin, mind ei kõiguta see kuidagi. Isegi see ei kõiguta, et Londonist oleks taolise jubina suure tõenäosusega 2-3x odavamalt saanud.
