Tegelikkuses küll pigem talvine pärastlõuna, aga tunne on teatavasti see, mis loeb 😉
Väike kiilaspea:
Kuninga kass:
D-vitamiini vannid (tegime veerandtunnikeseks akna ka lahti):
Tänase päeva valem: Raimond Valgre + päike + tühi hambapastatuub = (alasti) tantsutunnid keset elutuba (mis viivad teadagi milleni)
Sellistel puhkudel on kevad tõepoolest südames 🙂
Nagu isegi näete, pole must sel nädalal erilist kirjalooma olnud.
Esmaspäeval oli pühapäeva järelkajana võrdlemisi pilves tuju, mistõttu polnud erilist optimismi rutiinseid päevasündmuseid rõõmsa hurraaga kirja panna (heas tujus genereerin ükskõik kui igavast päevast võrdlemisi loetava kokkuvõtte), seega jäi üldse kirjutamata. Eile tuli Maris külla, nii et tegin viimaste kuude absoluutse rekordi, avades arvuti esimest korda alles kell pool neli pärastlõunal. No ja kuna tegemist oli meil enam kui küllaga, pühendusin vahelduseks arvutivälisele elule ja piirdusin elumärgi jätmisel – nagu sellistel puhkudel ikka – fotodega.
Igatahes. Alustades algusest…
Postituse pealkiri tuli Marise nädalavahetuse tundest. Minu jaoks pole eriti vahet, mis nädalapäev on, sest me ju Mehega mõlemad kodused, nii et nädalavahetus võib vabalt ka keset nädalat olla 😉
Eile oli Marise auks taaskord päikseline ilm, seega käisime pärast hommikukohvi ja -pannkooke pika tiiru jalutamas. Pildid said juba eile üles.
Õhtupoolikul meelitasime Meest veel igasugu mõnusaid asju kokkama (ärgem unustagem hommikusi pannkooke) – ahjuvormirooga ja hallitusjuustuga seeni. Njämm.
Kui Mees õhtul välja läks, võtsime meie ette varem varutud šampuse ja suure siidri ning kaks minu lemmikfilmi Oceans 11 ja Love Actually, mille vaatamisega ma Marist harida tahtsin. Nii me siis tinutasime ja vaatasime ja naersime ja rääkisime ja üritasime last magama saada. Kõik õnnestus, ma ütleks, suurepäraselt. Laps, tähendab, ärkas pärast lühiajalist uinakut ja ei tahtnud mitte vaiki jääda, aga kuna mul oli mõnest klaasist šampusest tulenevalt väga lahke ja eluga rahul tuju, ei lasknud ma ennast sellest häirida ja tassisin teda pool tunnikest õla peal ringi, kuni ta lõpuks jälle magama saada õnnestus.
Eilse õhtu meeldejäävaim kommentaar pärineb kahtlemata Mariselt (kliinik.ee alkoholitesti uurides): “Kaks ja veerand pudelit veini on surmavalt ohtlik mürgistus? Ei tahaks uskuda, ma olen ju veel elus.”
Täna hommikul ärkasime juba kell üheksa, aga olime kõik kolmekesi (saime alles poole öö ajal magama) võrdlemisi surnud olekus, hommikukohv ei aidanud suuremat kaasa.
Päeva parim sündmus on kahtlemata pesumasinaparandaja külaskäik – tellitud varuosad olid pärast mitmenädalast ootamist lõpuks kohal ning masin sai korda. Garantiikuludega 😛 Juhhei!
Lõuna paiku võttis Mees endale kangelasliku ülesande lapsega välja minna, ehkki me oleks tahtnud kõik hoopis magama heita. Niisiis läks ta Antti poole, kus laps akna taga põõnata sai, meie jäime Marisega koju ja chillisime niisama. Pärast sooja lõunasööki eelmisest päevast üle jäänud ja üles soojendatud vormiroa näol ning tassikest kohvi oli enesetunne kohe poole parem.
Õhtul läks Maris rongi peale, meie üritasime kaaskirja kirjutada ja süüa teha ja last vannitada ja… Pesu pesime ühe masinatäie ja…
Igal juhul olin õhtuks nii väsinud ja omadega läbi, et oli tunne, nagu ei jõuaks enam mitte midagi teha – et lihtsalt ei taha nõusid pesta ega vannituba koristada ja ongi kõik. Istusin natukeseks arvutisse fotosid valima ja see tegi tuju nii palju paremaks, et koristamise jõud tuli tagasi. Pärast õhtust ringkäiku oli kohe poole parem tunne arvutisse istuda – väljateenitud puhkus ikkagi.
Igatahes oli äärmiselt mõnus aeg maha võtta ja päevade kaupa kõigest võimalikust jutustada – Marisega jätkub seda lõpmatuseni, meil on lihtsalt paljudest asjadest ühesugune arusaam.
Muuseas jõudsin tema kui kohvimaani siinoleku auks kahe päeva jooksul neli korda peene masinaga kohvi teha, eile õhtul tuli kolmas kord juba päris hästi välja. Peab ikka rohkem harjutama – tähendab, et on rohkem külalisi vaja, kellele kohvi pakkuda 😉
Maris ise kirjutab ka.
Mõned üles panemata pildid on ka veel.
