plika

Esimene hommikusöök söödud!

Kuna Plika ei olnud pärast esimest rõõmsat ärkamisjärgset tundi enam üldsegi mitte rõõmus, vaid paistis lõpuks eilset väsimust välja elavat, kussutasime ta magama, palusime Stenil helistada, kui ta jaurama peaks hakkama, ning läksime lähedal asuvasse kohvikusse hommikusöögile. Toit on seal sama hea kui Vera Cruzis, aga kohv ja atmosfäär mitte, tuttavat teenindajat ka pole 🙂 Kuna hetkel oli esimene soov siiski kõht täis saada, lahkusime igati rahulolevatena. See peekon… Need oad… Võrratu!

Nüüd oleme tagasi kodus ja Plika magab endiselt magusasti:

Nüüd võib ülejäänud nädala plaani paika panna ja kui Plika ärkab, siis saame Croydoni poole liikuma hakata.

Nii mõnus oli jälle West Norwoodis jalutada – kahekesi, käsikäes, mööda tuttavaid tänavaid, kus kõik need tuttavad putkad ja poed 🙂

Suurepärane päev

Tulime juba 6.50 rongiga Tallinna, sest lisaks rongijaama lähedusele ahvatles meid Edelaraudtee perepileti hind.

Hängisime hommikul paar tundi erinevates Vanalinna saiakohvikutes, misjärel Vaska meid peale korjas ja Viimsisse sõidutas. Laenutasime Linalapsest kandekoti (alguses oli plaan Bondolino ära osta, aga mõtlesime enne siiski Manduca ka ära proovida), käisime läbi haigekassast ja võtsime ravikindlustuskaarte asendavad paberid ning suundusime siis Ülemistesse, mis on alati viimane peatuspaik enne lennujaama – hea aega parajaks teha ja viimaseid vajalikke oste sooritada.

Minu suureks rõõmuks avastasin töölt Katrini, kes asendas Ruudut (nii et üks tuttav nägu oleks igal juhul olnud) – sai üle pika aja juttu räägitud ja vanu aegu meenutatud. Mees pani nagu tavaliselt Coffee Ini kõrvale laagri püsti (seal on kontakt, ta arvuti aku ei pea), maksis tasuta wifi puudumisel Hansapangale viis krooni ja avastas siis, et Elionil on suur reklaam, mis kodulahenduse kasutajatele üle Eesti tasuta wifit lubab 😀

Mina hängisin veel tööl, aitasin kaupa vastu võtta, käisin vahepeal Londoni eestlaste tellitud kraami ostmas (suitsud, ravimid, šokolaad 😀 ), nüüd ostsime Chopsticksist riisi, laenasime töö juurest kaks kahvlit ja pidasime siin piknikku.

Nii mõnus on Ülemistes olla. Ma tunnen seda maja nii hästi, kõik on kuidagi nii… Oma. Rimi plaan on ka endiselt peas 😉 Ja nii tore oli töö juures olla – jumala eest, tore oli kaupa vastu võtta… Mulle ikka meeldis seal, ei saa sellest üle ega ümber.

Aga nüüd on aeg kodinad kokku korjata ja lennujaama poole liikuma hakata, check-in avatakse veerand tunni pärast.

Uued uudised Londonist!

Uus päevakava?

Ma olen ju alati teadnud, et rutiin on lapsele kasulik, aga reaalsuses oleme olnud liiga mugavad, et üritada juurutada midagi täpsemat peale enam-vähem sama magamamineku aja – muud uinakud, tavaliselt kaks-kolm päeva jooksul, tulid ikka nii, kuidas jumal juhatas.

Kurtsin hiljuti, et Plika magamamineku aeg on märkamatult hilisemaks nihkunud – vanasti oli nii, et üle päeva kell kaheksa vann, pärast seda öötiss ja tuttu. Mittevanni päevadel siis enne üheksat tiss ja tuttu. Aga see kuuajane nohu, me pole julgenud teda nüüd eriti vannitada (arst ka ütles, et parem oleks niisama niiske rätiga hakkama saada, aga no vahel me ikka teeme vanni), seega on pidepunkt kadunud. Ja kuna Mees jõuab viimasel ajal töölt alles peale üheksat, siis on Plika alles kümne paiku magama saanud ning kümne paiku ka tõusnud (vanasti ärkas ta ikka poole üheksa või üheksa paiku).

Igal juhul mõtlesime eile, et proovime ta jälle õigel ajal magama saada. Selleks, et kindlustada une tulek, lasime tal päeva jooksul teha ainult ühe uinaku – pika lõunaune akna taga vankris, umbes kella kahest viieni (oli vist…). Kartsin, et laps on õhtul väga viril, aga üllataval kombel oli ta täitsa heas tujus. Üheksa paiku jäi tissi otsas rahuliselt magama ja oligi kombes. Ärkas ikka alles kümnest.

No ja täna magas ta ka ainult ühe une – kella ühest neljani või veel vähem. Ja oli jälle terve õhtu täitsa viisakas tujus, vahepeal suisa imekspandavalt lõbus. Ja jäi jälle üheksa paiku tissi otsa magama.

Mulle selline laps meeldib. Kahe päeva põhjal on muidugi rutiinist vara rääkida, seda enam, et läheme vist ikkagi Londonisse ja seal venib mõni õhtu kindlasti pikemaks, ajavahest rääkimata (no ei jõua me igal õhtul nii vara koju, et ta seitsmeks magama saaks)… Aga no me anname oma parima.

Muudest uudistest nii palju, et kurk on vastikult valus, aga palavikku see-eest õnneks pole. Varba seisundi kohta ei oska midagi öelda – lonkan endiselt, varvas ise on nii korralikult ära plaasterdatud, et värvi pole näha (kas on juba vähem sinine…) 😛 Plika köhib vähem ja nohutab vähem, see on väga hea.

Ongi vist kõik 🙂

Scroll to Top