plika
Head asjad #6 – Plika
Mu kallis tütreke, sa saad täna 8 aastat vanaks. KAHEKSA! Kuhu see aeg küll lendab?
Kas tead, et sa oled üks tõeline kavalpea? Sa vist nii väga tahtsid, et me issiga koos oleksime! See oli sul kaval nüke nii varakult ennast meie ellu sättida – kui sa poleks seda teinud, kes teab, mis oleks saanud? Ma ei kujuta oma elu muud moodi üldse ettegi…
Ühest küljest sa nagu justkui alles sündisid, teisest küljest tundub olevat igavik möödunud sellest, mil sa olid veel pisike lõhnav beebi, minu konnapojake. Tead, ma vaatasin su neljapäevasel peol neid pisikesi titasid, kes nohinal emmede tissi imesid (jaa! sul oli ju tervelt kaks nii väikest külalist!) ja ohkasin – see on lihtsalt nii armas. Ja tundus uskumatu, et kunagi olid sina ka selline.
Nüüd? Nüüd ei ole sa enam beebi, isegi mitte see väikelaps, kellel tuleb iga hetk silma peal hoida. Nüüd oled sa juba Inimene. Iseseisev. Koolilaps. Järjest enam tekib sul oma soove ja mõtteid, kõike peab sinuga läbi rääkima, sulle lahti seletama… Tead, see on vahel ikka veel väljakutse meie jaoks! Liiga suur ja tark oled sa äkitselt! Aga eks me harjume 🙂
Sellega olen ma juba peaaegu harjunud, et sa oled nüüd koolilaps. Ja ma olen nii-nii uhke selle üle, et sa muutud järjest iseseisvamaks! Ise bussiga kooli minemine ja sealt tulemine on sul lõpuks ometi käpas, nii et meil kõigil on nüüd sellevõrra kergem.
Mõelda vaid, et peaaegu pool sinu lapsepõlvest ongi juba möödas! Kas tõesti olen ma kaheksa aastat olnud ema? See on ühest küljest kõige loomulikum asi maailmas, teisest küljest… Täiesti uskumatu.
Aitäh, et sa oled olemas ja õpetad mind iga päev! Ootan järgmiseid aastaid, et sinuga koos kasvada!
Positiivne päevakaja #3 – suurepärane päev
Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!
Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.
Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.
EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!
Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.
Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll 🙂
Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!
Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:
Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.
See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.
Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik 🙂
Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.
Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.
Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.
Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).
Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.
Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin 😉
Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!
Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.
Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.
Võib rahule jääda
Eile oli selline päev, kus ma pidasin terve päeva endaga sisemist võitlust. Võitlus on ilmselt liiga ränk sõna, aga… No ütleme, oli rahulolematus 😀 Mitte millegi tegemiseks tuju polnud. Analüüsisin küll täitsa ausalt, miks tuju pole, keskendusin sellele, mida ma võiks TAHTA teha, mitte sellele, mida ma teha EI TAHA… Ja küll ma üritasin ennast ühel ja teisel viisil usinale lainele saada, väga ei õnnestunud. Pesu muidugi pesin, aga see on üsna automaatne nädalavahetuse tegevus ja pigem meeldib mulle 🙂 Põrandate pesemist kaalusin, loobusin üsna kiirelt. Mitte midagi muud asjalikku ka ei teinud.
Ühesõnaga veetsin suurema osa päevast arvuti taga, mis oli võimalik vaid tänu sellele, et lapsed olid üsna kergelt hallatavad – mängisid legodega ja omi mänge, väga suuri tülisid polnud, väga palju minult ka midagi ei tahetud.
Eile oli igatsus sõbra järele, külalise järele. Reaalse luust ja lihast inimese järele, kellega klaasike veini võtta ja jutustada. Aga kõik sõbrad on ju kaugel… Niisiis võtsin olukorrast parima ja jutustasin pool päeva Marisega, virtuaalselt.
