poiss

Terve selle aasta on olnud kas hirmus kiire või hirmus halb rahaline seis, mistõttu olen Tallinna sattunud väga harva. Kuna Abikaasa sai laulupeo käepaela ning sellega koos kohustuse osaleda rongkäigus, otsustasin, et läheme lastega kaasa, aga ainult siis, kui ilm on ilus. Õnneks oligi.

Kuna me otsustasime oma mineku kindlalt ära alles neljapäeval, olin igasugu kokkusaamiste ja öömajade mõttes üsna viimasele minutile jäänud. Kõik lahenes aga suurepäraselt – nagu alati.

Kui Liisile oma Tallinna plaane mainisin, teatas ta, et läheb ise nädalavahetuseks maale ning me võime tema juures ööbida. Kas oleks saanud veel paremini minna? Reede õhtul ootas meid tema trepikoja ukse ees selline tervitus:

Õhtul jõudis veel paar tunnikest veini juua ja lobiseda, aga kell sai hirmus kiiresti hirmus palju ja Liisil oli vaja bussile jõudmiseks varakult ärgata, seega läksime kõik magama.

See tähendab, jah, Abikaasa veetis õhtu oma sõbraga, käis temaga vahepeal korra meie juurest läbi ja läks siis linna peale, tema jõudis “koju” nii umbes kell neli 😀

Laupäeval saime kõigepealt Pipsiga Kadriorus kokku. Abikaasa läks õige pea rongkäiguks valmistuma, meie Pipsiga mõnulesime päikese käes ja jutustasime, lapsed vahelduva eduga mängisid mänguväljakul ja tüütasid meid. Kui rongkäik algas, vaatasime seda veidi, aga lapsed muutusid rahutuks ja saime teada, et maakonnad tulevad tähestiku järjekorras, seega läksime varsti mänguväljakule tagasi.

Kella nelja paiku toimus seltskonna vahetus – Pips läks omi tegemisi tegema ning meiega liitus Kratt oma plikaga. Õige pea helistas Abikaasa, et tulgu me nüüd tee äärde tagasi, varsti jõuab rongkäigus Pärnu kohale. Läksime siis taas tee äärde ootama. Oli väsitav 🙂

Aga lõpuks tuli Pärnu…

…ja viimaks ka Abikaasa

Lapsed said issilt endale lipud kätte ja võisime ülesande täidetuks lugeda. Kutsusime endile auto järele ja läksime Kratile külla. Autot oodates jõudsid lapsed nagu segased edasi-tagasi kihutada:

Krati juurest lahkudes oli kell juba peaaegu üheksa, nii et läksime väsinult staapi tagasi. Lapsed panin kohe magama, ise koristasin natuke ja läksin ka.

Abikaasa jäi pärast rongkäiku õhtusele kontserdile, kohtus seal oma sõbraga ning läks temaga hiljem linna peale. Palusin, et katsugu natuke varem magama saada kui eelmisel ööl, ta jõudis “koju” hommikul kell viis 😀

Pühapäeval läksime Haidele külla. Me polnud tervelt üheksa kuud näinud, nii et suur rõõm oli lõpuks ometi kohtuda. Ilm oli imeilus, istusime varjulisel terrassil, kohvitasime ja jutustasime.

Pühapäevaseks kontserdiks oli mul pilet ostetud, see algas kell kaks. Abikaasa ütles, et paremad laulud on nagunii kõige lõpus, nii et me väga ei kiirustanud. Kella kolme paiku vist alles saime Haide juurest liikuma ning siis ei suundunud me veel mitte laulupeole, vaid alustuseks Järve keskusesse, kus meil mõlemal oli vaja tööasju ajada. Seal möödus ka märkamatult paar tunnikest ning kella viie paiku jõudsime lõpuks bussipeatusesse. Otse loomulikult jäi see buss, mille peale minna tahtsime, lihtsalt vahelt ära, nii et me passisime seal peatuses umbes pool tundi ning jõudsime lauluväljakule alles kell kuus.

Ilm oli selleks ajaks veidi jahedamaks läinud, nii et täitsa mõnus oli. Ma ei tea, mida enne lauldi, aga siis olid küll juba väga ilusad laulud ja oleks hirmsasti tahtnud kontserdi lõpuni kohal olla. Paraku olid lapsed väsinud ja virisesid üksteise võidu, seega saime olla vaid tunnikese ning asutasime siis tagasiteele. Aga hoolimata sellest, et peol oldud aeg jäi nii lühikeseks, olen ma ikkagi väga rahul, et ära käisime. Loodetavasti saab järgmist laulupidu juba pikemalt nautida 🙂

Nii et nädalavahetus oli suurepärane ja väsitav. Nüüd loodame rohkelt ilusaid ilmu, et kõik sõbrad-tuttavad lõpuks Pärnusse meile ka külla jõuaks. Lubati igatahes tulla. Ootame!