plika

Mõned asjad muutuvad ja mõned mitte

Blogi on selles mõttes ikka võrratu, et alati saab minna ja lugeda oma aasta-paari tagustest juhtumitest ning hämmastuda, kui kiirelt kõik ununeb. Või siis muiata, kui teatud asjad korduvad.

Siin uuel lehel on enamik vanu postitusi ju endiselt privaatsed. Ma üldse ei üritagi ennast sundida, vaatan neid üle ainult siis, kui tuju on. Eriti tihti pole 🙂 Palju tihemini ilmuvad vanad postitused nähtavale nii, et mul on vaja neid parajasti kirjutatavas jutus linkida, siis vaatan üle ja teen avalikuks – ja paljudel juhtudel pean sellega seoses üle vaatama ka kõik nondes vanemates postitustes lingitud postitused. No see on mul sihuke kiiks, et kõigis nähtaval olevates postitustes lingitud varasemad asjad peavad olema loetavad. See oleks ju õrritamine, kui poleks 🙂

Samuti juhtub vahel nii, et keegi uurib mingi konkreetse teema kohta ja motiveerib mind sellega seoses noid postitusi avalikuks tegema. Terve eilse päeva näiteks vaatasin ja lugesin üle vanu unekooliga seotud postitusi – karta on, et mõnda üles ei leidnud, aga kaks põhilist ajaperioodi oli, mil ma sellega tegelesin, sealsed asjasse puutuvad postitused on nüüd kõik üleval. Väga hea, et mult seda abi paluti, sest tegelikult olen tükk aega mõelnud, et Google juhatas tihti väikelapse unega hädas olijaid mu blogini ja et need võiks kiiremas korras taas avalikuks teha. Nüüd siis tehtud – teema all on hetkel 46 postitust. Praegusest saab 47 😛

No igatahes, jõudes nüüd lõpuks postituse pealkirjani – lugesin umbes aasta tagust postitust eelmisest juunist, kus kirjutasin laste söömisest ja magamisest ning meie pere söögiharjumustest.

Nüüdseks olen muidugi täiesti ära harjunud sellega, et lapsed magavad omaette, oma toas, öö läbi, lõunaund ka ühel ajal. Pole mingeid püreesid ega tissi – kõik sööme ühte toitu.

Õudselt tüütu oli ikka see aeg, kui laste magamisega probleemid olid ja kui poisile omaette toitu tegema pidi. Peaaegu kahesega on elu tunduvalt kergem kui peaaegu aastasega 😛

Päris ideaalne seis unedega muidugi pole – poiss ärkab enamasti seitsmest (aga võiks ju hiljem), plika teeb vahel trianglit (mõni päev nädalas juhtub ikka, et keeldub lõuna ajal magama jäämast, õhtul viriseb jne). Neid kordi on aga vähe, suuremas osas on kõik superluks.

Aga üks asi pole küll põrmugi muutunud. Ühes soojade ilmadega tuleb täielik viitsimatus toiduga vaeva näha 😀 Kui jahedamal perioodil oleme üpris tublid kokkajad ja mahetajad, siis sooja ilmaga tahaks minna esimesse poodi, osta ära esimese asja ja teha süüa nii vähe kui võimalik. Igasugu põhilise kraami puhul, mida oleme juba tükk aega kindlatest kohtadest mahedalt ostnud, on küll kerge sama rida jätkata, aga iga uue asja puhul tuleb tõsiselt pingutada, et minna seda uut vajalikku komponenti otsima mahepoest, mitte haarata esimene kättejuhtuv Selverist. Jogurtit pole juba ammu teinud (saab ilma hakkama, ei osta ka), hapukoort ka mitte (seda küll vahel tahaks), leiba küpsetada ei viitsi (aga siiani olen ikka küpsetanud, sest poe leib on nõme)…

Mis teha. Suvi 😀

Back in business

Hommikupooliku magasin teatavasti maha. Plika tegi Poisi ebatavalisest uinakust fotosüüdistuse kah, vabandatagu vaid kerget udusust, algaja fotograafi värk.

Poiss õigel lõunaune ajal magama ei jäänudki ja ajas Plika ka üsna kähku üles, no tunnikese ehk lasi tal magada. Mis seal ikka, hängisime siis niisama, midagi asjalikku ju teha ei viitsinud.

