Plika “loeb”
plika
Meie koer
Me oleme Plikat ikka vahel koeraks kutsunud – see pilt õigustab taas meie hüüdnime suurepäraselt:
Ja umbes samasse auku läheb ka see pilt – jalast otsemat teed pidi suhu…
Väike nihverdis
Ma pole Plikast ammu midagi peale haigusloo kirjutanud. Tegelikult ei lase ta ennast ju haigusest kuigivõrd häirida, elab ikka oma tavalist elu edasi, nihverdab ja areneb.
Tegelustekk on talle ammugi väikseks jäänud. Moe pärast me ta sinna ju paneme, aga enam kui kindel on see, et natukese aja pärast on ta juba kuskil mujal, kus midagi huvitavamat silma hakkas.
Viimasel nädalal on tal tekkinud uus komme asju vaadelda. Kui seni läks kõik otsemat teed pidi suhu, siis nüüd peab kõiki asju enne igast küljest vaatlema… Kõik läbivad kontrolli, kõik kõlbavad ikka lõpuks suhu panna 😉
Juba kaks nädalat tegeleb ta aktiivse nõkutamisega. No nii, et ajab ennast põlvili ja käed sirgeks ja siis kõigutab ennast edasi-tagasi. Vaatame, kaua veel, enne kui käima läheb.
Istuda tahaks ka kangesti. Kui näiteks tissist isu täis saab, siis kisub ennast kohe istuliasendisse. Samas – kui ta omaette põrandal hängib, olgu siis kõhuli või selili, siis ta eriti istuda ei ürita. Siis on nõkutamine ikka peamine.
Selili ta eriti olla ei taha, aga vahel, kui kõhuli olemisest väsinud, annab teda natukeseks tegelusteki kaarega ära osta. Selja pealt kõhuli ta endiselt eriti keerata ei viitsi. Kõhuli olles seevastu veereb tihti keset nihverdamist selili ja vahib siis üllatunud näoga ringi – kuidas see nüüd juhtus. Et kui järele mõelda, siis ma pole kindel, kui teadlikult tal need keeramised üldse toimuvad.
Aga pildimaterjali kah. Alustuseks üks seeria sulaselgest nihverdamisest, esimesel pildil on näha ka nõkutamise lähteasend, ehkki siin pole käed sirged:
Kui ise ninapumbaga mängida saab, siis on päris põnev ja ei pea üldse karjuma nagu ratta peal…
Ja issi sussid on ka mängimiseks täiesti sobivad – hoopis huvitavamad, kui kõik need igavad asjad tegelustekil, mis on nii ära mängitud ja etteaimatavad…
Ja üleüldse ma ei saa aru, miks te kogu aeg seda peeglit siia laua najale topite, selle TAGA on ju hoopis huvitavamad asjad. Juhhei, suutsin aliase karbi laua alla kukutada, ma olen tegija!
Helge hommik
Varba välimust pole küll veel soki seest piilunud (lonkan päris kärmesti) ja kurgus nagu mingi valupojake veel hiiliks, aga palavik ja peavalu on läinud ning enesetunne võrreldes eilsega ülihea. Nii, kui üles sain, kukkusin kohe koristama – ja see ütleb nii mõndagi 😉
Plika, kes oli eile rõõmsam, kui eelmised päevad, magas öösel ütlemata rahulikult – pea terve öö ilma lutita ja hingas läbi nina. Köhahooge polnud pea üldse – mõned ehk, aga võrreldes eelmiste öödega on see kukepea. Neljast ärkas üles ja kolis tissi otsa, magas rahuliselt kümneni (ma ütlen, me oleme Plika vähesegi graafiku p*rse keeranud, magama minemise ja ärkamise kellaajad on märkamatult 1-1,5 tundi edasi nihkunud) ja ärkas naeratades. Ei köhinud, ei nutnud, pilutas silmi ja naeratas. Ja ringutas. Ja lalises. Ja mängis mu juustega. Ja hängis pikka aega kõhuli, ilma et ta ninast oleks rõvedal kombel tatti voolanud.
