plika

Pisikese inimese suur traagika ehk elu esimene “päris” vereproov

/ plika / 2 Comments

Läksime siis täna Plikaga verd andma. Kuna meie oma arst oli talle mitu korda varemgi sõrme otsa sutsu teinud, et võimalike põletikunäitajate tuvastamiseks vereproovi teha (õnneks polnud kunagi midagi), siis arvasin, et seekord on samamoodi ja ei osanud midagi karta.

Nojaa, seekord oli rohkem verd vaja. Sutsu kannatas Plika ära, kohe varsti lasi nördinud nutu lahti… Aga oh häda, seekord pidi arstitädi veel tükk aega sõrme pigistama, et vajalik kogus verd kätte saada. Aga see on ju täielik inimõiguste rikkumine! Nii me siis seal kolmekesi istusime – Plika röökis, mina hoidsin teda kinni ja üritasin lohutada, arst üritas niiviisi verd kätte saada, et kõik kohad seda täis ei oleks.

Saime hakkama. Pluusikäis sai küll veidike veriseks, aga see on nüüdseks sapiseebiga sisse määritud ja saab kohe-kohe puhtaks. Plika sai arsti ukse taga tissi ja see lepitas maailmaga lõplikult – siis oli jälle emmmme ja lalin ja naer. Koduteel jäi lõunaunne – täpselt nii, nagu plaanitud.

Temast järgmine “ohver” oli natuke suurem poiss – nii kahe-kolme aastane. Sellistega on veel raskem – nad oskavad juba rääkida. Hale oli kuulata, kuidas kabinetist kostis nutusegune “ei taha, ei taha!”

Oh jah. Millal lapsed ükskord nii vanaks saavad, et neile annab asju mõistlikult seletada? Et jah, nüüd tuleb suts ja on korraks natuke valus ja ebameeldiv, aga kui sa ei rabele, siis saame kiiremini valmis ja siis on kõik möödas.

Nii kahju on ju kuulata ja vaadata, kuidas pisikesed röögivad ja rabelevad. On aga elu.

Võrratu päev

/ igapäevaelu, plika, rõõm / Leave a Comment

Tänane ilm oli üle mõistuse mõnus – sinine-sinine taevas ilma ühegi pilveta, sirav päike, mõnus soe tuul…

Hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii hästi. Me ei jõudnud koos hommikust süüa, sest Mees kiirustas tööle ja kogu elamine oli niiii sassis. Keskpäevaks olin ma jõudnud ära teha ainult nii palju, et Plikal oli hommikupuder söödud.

Aga siis me läksime poodi ja ilm oli niii ilus. Tagasi tulles andsin Plikale tissi, et ta tunnikeseks magama saada ning rahus “hommikust” süüa (kell oli selleks ajaks pea üks) – tegin omale hunniku võileibu ja suure tassi kohvi, kõhutasin aias ning lugesin raamatut. Magustoidu sain ka aiast:

See raamat, mida lugema hakkasin, on üle pika aja täiesti puhas naistekas (nojah, Bagshawe on ju tegelikult ka) – Iiris tõi mulle selle viimati jõuludeks, aga mul on nii palju lugemist olnud, et polnud sinnani jõudnud. Aga täna oli just naisteka tuju, nii ma siis lugesin ja mõnulesin ja nautisin täiega.

Plika, va sindrinahk, magas tunni asemel peaaegu kolm tundi ja ärkas alles siis, kui ma ta arsti juurde jõudes kärust välja võtsin. Kuna tal oli kõige õhem marlimähe all (mis oli pika une peale muidugi lirtsmärg), sai see veel kiiresti ukse taga Moltexi vastu vahetatud.

Arstilt midagi uut ei kuulnud – kaalud-mõõdud suht samad. Vereproovi saadeti tegema, eks me siis homme läheme.

Siis käisime veel korraks Kessu juurest läbi, et talle trimmer tagasi viia ning juba oligi õhtupoolik käes. Sel ajal, kui mina Plikale süüa tegin ja kööki koristasin, pätutses tema köögi ja aiaukse vahelises koridoris, kuhu teda tavaliselt ei lubata:

Mees käis viiest kodus söömas ja läks siis teisele tööle. Mina veetsin Plikaga vaevalised kaks tundi (sel ajal, kui Mees kodus oli, säras ta rõõmust ja tegeles oma asjadega, aga nii kui issi jälle läks, oli nutt kohal), tegin talle kaheksast vanni ja panin magama.

