plika

Potil käib Plika juba igiammu ning ka lõunauned on ammusest ajast kuivad. Ja nüüd, vahetult enne viiendat sünnipäeva, on ka ööd lõpuks mähkmevabad. Mäherdune rõõm!

Esimest korda proovisime öösel mähkmevabaks harjutamist eelmise aasta alguses, pea kaks aastat tagasi. Kõik rääkisid, kuidas nemad oma kaheseid nii harjutasid, et paar ööd juhtus õnnetus ja siis juba oligi kõik korras. Ma pesin kuu aega linu – katsusin küll läbi une potitada, aga ei jõudnud nii tihti, halvemal juhul sai ühe ööga kolm korda uue voodipesu panna. Siis läksid ilmad nii külmaks, et panime lastetoa ajutiselt kinni, lapsed magasid meie toas ja käisid tihti kaisus, seega hakkasime jälle mähet kasutama.

Perearst saatis isegi mingitele uuringutele, aga sealt miskit tarka ei selgunud. Infolehest lugesin, et asi on pärilik ehk kui vanema(te)l on sama probleem olnud, on suurem tõenäosus, et ka lapsel on – tõepoolest, minul oli kunagi ka. Et tegelikult polegi suurt midagi teha, ainult oodata, millal uni enam nii sügav pole, millal ise ärkama hakkab. Ei toiminud eriti ka see variant, et õhtul tuleks vähe juua. Ühesõnaga lõin käega ja jäin ootama, millal asi iseenesest korda läheb.

Paar nädalat tagasi see lõpuks juhtuski. Kui neljast ööst kolm olid kuivad olnud, jätsime mähkme ära. Kiitsin Plikat hullu moodi, rääkisin talle, et ta on nii suur ja tubli ning saab ise kaasa aidata nii, et joob õhtul vähem. Nüüd see tõesti toimib, ta on nõus joomist piirama. Samuti panin endale õhtul kella üheteistkümneks meelespea, et pean teda potile panema – muidu lihtsalt unustasin kogu aeg.

Kuna õhtul olen nagunii üleval, siis see üks kord läbi une potitamine pole probleem. Ema sõnul pidavat see kaasa aitama harjumuse tekkimisele – kui igal õhtul kindlal kellaajal potitada, siis ajus tekib mingi seos jne.

Pärast kella keeramist juhtus ainus õnnetus – pärast seda lükkasin potitamise kella kümne peale. Me alles võitleme unegraafiku korda sättimisega, lapsed ärkavad siiani hommikul kell kuus.

Täna panin meelespea kinni, aga midagi oli pooleli, nii et potile panemine ununes. Kesköö paiku kuulsin Plika nuttu ning hetk hiljem tuli ta magamistoast välja ja teatas, et tal on pissihäda. Mis te arvate, kas ma olin üle mõistuse rõõmus või mis 😀 Ta pole praktiliselt kunagi pissihäda peale ärganud!

Nii et… Lõpuks ometi. Parim kingitus, mis ta mulle üldse teha võis 🙂

Poiss magab endiselt mähkmega, ka lõuna ajal. Kui üritan teda öösel läbi une potitada, siis viriseb ja lihtsalt ei tee midagi. Ma siis ootan. Ehk tal nii kaua ei lähe 😛