Abikaasat koju oodates aitas Plika mul koristada, korjas väga tublilt kõik mänguasjad elamisest kokku ja viis oma tuppa õigele kohale, kuni mina muid asju sättisin. Mulgi puder sai ahju, Abikaasa viis lapsed õue, mina mõtlesin veel natuke tubasid õhutada ja lastetuba koristada, aga päike oli nii ahvatlev, et tekkis tahtmine põhjalikumalt ette võtta. Nii saigi vaibad õue kloppimiseks saadetud, tõbasin kõik riiulid lapiga üle ja panin asjad korralikult tagasi, puhastasin tolmuimejaga põrandat… Täisvärk. Ainult voodipesu jäi vahetamata, sest lapsed täna vanni ei jõudnud, ei näinud mõtet. Lisaks suutsin nelja päeva nõud ära pesta (kapp oli täiesti tühi :D) ja ühe masinatäie pesu kah – kaks-kolm ootab veel ees, eks homme jätkan.

Oh, milline kergendus oli jälle koristada. Koristuskihk, nagu hiljuti mainitud sai, on kõige kindlam märk tervenemisest. Ja mulgi puder oli esimene toit üle pikkade päevade, mida tõeliselt nautisin. Elu on ilus!

Ryanair saatis meeldetuletuse, et ma check ini ära teeks, ma lendan juba nädala pärast Luxi!!!

Leidsin ühe üleeile tehtud pildi, kus Abikaasa on lapsed osavalt ära paigutanud, et ise tukkuda saaks. Plika muudkui valis multikaid, Poiss vahtis rõõmsalt kõrval. Hundid söönud, lambad terved 🙂

Selline hommikupoolik

Ma ei läinud eile õhtul üldse üle mõistuse hilja magama, juba pool üks olin voodis. Miski hetk üsna varsti tuli Plika ja ronis meie keskele (ma ARVAN, et ma vaatasin kella ja see oli äkki üks läbi, aga võib-olla ma nägin seda unes). Miski hetk ei saanud ma enam magada, sest ta muudkui siples ja virises. Ma küsisin, kas ta tahab minna tagasi oma voodisse ja ta ütles jah. Nii ma siis tassisin Plika süles tagasi lastetuppa, kus ta rahulikult edasi magas (siis vaatasin küll kella ja see oli kolm läbi).

Järgmine hääl, mis minu teadvusse jõudis, oli Abikaasa telefon: on aeg ärgata, kell on seitse null null. Jajah, selline äratus ongi 😀

Plika ärkas õige pea pärast seda. Poiss magas taas poole kaheksani. Mina tõusin pool kaheksa, kui Abikaasa lahkus, koristasin natuke, söötsin lastel kõhu täis, sõin ise ka ja mõtlesin siis veidike magamistoa voodi peal päikeselaigus mõnuleda. Kell oli umbes kümme.

Järgmine mälupilt veidi peale ühteteist, vahepeal vaadatud mitu elavat unenägu, lapsed tulid midagi nõudma. käisin korra toast väljas, tegin midagi… Mida, ei mäleta. Kuna olemine oli unine, mõtlesin veel korra lebosse tagasi minna. Järgmisel hetkel oli kell juba 12:20 ja ma kuulsin lastetoast Poisi virinat. Võib vist julgelt öelda, et oma voodisse ronida ta oskab, välja aga mitte – just see rahulolematuse põhjustaski.

Ega’s muud, kui kähku lastele süüa, tuba korda ning siis lõunaunne.

Niiviisi lähevad hommikud päris kiiresti 😀

Mulle meeldivad mu isemängivad ja kauem magavad lapsed, jätkuks seda kauemaks. Plika rännakud tahaks muidugi lõpetada – no tavaliselt ta tuleb kaissu ikka hommikupoole ööd ja tõesti nii, et me isegi selle peale ei ärka. Ja tavaliselt ärkab tema PEALE Poissi.

Nojaa, igatahes oli mõnus.

Tasapisi läheb paremaks

Teatavasti hakkasime mõnda aega tagasi Poissi tuppa magama harjutama, ajastus sai aga kogemata valesti valitud – just samal ajal kasvasid vist viimased purihambad, igatahes oli käsi mitu päeva suus ja kisa palju, vahelduva eduga palavik ka (hambaid pole muidugi siiani näha).

Kella keeramisest lootsime palju – no et ehk hakkab Poiss hiljem tõusma. Kella keeramise hommikul saime seitsmeni magada, järgmine hommik algas aga kell viis, mis vana aja järgi ju neli.

Lõunaunne panemine ja toas magamine oli alguses äärmiselt komplitseeritud – Poiss lihtsalt seisis voodis püsti ja karjus. Esimesel päeval sain ta poole tunniga magama, aga tunnikegi undki polnud täis saanud, kui ta juba ärkas ja magama saada enam ei õnnestunud. Järgmisel päeval panin ta oma närvide säästmiseks siiski õue, õhtul tuli aga palavik, sestap sellest järgmine päev pidi jälle toas olema. Siis sain ta ka esimest korda kisata magama, põhjuseks C-vitamiin, mis talle voodis põske pistsin – nad on Plikaga mõlemad suuuured vitamiinifännid, aga ma ei tahtnud küll sellest harjumust tekitada, et ilma magada ei oskagi.

