plika

Plika närib trepi piiret. Lihtsalt läheb ajab ennast selle najale püsti, nii et üks latt on täpselt hammaste kõrgusel ja muudkui kraabib. Jumal teab, millal see viimati värvitud sai, raudselt on mingi vana ja mürgine värv… Mis ma tegema pean, riide ümber tõmbama või? Ma olen täitsa hädas.

Üksjagu värvi olen ma tal suust kätte saanud ja sama palju on ta ilmselt jõudnud alla neelata. Siiani elus, aga siiski. Hetkel ei ole muud varianti, kui teda lihtsalt keelata (mida ta muidugi ei kuula) ja sealt ära tõsta.

Täna jõudis ta juba puiduni välja:

Plika nihverdab juba ammust aega igal pool ringi ja muutub järjest osavamaks. Paar korda on ta suutnud näiteks üksipäini diivanile ronida, aga seda on siiski vähe juhtunud, nii et olen sellise ohu juba unustanud.

Noh, täna õppis ta igatahes iseseisvalt tooli peale ronimise ära. Kaks esimest korda tegi ta seda siis, kui ma tähelegi ei pannud, kolmas kord teadsin juba piiluda. Läheb tooli ja seina vahele, heidab kõhuli toolile, lükkab jalgadega takka, ajab põlved kõhu alla ja valmis – nii lihtne see ongi. Mu arvuti pole enam kaitstud!

Lapsevanemate rõõmud 😛

Esimene purihammas, mis juba ammu-ammu valendas, on ennast lõpuks otsapidi igemest välja uuristanud. Esimene alumine parempoolne, silmahambanuki kõrval. Kümnes hammas, juhhei! Hambajuubel 😛