plika

Paar õhtut tagasi läks Mees vara magama, kunas mina istusin poole ööni arvutis (ja kirjutasin blogi, irw). Läksin siis ka lõpuks magama, ronisin voodisse, hakkasin vaatama – Plikat pole kuskil. Vaatasin ümberringi ja avastasin, et ta oli ennast voodist maha keeranud ning magas seal rahuliselt edasi. Siis tuli meelde, et ennist kuulsin küll, kuidas ta vigises, aga kuna kohe vait jäi, ei läinud vaatama.

Jabur. Aga no ega’s midagi, tõstsin ta tagasi voodisse. Üks kaisuloom ta ikka on. Tegelikult magab ta enamasti esimese poole ööd siiski oma voodis, aga ta on viimasel nädalal nii haiglane ja viril olnud, et ei ole hakanud teda oma voodisse tõstmagi.

[tegelikult oli toas täiesti pime, eks, nii et ma tõesti ei näinud alguses Plikat, piltidel lihtsalt välk valgustas hästi…]

Ma juba tükk aega ootasin, millal Plika ükskord plaksutama hakkab. Sõber Oliver tegi seda juba kuu aega tagasi 😉

Eile plaksutas iseseisvalt kolm korda, aga rohkem mitte, ehkki talle ette näitasin. Tänaseks hommikuks oli õpetus ilmselt kohale jõudnud – plaksutab nagu vana mees. Okei, nagu väike laps 😛 Umbes-täpselt samamoodi kui Oliver seal videos.

Hurmav!

…sest pidevalt toimub siin midagi sellist, mille peale pisarateni naerda saab ja mida veel aastate pärastki mäletada tahaks.

Praegu näiteks jooksevad Mees ja Plika käpukil ümber Plika voodi – Mees jookseb eest ära, pistab pea voodi nurga tagant välja, teeb “hehee”. Plika jookseb järele ja naerab.

Aga kõigist neist asjust kirjutamine ei anna pooltki edasi. Videokaamera peaks olema iga toa igas nurgas…