Sellest järgmisel päeval oli jälle kisa taevani ja minul olid närvid nii läbi, et ütlesin lihtsalt – jää magama! Ning läksin ära. Noo… Pool tundi vist päris ei läinud, aga kõva kisa oli ikka tükk aega. Noh, ta on juba üle 1,5 aasta vana, tema puhul ma julgen lasta nutta, ta saab aru küll, mis värk on. Kuuekuuse puhul poleks nii käitunud…

Igatahes on viimastel päevadel märgata arengut. Kui alguses saatis magamaminekut enamasti kisa või vitamiin ja uned jäid vaid tunni-pooleteise pikkuseks, siis viimasel ajal on mul õnnestunud Poiss mitu korda voodisse panna, kutsu kaissu, tekk peale ja jääbki kohe magama. No on ka näha, et ta on väsinud, lisaks on ära harjunud ja aru saanud, et päeval voodis olemine polegi miskit hullu. Kaisukoer aitab palju kaasa, Poiss on tõeline koerafänn. Samuti on une pikkus paranenud – ükskord magas ligi kolm tundi täis, üle kahe tunni tuleb nüüd enam-vähem alati ära. Kolmas areng on Plika käitumine – ta on aru saanud, et ei tohi mind toast kõva häälega hüüda, sest see võib venna üles äratada, ning kui ta varem ärkab, siis peab tasakesi toast välja tulema, et vend edasi magada saaks. Ja nüüd Plika tõepoolest ka teeb seda kõike.

Hommikused ärkamised on ka viimased kaks päeva tavalisest etemad olnud. Kui vanasti oli äratus pigem 5-6, siis tõime Poisi endale kaissu või lasime tal ise ringi asjatada ja mängida, kuni Abikaasa seitsmest tõusis, siis üleeile õhtul unustasime lastetoa ukse ööseks lahti teha ja ei tea, kas see midagi aitas, aga seitsmeni oli vaikus majas. Eile õhtul jätsime siis ka ukse kinni, Plika tuli hommikul veidi enne poolt kaheksat toast välja ja jättis ukse lahti, siis ärkas Poiss ka. POOL KAHEKSA! Oh seda õnne ja rõõmu.

Eks näis, kuidas edasi. Peamine tuppa magama harjutamise põhjus oli teatavasti see, et ma lootsin Poissi hommikuti kauem magavat, kui ta päeval kärus neli tundi ei põõna. Noh… Ma pole siiani kindel, kas sellest lühemast lõunaunest mingit tolku on – kui viimase kahe päeva trendid jätkuvad, siis ehk tõesti. Peamine on see, et Poiss lõuna ajal ikka 2-3h magatud saaks, muidu ei puhka ta välja. Ja kui hommikuse ärkamise saaks näiteks kaheksa peale, see oleks imeline. Aga ka pool kaheksa või kasvõi seitse on parem kui viis-kuus.

Oh, ja veel üks täiesti imeline asi – nad on täna juba tund-poolteist ühegi tülita oma toas mänginud, nii et mina sain rahulikult kööki koristada ja hommikust süüa. Nii pikalt nad tavaliselt vastu ei pea, ikka tulevad minu juurde või kisavad üksteise peale, nii et pean rahu looma minema. Kui ma ennist korra nurga tagant piilusin, et näha, mis nad teevad, siis nägin, et Poiss oli oma voodis. Sinna pole ta varem ise minna osanud, Plika ütles, et tema olla õpetanud. Ma nüüd ei teagi, kas Poiss on voodist välja ronimise ka selgeks saanud või tõesti ongi ikka veel voodis. Oh jah 😀

Mõtleme juba pikemat aega, et Plikale oleks vaja suure tüdruku voodit, samas ahvatleb väga ka nari idee. Sestap polegi midagi ostnud, kaalume endiselt. Poiss on nüüd juba sellises vanuses, et võiks mõelda ka tema võrekast tavalisse voodisse kolimisele, ehkki miskine tark uneraamat soovitas muidugi kuni kaheseid kinnises võrekas hoida. Oleks ka variant Poisile Plika voodi anda, kust ta saaks ise sisse-välja käia…

No igatahes, kui ta täna tõesti oma voodisse ronimise ära õppis, siis ongi aeg mingid muutused sisse viia, sest see ronimine on üsna ohtlik. Segasummas oli üks pikendatav voodi hiljuti täitsa olemas, aga… Äkki oleks nari siiski parem? Kitsaks läheb, need kaks võrekat mahuvad praegu täpselt ära, kaks pikendatavat pikemas perspektiivis enam mitte.

Samas on Poiss nüüd nii osav, et oskaks nari redelist juba üles ronida ja see tooks rohkem kahju kui kasu. Eks me veel mõtleme.

Scroll to Top