Noor geograaf
Kui tahan, söön ära:
Kui tahan, keeran maailma pea peale:
Aga põhimõtteliselt on hea ka lihtsalt vastu maad taguda 😀
plika
Esimest korda mänguväljakul
Sain Mehe õe ja õelastega kokku, käisime mänguväljakul. Plikal polnud seal veel suurt miskit teha, aga korraks kiigel poseeris küll… Minutikese tasase hooga kiikus ka 😛
Oh, ja emal sai magamistoa remont valmis. Seal oli vanasti (suhteliselt rõve) lillakasroosa tapeet ja nõukaaegne tume mööbel. Aga nüüd… KOLLANE! Mis puutub ruumide kujundusse, siis ma olen arutult kollaselembene, just sellise rõõmsa kollase, mitte liiga heleda. Värv pole pildil väga täpne, aga üldmulje saate. Ja see ilus hele mööbel… Oi, mulle nii meeldib see tuba!
Ausõna, kui ma ükskord oma elamise saan, teen mitte ainult köögi kollaseks, vaid kõik toad kah. Siis on elamine aasta läbi päikest täis. See vist ongi kollase ruumi kõige suurem võlu – olgu ilm kuitahes hall, kollases toas on ikka päikeseline tunne. Ja päike teeb rõõmsaks 🙂
Väike sihver-nihver
Eile hommikul otsustas Plika hakata ennast asjade najale püsti ajama. Noh, okei, mitte veel päris püsti, igal juhul üritab ta ennast nüüd igal võimalikul juhul kõrgemale küünitada, millegi otsa ronida:
Eile õhtul. Udune värk:
Kas ma TÕESTI mahtusin sinna kõhtu ära? Raske uskuda…
Täna hommikul. Piilub kaevikust:
Hambuline:
Üleüldiselt areneb ja liigub Plika viimasel ajal ülehelikiirusel – õpib iga tunniga uusi asju juurde. Edasiviivaks jõuks on endiselt roomamine, aga käputamisel ei piirdu ta enam edasi-tagasi nõkutamisega, nüüd jõuab juba ühe sammukese edasi ka, enne kui kõhuli plärtsatab 🙂
Seljalt kõhuli keerab ta ennast nüüd nii vilunult, et mähkimine on peaaegu võimatu – paned ta korra selili maha ja sekundiga on kõhuli. Hoia siis kinni, karjub nagu ratta peal… Selili on ju nii igav!
Kõrgustesse küündimisega kaasneb üleüldine turnimisvajadus. Eile õhtul veetsime üle tunni lõbusalt aega – mina olin selili voodis ja Plika ronis (minu peal) ringi. Meie emaga naersime, nii et pisarad silmas.
Oh, aga hakkaks ta juba ometi ise korralikult istuma. Ja käputama. Ma tean küll, et minu elu läheb sellega ainult raskemaks, aga ikkagi. Nii põnev ju!
Pärnus
Täna sai käidud kirikus, valimas ja Lõunakeskuses pannkooki söömas. Õhtul tulin emaga Pärnusse. Mees jäi maha, sest töönädal ees. Ta polegi varem lapsest üle ühe öö eemal olnud, nüüd siis tervelt kolm. Kolmapäeval on arstilkäik ees, selleks ajaks tuleme tagasi.
Plika areneb tundidega ning saavutab nihverdamises järjest uusi ja kõrgemaid tasemeid. Olen liiga väsinud, et pilte arvutisse tõmmata. Homme…
Porgandi-riisipüree vasikalihaga läks kohe esimesel korral ülihästi kaubaks. Täna sai igaks juhuks ainult natukene – uue asjaga ei tea ju kunagi, kas ta üldse sööb ja ega nt allergiat tekita, homme saab oluliselt suurema koguse.
Seitse kuud
Vanaema tuli külla 🙂
Neljas hammas, muide, oli tänaseks nurgakesega välja murdnud – ülemine vasakpoolne keskmine lõikehammas 🙂