Mul on esimest korda tunne, et ta saab tõesti õigeaegselt terveks. Ei taha muidugi ära sõnuda. Hoidke pöialt 🙂
Haige ja niru
Esiteks väänasin ma eile varba välja – Plika hakkas voodis nutma, mina kihutasin, sokid olid jalas, põrand libe… Nii see läks. Kukkumisest pääsesin, aga varvas sai haiget, lonkasin terve õhtu.
Täna hommikul ei saanud enam suuremat longata, pidin hüplema. Varvas oli siniseks kah läinud, nii et võtsin takso ja sõitsin traumapunkti. Luu õnneks katki polnud, varvas seoti teisega kokku ja öeldi, et külma peal hoiaks. Ja et järgmisel nädalal peaks juba parem olema.
No aga kuna nad arvasid, et ma võin koju longata küll, siis ma tegingi seda. Mõtlesin, et mis see kilomeeter siis ära pole. Nojah… Hirmus pikk maa on isegi pool kilomeetrit, kui saad ühe jalaga ainult selle välisküljele toetuda (ma avastasin lõpuks, et nii ei ole eriti valus).
Ja siis ma polnud ennast väga soojalt riidesse pannud, aga väljas oli külm ja tuul. Ja mul olid ainult plätud jalas, sest paistes varvas kinniste jalatsite sisse ei mahtunud. Sokid ka, aga jahe oli ikkagi.
Nii et selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli kohe päris halb olla. Pea valutas ja kurk valutas ja hirmus külm oli, ehkki pliit küdes… Ja palavik oli 37.4.
Õnneks õnnestus mul lapsega koos paar tunnikest magada, nii et kui ükskord üles ärkasin, siis oli enesetunne parem ja hoopis hirmus palav olla. Siis oli vaja muidugi poolalasti ringi joosta, kuni jälle hirmus külm hakkas – no ma olen totu jah, ma tean.
Praeguseks on palavik 37.2 ja külm on ikka ja väsind ka ja laps jäi lõpuks ometi magama… Aga homme on kindlasti parem päev, eks, uni aitab alati. Täna olin enamiku päevast ikka tõsises masenduses.
Jaa, see teine mure ju, see tõsisem mure (mis minu varbast ja palavikust ikka). Lapse haigus. Ta ise oli täna rõõmsam kui eile, ma ütleks. Nina käib juba läbi ja rögiseb küll, aga no… Rõõmus on.
Ja mulle siin heideti ette, et kuidas ma lähen kõrvapõletikus lapsega ilma uuesti kontrollimata lendama. No ma ei tea – küsisin, arst ütles, et pole vaja tagasi minna. Et teeb antibiotsikuuri ära ja minge aga. Mina ei tea, äkki on arst süüdimatu. Või olen mina.
Ma siis kurtsin Kessule ja tema pidas oma tuttava lastearstiga aru ja too ütles, et antibiootikumid on nii väikese lapse puhul õigustatud, aga et lennates võib trummikile puruneda ja palju muud juttu. No ja põhimõtteliselt jõudsime ikkagi selleni, et ei ole muud teha, kui ravida ja ise vaadata, kuidas lapsel seisund on. Esmaspäeval saaks veel broneeringut muuta…
Aga mu õeke, kes Rootsis med õde on, ja tema mees, kes suisa laste med õde on, nemad arvasid näiteks, et ma võin lennata… Et tilgad sisse ja tiss tõusmisel-maandumisel suhu, siis on okei.
Vot sellised lood. Igaühel on oma arvamus, mitte kedagi ei saa usaldada ja lõpliku otsuse peame ikka ise tegema 🙂 Uhh, milline vastutus. Eks me esmaspäeval lapse pealt vaatame.
Jajah, ma ennetan teie kommentaare, et vastutustundlik ema ikka jääks koju ja nii edasi, ma tean seda kõike, ma olen seda juba kuulnud, ma tean… Aga ikkagi.
EDIT: Tunni-kahega oli 38 peale tõusnud. Hirmus lugu.