Söögiga oli eile nii, et sõime kell pool kaksteist “hommikusöögiks” putru ja võileibu, kella viie paiku “lõunasöögiks” hommikust üle jäänud üles soojendatud putru ja veel võileibu 😀 Õhtusöögiks andsin lastele jäätist (Abikaasa ostis eelmine nädal viieliitrise, nii et seda veel jagus), endale tegin hiljem, kui nad juba magasid, mõned küüslauguleivad 😀
Õhtul oli Poisil rühmakaaslase sünnipäev – ema viis ta ära ja kommunikatsioonierrori tõttu ei jõudnud minuni info, et Poiss oleks autoga koju toodud, seega läksin talle ise kenasti järele. Kell kaheksa õhtul, pimedas, bussiga, kulutasin oma viimase bussipileti ära 😛 Aga noh, Plika oli vähemalt pöördes – sai PIMEDAS bussiga sõita 😀
Sel ajal, kui Poiss sünnipäeval oli, palus Plika, et ma talle arvutist voltimise raamatu paneks (Steinbergi “Paberist voltimine” on mul paberkujul kadunud, aga leidsin mingi hetk veebist PDF variandi – parem, kui mitte midagi) – ja siis voltis koeri ja kasse, joonistas neile nägusid pähe, tegi neid maskideks, millega veel järgmisel hommikulgi mängiti.
Ega mul pole kunagi olnud midagi selliste laisklemispäevade vastu, neid on ka vaja. Asi oli eile pigem selles, et oleks võinud lastegagi siis rohkem aega veeta, aga ei lähe mina ennast ausõna kuskile pressima, kui olen laisas tujus ja lapsed mängivad omaette kenasti 😀 Samuti oli tuju täpselt selline… Kehvemapoolne. Mis tähendab, et ma ei nautinud kogu seda laisklemist nii väga, kui oleks võinud. Aga ma andsin endast siiski parima ja päev sai kenasti suuremate kadudeta õhtusse veeretatud.
Tänase suhtes mul polnud isegi mingit suuremat lootust, aga näe – täna tuli usinus. Nii et sai taas pestud nii voodipesu kui põrandad. Kahenädalase vahega! Pidasin plaanist kinni! Jee!
Lapsed olid hommikul imearmsad. Näiteks Poiss pesi omal algatusel nõud ära (kraanikausis oli üks alustass, üks kauss ja mõned söögiriistad) – ta pole seda mitte kunagi varem kodus teinud, meil lihtsalt on kuidagi nii välja kujunenud, et pärast sööki pesen mina kõik nõud. Aiast toodi õunu, need lõigati tükkideks, nii et lõpuks oli kolm kausitäit õunu ootel, mis päeva jooksul pintslisse pisteti. Muul ajal mängisid omi mänge, vahepeal käisid küll mulle rääkimas, mida teevad, mingeid ehitatud asju näitamas… Alati pandi pärast seda viisakalt uks kinni ja lasti mul edasi uneleda, kuni ma veerand kaheteistkümnest ennast lõpuks voodist välja ajasin.
Ülejäänud päeva olid suhted lastega kohati teravamad, kui oleks tahtnud. Alguse sai kõik klassikalisest situatsioonist, kus söögilaua ääres lollitatakse ja üksteist pöördesse ajatakse ning minu rahulikku sekkumist ei kuulata, nii et ma lõpuks plahvatan… Ja siis hiljem, kui ma nad põrandate pesemise ajaks õue kupatasin ja nad iga viie minuti tagant käisid vigisemas, kuidas neil on igav ja millal tuppa saab 😀 Ja need lugematud korrad küsimisi, millal mul koristatud saab, kas multikat vaadata saab, millal küpsetada saab… Argh.
Ühesõnaga jagelemist ja pahandamist oli rohkem, kui oleks tahtnud, samas midagi väga hullu siiski polnud ja õhtu oli äärmiselt armas ning üsna rahulik.
Hommikusöögiks sõime kell üks võileibu 😛 Poole kuue paiku tegin kiire pasta kapis leidunud lõppudest – suitsupõsk, sulajuust…
Ja kuna ma olin lastele lubanud, et nad saavad täna küpsetada piparkooke sellest taignast, mis jaanuari alguses kingiti ja sai sügavkülma pandud, siis käisid nad mõlemad pesemas ära üsna varakult ja suurema protestita. Lollitamist oli muidugi taas rohkem, kui oleks meeldinud, aga all in all, üsna eduline ettevõtmine.