Lennuk:
Tudu:
Vastupidiselt esmamuljele, et jälle on laps paha peal käinud, oli hoopis Mees see, kes leidis, et oleks lõbus Plika nägu tahmaste sõrmedega ära maalida:
Panime Plika millalgi peale üheksat voodisse (õigetpidi, teki sisse mähituna) ja jätsime omapead. Poole kümnest kontrollima minnes avanes selline vaatepilt:
Ärkasime vastupidiselt eilsele piisavalt vara, et emaga koos hommikust süüa. Nokitsesime koos Mehe ingliskeelse CV kallal. Käisin Maideniga jalutamas-kärutamas, muuhulgas sai lõpuks läbi käidud Lutsust, et saada kätte 2008. aastal sündinuile mõeldud raamat ja Lotte kandekott ning põikasime sisse Antti juurde galeriisse, kus sai kohvitatud, saiakesi söödud ja juttu aetud, kuniks lapsed akna taga põõnasid.
Postkastist leidsin kirja kahe tasuta 50 digipildi kupongiga, mille üks blogilugeja mulle saatis, lihtsalt heast südamest. Aitäh sulle veekord, Kadri!
(Selle peale meenus veel kaks toredat seika eilsest, mis blogis mainimata jäid – esiteks nägin jalutamas käies oma onutütart, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin ja kes mind üllatusena ühele oma elu väga tähtsale sündmusele kutsus. Teiseks sain ma ülimalt armsa kirja seni anonüümselt lugejalt, kes otsustas lihtsalt oma olemasolust teada anda – ja tema kirjast tuli välja, et meil on päris palju ühist, lapsepõlvelinnadest ja pea ühevanustest tütardest sarnase nimega süüa tegevate meeste ja üleüldise mõtteviisini välja. Selliseid kirju on alati ütlemata tore saada 🙂 )
Tagasi koju jõudes ootas ees Mees taaskord ühe valmis kirjutatud motivatsioonikirjaga ja ahjus küpseva ning meelierutavaid aroome eritava kanaga. Pärast õhtusööki läksid ema ja Mees Maximasse söögivarusid täiendama, seekord jäin mina lapsega koju.
Ja siis vaatasin ma oma pangaarvet. Ja avastasin, et vanemahüvitis on lõpuks üle kantud. Umbes-täpselt selles summas, mis kunagi ammu juulis välja arvutatud summast veel puudu oli. Ja oi, kuidas ma siis mööda tuba ringi tantsisin ja kõiki kõrgemaid jõude tänasin, et selle jamaga nüüd lõpuks ühel pool on.
Enamik tollest tagantjärele saadud summast läks seni tekkinud võlgade ja kommunaalide maksmiseks, aga ma tegin seda suure rõõmuga. Arvestades järelejäänust maha enne järgmise raha saabumist maksmist nõudvad arved, jäi järele vaid pisut üle 4000 krooni – see on siis söögi ja muu vajaliku raha täpselt kuuks ajaks. Eelmisel kuul kuluski umbes selline summa, seega priisata pole endiselt miskit – ikka peame samamoodi kokku hoidma, kingadest võin esialgu vaid unistada. Aga VÕLGU enam pole ja me saame omal jõul hakkama – see on põhiline.
Mehel on hetkel kolm (üli)head tööpakkumist (lisaks kamaluga suvalisi, mis ei nõua erilisi oskusi ega maksa ilmselt suurt midagi, aga kuhu võib ju ka igaks juhuks kandideerida) – seda on kolme võrra rohkem, kui tema tööotsingute alguses 😛 Ühte kohta on CV juba saadetud, teistele jõuab ilmselt nädalavahetuse jooksul. Ma siiralt usun, et ühe neist kolmest heast ta ka saab – ja loodetavasti ikka selle kõige parema 😉 Me muidugi ei tea veel täpselt, milline neist parim ollagi võiks, igal juhul on tal kõigi jaoks erialased eeldused olemas ja lisaboonuseks eelnev võrdlemisi pikaajaline töökogemus samal alal ning veel mõned kasuks tulevad oskused ja kogemused, mis võivad teiste ees eeliseid anda, seega… Pöidlad pihku!
Tööotsingu, CV täiendamise ja kaaskirjade kirjutamise lainel olevana tundus mulle eriti jabur see artikkel (Maris saatis lingi) – minu jaoks on kõik need nõuanded seal nii… Pimesi ja une pealt iseenesestmõistetavad.
Ja kui ka ei oska, siis internet on nõuandeid ja näidiseid täis ning kindlasti leidub mõni sõber, kes on hea keeletajuga ning võib su üllitise üle lugeda. Isegi mina küsin tihti (tavaliselt Mariselt või Pipsilt) nõu, et mingite väljendite kohta parima leidmiseks värsket arvamust kuulda ja sel moel saavad eriti head asjad kokku kirjutatud.
Aga et keegi saadaks CV kiisuke@… vms aadressilt ja lisaks sellele oma lapsepõlvefoto või kirjutaks CV-sse poliitikast… Püha müristus.
Võib-olla olen ma lihtsalt intelligentne ülbik.
Tänastel fotosüüdistustel lõbutseb Plika porgandiga…
…ja vanaema süles ratsutades.
Lõpetuseks tahtsin jagada oma rõõmu kaalika taasavastamise üle – ma võiks seda lõputult krõbistada, nii mõnus magusroog.