Oh, ja siis algas alles õige lõbu – ma sain rahus koristada. Kõik jõudsin ära koristada, enne kui Mees ükskord peale üheksat tuli. Isegi mähkmed loputasin ära. Ja köögipõrandat pühkisin. Ja need on asjad, mida ma reeglina üldse teha ei viitsi 😛 Aga sügis ja teistsugune elukorraldus tekitavad minus tahtmist usinam olla. Loodetavasti see kestab.

Vot sihuke päev. Igav, aga mõnus. Nii me siin vaikselt tuksume 🙂

Jäi tuttu

/ plika / 1 Comment

Rõõmustasin hiljuti, kui Plika ilma tissita magama jäi. Ükskord hiljem juhtus seda veel… Ja täna jälle. Põhimõtteliselt on tal tekkinud komme hakata väsinud olles ennast magama sättima, lihtsalt keerab ennast suvalises kohas kõhuli, on selles asendis paar sekundit, siis otsib järgmist. Tissi otsa täna magama ei jäänud, nihverdas tükk aega diivanil, kuniks me seriaali vaatasime, ja proovis kümneid erinevaid asendeid, lõpuks jäigi magama, pea üle ääre rippu.

Peab vaikselt harjutama hakkama, et ta ilma meie juuresolekuta ka ise tuttu jääks. Aga praeguseks olen väga rahul. Ja ta on lihtsalt nii vahva, kui ta sedasi asendeid proovib 🙂

Ülevaade

/ igapäevaelu, plika, pulmad / 2 Comments

Eile jäin jälle arvuti ette magama (Mehe arvuti ette, vaatasime Eurekat, nagu õhtuti ikka), nii et blogi kirjutada ei jõudnud. Aga kõik tegemised tuleks ometigi tublisti kirja panna, et ma siin tagantjärele kahtlema ei hakkaks, kas päev äkki jälle raisatud sai.

Eilne päev möödus pulmadega seotud asjaajamiste tähe all. Panin juuksuriaja kinni, maksin riigilõivu ära ja võtsin pangast selle kohta tõendi, käisin korsetiproovis ja seelikut kinni panemas, kohtusin Katsiga ja leppisin temaga meigi asjus kokku (ja meelitasin ta sujuvalt endaga kaasa linna asju ajama ja lõpuks minu poole kooki sööma)… Lühidalt ongi vist kõik. Oh, aga aega kulus sellele kõigele kõvasti 😛

Täna koristasin kirjutuslaua ära 😀 Mitte et see oleks nüüd midagi nii suurt, aga see oli hirmus sassis juba nädalaid. Nüüd on tunduvalt parem.

Ja siis käisime turul. Turul on meil alati nii, et ükskõik kui vähe või palju raha me kaasa võtame, ikka kulub kõik ära. Täna näiteks ostsime kapsast, lillkapsast, porgandit, redist, mustikaid, paprikat, tomateid ja kurke. Kapsalised on Plikale, mustikad sügavkülma, paprika Mehele, ülejäänut sööme kahekesi. Plika ei armasta miskipärast porgandit – ainult siis sööb, kui see on vähemuses ja muu toidu sisse peidetud. Oma elu esimese redisetükikese sõi ilusti ära.

Käisin lillepoes pruudikimbu asju arutamas, salongist käisin läbi, et tikandi näidist vaadata, poes käisin, et piima osta ja SÜÜA tegin (keetsin ilma soolata kartuleid, irw), sest Mees oli tööl ja… Rohkem ei teinudki midagi. Ja päev ongi juba õhtus. Pidime Ada laste sünnipäevale minema, aga Plika oli nii viril ja tal on endiselt metsik nohu, nii et jäin parem heaga koju.

Plikale maitseb pirn:

See on ju ka lillkapsas, eks? Niii äge näeb välja mu meelest.

Pätu tegutseb jälle:

Scroll to Top