plika

Viis päeva levist väljas ehk Taku-Kadri ja Krohvi-Kadri tegemistest Võrumaa metsas ehk kuidas Tikker ja KatuUK Elusäde suvepäevadel käisid

/ öko, ökoehitus, plika, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Mehe postkasti potsatas uudis sellisest huvitavast üritusest, mis oli puhta tasuta ning lubas tutvustada ökoehituse algtõdesid. Mina muidugi kiunusin suurest rõõmust ja ütlesin, et lähme-lähme-lähme.

See kõik oli juba millalgi juulis ja siis me polnud vahepeal kindlad, kas me üldse saame minna ja siis me nägime, et teised kuupäevad olid veel ja kuni viimse hetkeni polnud kindel, kas saab sel ajal, kui me tahame, aga lõpuks ikka sai ja nii me pakkisimegi oma seitse (pigem küll seitsesada) asja kokku ja läksime Võrumaale, täpsemalt Pähni looduskaitsealale.

Ökoehitusega tegi meid tuttavaks Allan Natuurehitusest. Nokitsesime majas, millest peaks saama muuseum. Saime kõik savikrohvi seina panna:

Mina veetsin küll rohkem aega Plikat kantseldades kui remonti tehes, aga aeg-ajalt õnnestus mulgi näpp saviseks saada, sest meil oli kaasas hea sõber Manduca (mh, et siis kandekott):

…

Viis päeva levist väljas ehk Taku-Kadri ja Krohvi-Kadri tegemistest Võrumaa metsas ehk kuidas Tikker ja KatuUK Elusäde suvepäevadel käisidRead More »

Ilus oled, Eestimaa

/ eesti, plika, reisimine, rõõm / 3 Comments

Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.

Neljapäevahommikune start Pärnust:

Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:

Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.

Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?

…

Ilus oled, EestimaaRead More »

Täiesti tavaline söögiaeg

/ plika / Leave a Comment

Põhimõtteliselt on kaks varianti – me kas paneme ta rihmaga kinni või hoiame iga sekund silma peal ja laseme ronida. Kasutame vaheldumisi mõlemat. Vahel õnnestub Plikal isegi siis toolist välja ronida, kui rihm ümber on.

No okei, parematel päevadel püsib ta esimese poole söögiajast isegi toolis, hakkab alles siis püsti ajama.

Ja lõbu on laialt – vähemalt temal. Meie oleme kõigest diiva turvamehed 😛

Scroll to Top