Üks selline hommik iga päev, palun!
Tavaliselt magan ma hommikul nii kaua, kuni Abikaasa tööle läheb – Plika ärkab vahel varem, vahel koos minuga, väga harva hiljem.
Täna läks mul pärast Abikaasa äratuskella ja WC-s käimist uni ära, nii et tõusin kaheksast üles. Poole tunniga oli eilne läbu koristatud ja võisin arvuti taha istuda.
Tund hiljem kuulsin magamistoa ukse kriuksumist ning häälekest, mis kutsus: “Emme!”
Plika on viimasel ajal unedest pigem nutuga ärganud ja hommikuti rahutult maganud. Täna ei teinud ta äratuskella peale piuksugi, magas õndsalt poole kümneni.
Sellepärast mulle ei meeldigi Plikat võrekasse magama panna, sealt ei saa ta ise välja. Need hetked, kui ta ärkab hiirvaikselt, ronib ise voodilt maha ja tatsab siia tuppa, on lihtsalt nii ägedad, ma ei tahaks neist kuidagi loobuda. Nii ongi, et kõik lõunauned magab Plika suures voodis (kuhu mul on teatavasti ka lihtsam teda magama panna) ja viimasel ajal tihti ööuned ka täies ulatuses meiega koos.
Vahepeal ei olnud temaga koos magamine üldse tore, ta siples nii, et meie ei saanud korralikult teki all olla ja võttis liiga palju ruumi. Aga nüüd on kuidagi parem, ma ei teagi miks. Tekk on suur, endal pikkade käistega pluus seljas, külm ei hakka… Ja ta on nii nunnu!
Nagunii peab magamiskorraldust varsti jälle muutma ja Plika eraldi toas magama harjutama – juba mõnda aega enne seda, kui teine sünnib, et tal ei tuleks välja tõrjumise tunnet (seda ma parem praegu ei mõtle, kuhu me ta magama paneme, et saaks samas ise õhtuti rahus kauem omi asju teha ja mis saab siis, kui oleme kaks kuud Eestis ja peame ikka kõik koos ühes toas hakkama saama) – peaks talle vist lihtsalt selliste kõrgemate äärtega voodi muretsema… Ega ma ei tea ka, kas see sobiks, äkki kitsama voodi puhul keeraks ennast kõrgematest äärtest ka üle. 160 cm voodi keskele võin teda igatahes julgelt magama panna, ei kuku maha 🙂