Ja siis nad küpsetasidki selle pool kilo tainast täitsa kahekesi ära. Mina tõstsin ainult taigna, jahu, vormid ja taignarullid lauale, panin plaadi valmis, tõstsin selle ahju ja sealt hiljem välja. Muuga saadi omapäi hakkama. Nii täitsa võib!
Nüüd õhtul, pärast laste magama panemist, tuli veel väike usinushoog, nii et trükkisin telefoni meelespead järgmise kahe kuu koolisündmustest, otsustasin ära, millises advendilaada toimkonnas osaleme ja saatsin selle kohta kirja, vastasin ühele Poisi sünnipäevakutsele, vaatasin läbi öökapil olevad paberid ja tõstsin kõige peale Poisi arengutabeli, mida lasteaed vist praeguseks juba tagasi ootab… Täitmiseni ei jõudnud, ma teen seda reeglina siis, kui emaga samal ajal konsulteerida saan, sest need küsimused ajavad mul vahel juhtme kokku. Õnneks on see viimane kord, kus ma seda tegema pean 😀
Nii et – lõppkokkuvõttes võib nädalavahetusega täiesti rahule jääda. On tunne, et olen olnud piisavalt tubli 😛 Jee.
Selle sügise saapasaaga
Esimest korda ostsin lastele Lemigo Grizzly kummikud sügisel 2013. Käisid nendega terve talve, järgmisel kevad-suvel võtsime voodri välja, käisid sügiseni ilma, sügisel sai ostetud täpselt sama mudel, lihtsalt number suurem – ring jätkus. Nii on olnud kolm aastat. Talvesaapad on neil vahel olnud, aga neid pole eriti kanda tahetud, ma pole sundinud ka. Lõppeks on kummikute sildil kirjas, et sobivad kuni -30 kraadini. Lambavillane vooder, eks 🙂 Mina olin üsna rahul – igasügisene väljaminek 2x€14.90, lapsed rahul, jalad soojas.
Kuna sügis on taas käes ja ilmad jahedad, läksime täna Magaziini, et lastele järgmine suurus osta. Seekord olin Plikaga läbi rääkinud ja ta nõusse saanud, et ostame talle hallid või tumesinised, et Poiss saaks need järgmisel hooajal endale (seni olid olnud roosad).
Aga seekord juhtus hoopis nii, et Poiss proovis suuremat suurust jalga ja keeldus seda kandmast, sest vooder olevat liiga ebamugav. Täpselt sama mudel, eks, mida ta on eelmised kolm aastat probleemideta kandnud 😀
Plika avastas kõrvalriiulilt sama firma sarnased saapad, nö duck boots stiilis – alumine osa kummist, ülemine riidest. Samuti villase voodriga ja kuni -30 kraadini kandmiseks. Aga vooder on teistsugune, ei tule nii kergesti välja. Värvivalikus olid must, lilla ja roosa. Poiss pidi saama suuruse 30-31, Plika 32-33. Musti Poisi suuruses üldse polnudki. Proovisime talle teist värvi 30-31 – ei saanud hästi jalga (Poisi jalg on Plika omaga võrreldes laiem ja kõrgem), 32-33 sobis. Plikale läks sama suurus. No ja kuna pidime neile ühe suuruse ostma, sai Plika lõpuks ikkagi jälle roosad.
Nii et sel aastal siis kummikute asemel duck boots (kas neil eesti keeles ka mingi spets nimetus on?), väljaminek 2x€18.90. Ja ma ei ole kindel, kas need suvel kummikutena kantavad on – vooder käib pilti vaadates välja küll, aga ma igaks juhuks ei hakanud kiskuma. Piilusin, sääre siseosa (see osa, mis väljaspoolt riidest) on seest kaetud õhukese poroloonilaadse kihiga. Ma ei kujuta ette… Eks vaatame, kui ilmad soojaks lähevad.
Igatahes on süda praeguseks rahul. Lastel jalad soojas 🙂
