Läksin 1182 lehele, et korra horoskoobist oma nullpunkte piiluda. Ei ole veel mõnda aega karta. Aga nädala horoskoop ise oli järgmine:
Väike laps toob õnne.
😀
Meie väike laps jauras muide terve päeva – magada üldse ei tahtnud, pidevalt istus tissi otsas. Õnn missugune.
Ei, tegelikult ma kohe varsti lähen magama ka.
Kombe siis 😉 Mitte et see Plikat kuidagi häiriks. Ja küll jõuab veel sisse kasvada, talv ju alles algamas.
Käisime täna Veeriku Selveris. Lihtsalt vahelduseks Maximale ja Kaubahalli Comarketile. Hinnad tundusid Comarke-tist (vähemalt kohati) isegi kallimad olevat, seega liiga tihti sinna just minna ei viitsi. Samas saime endale lõpuks hiigelsuured ilusat värvi saunalinad (-30% oli, ei saanud ju ostmata jätta), piparkoogitainast ja viimase värvilise tuhksuhkru. Oleks ma veel jõulukalendrid ka üles leidnud, oleks kohe 100% rahul, aga Plika muutus natuke närviliseks ja oli vaja tagasi õue minna.
—
Nägin just Kessu ja tema plika stuudios tehtud pilte ja need on niii kohutavalt lahedad, et hirmus isu tuli kohe peale. Meil pole muidugi veel mõtet minna, laps on liiga väike selleks… Nii pooleaastasena, mitte enne. Aga tõepoolest, ma pole ammu nii ilusat perepilti näinud, kui nendest seal tehti. Ja need nunnud jõulukaardid… Oeh. Tahan ka stuudiosse.
Tekkis küsimus, miks Tartus ühtki head perefotograafi pole. Kõik on Tallinnas, Pärnust leiab ka veel miskit, aga Tartu kohta kuulen igalt poolt, et lihtsalt polegi. See fotograaf, kes esimesena Tartusse kolimise peale tuleb, saab rikkaks, ausõna. Tartu on suur linn ja maksejõulisi kliente leiduks küllaga.
Selleks ajaks võiks keegi Tallinnast siia ümber kolida, kui Plika nii suureks saab, et temaga juba stuudiosse mõtet minna on 😉
Lõpetuseks veel üks küsimus: kust saada PISIKEST päkapikumütsi? Noh, newborn suuruses? 😛 Ma pole eriline käsitöömeister, ma pigem ostaks… Või laseks kellelgi õmmelda. Sest kodus tahaks ju ikka Plikast jõulupilte teha.
PS. Sain oma Londoni esimeselt tööandjalt nende juures töötamist tõestava kirja kätte, paraku oli sinna kogemata 24. aprilli asemel 24. juuli alguspäevaks kirjutatud (ilmselt aeti aastaga segamini, see oli ju ka 07) – nii et veel kümme päeva ootamist, kuniks õige kiri saadetakse ja lõpuks vanemahüvitist taotlema minna saab. Ikaldus.
Halvad kombed olen külge harjutanud – juba teist ööd järjest istun magamise asemel arvuti taga. See on see häda, kui Mees ilma ette hoiatamata liiga vara magama läheb ja mul veel üldse und pole – siis ma unustan ennast lugema ja tunnid muudkui libisevad mööda.
Plika jauras keskööni, kolm korda pidin teda magama panema, enne kui päriselt jäi. Nüüd saab kell juba kolm ja ta on paar korda läbi une nutnud, õnneks on see sama kiiresti järele jäänud. Ma üldse ei viitsiks temaga praegu pikalt tegelema hakata, nii et soovin talle pikka und, hommikul seitsme-kaheksani vähemalt.
Ma pean hakkama jälle normaalsel ajal magama minema. Kui Muti blogi läbi saab, siis ilmselt ehk lähen ka, pole enam lihtsalt miskit poole ööni lugeda.
Meenutuseks huumorinurgake kahe aasta tagusest advendist.
Käisime raekoja platsil esimese advendiküünla süütamisel, kuulasime ühendatud mudilaskoori jõululaule ja kärutasime niisama ringi.
Selle pildi tegin ma Mehe kukilt. Ma ei mäletagi, millal keegi mind viimati kukile võttis, see oli küll aasta(kümne)id tagasi.
Lund oli ka natuke 😉
Plika ise arvas oma esimesest advendist nii palju:
Aga et paremini ka näha oleks, siis:
Ja niiviisi tudus ta enne seda, kui talle välja minekuks kombe selga tirisime:
