Nii palju ma olen aru saanud, et töövabaks ajaks pole mõtet suuri plaane teha – kõik sõltub ikka viitsimisest. Vahel lihtsalt ei viitsi ja on vaja molutamist – ja kui on, siis ongi. Enamik tööpäevade õhtuid on just sellised, vahel ka terved nädalavahetused. Vahel seevastu on ka pärast töölt koju jõudmist energiat nii palju, et saab õhtul rõõmuga veel mitu tundi aias rohitud. Ja vahel on mõni nädalavahetus kohe eriti toimekas.
Abikaasat sel nädalavahetusel polnud, olime lastega kolmekesi. Et kõigepealt mitte nii meeldivad asjad ära rääkida, siis ma läksin laste peale miskipärast keskmisest kergemini närvi, ehkki olin muidu igati heas tujus ja üritasin ennast teadlikult rahulikuna hoida. Nii et tülisid meil oli… Aga õnneks oli head läbisaamist ikka tunduvalt rohkem.
Muus osas olen nädalavahetusega väga rahul – jõudsin nii palju ära tehtud. Arvutis polnud miskit huvitavat, nii et see oli praktiliselt kogu aja kinni – hommikuti vaatasin kiirelt kõik üle, eile vist korra päeval ka, muidu tegin alles õhtul blogi- ja FB ringi ning vaatasin Kodutunnet. Ülejäänud aja muudkui toimetasin. Eile väljas, täna sees – hea ajastus, sest täna tuli mitu sahmakat vihma ka.
Eile pesin kaks masinatäit pesu – laste talve- ja kevad-sügis riided, mis ammu oma järge ootasid. Ning siis koristasin õues ära kaks kohta, mis kogu kevade on pinnuks silmas olnud – meie tulevase terrassinurga ning laste mänguväljaku. Terrassinurk on põhimõtteliselt lihtsalt maalapp, mis piirneb ühest küljest heki, teisest küljest majaseina ning kolmandast küljest eeskoja seinaga. Seal oli eelmise sügise remondist saati igasugu kraami – rääkisin Abikaasale juba ammu, et peaks korda tegema. No aga ei jõudnud kuidagi tegudeni, sest nii palju muud oli ka teha – Abikaasa toimetas senini aias, kus on väga palju ära tehtud ja veel rohkem muidugi veel teha 🙂 Igal juhul käärisin eile käised üles, viisin kõik kraami minema, rohisin, korjasin hunniku kive välja… Nüüd on puhas. Kuna pool muru läks sealt remondi käigus kaduma ja maja äärde, kust ma aasta või paar tagasi iirised välja kaevasin, peaks jälle lillepeenra tegema, oleks vaja nüüd korralikult läbi kaevata ja muru külvata, lilli vist istutatakse sügisel… No mul ootavad välja kaevatud tulbisibulad uut kohta, aga las nad puhkavad praegu. Mis peale kevadlillede saab, seda ma veel ei tea. Mõtlen 🙂 Saaks esialgu murugi, oleks juba hea.
Laste mängumajake oli täis presente ja muud kraami – olin jällegi Abikaasale mitu korda öelnud, et teeme korda, aga jäi venima. Nüüd siis vedasin samamoodi lihtsalt minema. Abikaasa muidugi kitkub tõenäoliselt juuksed peast, sest ma tõstsin enamik asju kuuri, kus ennegi eriti ruumi polnud 😀 Aga noh, eks ta siis peab seal vaikselt koristama, mina neid paremini paigutada ei osanud, meeste värk. Mina kui naine olin huvitatud sellest, et see õue osa, mis on kogu aeg silma all, oleks korras 😀
Lisaks puhastasin laste liivakasti – sortisin välja katki läinud mänguasju, sõelusin liivast suuremad kivid välja – eks lapsed olid need sinna ise mänguhoos vedanud. Ja lõpetuseks rohisin ära kõik, kuhu Abikaasa muruniidukiga ligi ei pääsenud. Nüüd on kohe mõnus vaadata.
Laste mänguväljaku taga on suur üles kaevatud plats, kuhu tuleks ka muru külvata, aga meil on plaan mänguväljak üldse võib-olla tahapoole ümber paigutada, nii et seal ei saa vist praegu veel miskit teha. Eks näis, mis mõtted meil lõpuks peale jäävad ja kui palju me tehtud saame. Me ju alati igal suvel mõtleme ja enamik mõtetest jääb teostamata… Aga sel aastal, tundub, me päriselt teeme ka rohkem kui varem. Pöidlad pihku!
Täna koristasin ära eeskoja ja ühe panipaiga. Kahjuks ei tulnud pähe teha pilti sellest, millised need välja nägid – no sõna otseses mõttes õudsed. Terve koja põrand oli kaetud asjade hunnikuga, panipaigas oli kunagi talvel katki külmunud hoidistest põrandal kleepuv kiht, kastitäis mädanenud õunu ja noh, üleüldine segadus. Kõik, mis ei kleepinud, oli ühtlase tolmukihiga kaetud. Nii et tegevust jagus.
Konkreetselt terve päeva koristasin – no okei, ma magasin poole kaheteistkümneni, nii et alustasin alles lõunal, aga lõpetasin ka õhtul peale kaheksat. Ja korda sain. Jube hea meel on, sest see panipaik pole kunagi varem nii hirmsas seisus olnud.
Eriti hea meel on selle üle, et mul tuli geniaalne idee panipaiga riiulid vakstuga katta. Need olid lihtsalt suvalised puidust plaadid, plekke täis ja üsna koledad. Hüppas pähe, et paneks vakstu – miks mitte? Ja juhtumisi oli mul kodus vajalik kogus vakstut olemas kah – olin just Jyskist ostnud köögilaua jaoks, võtsin siis kaks 140 cm küljega ruutu, et oleks järgmine kord ka kohe kodus olemas. Nüüd aga kasutasin teise ruudu hoopis panipaiga riiulite jaoks – sellest jagus kolmele. Siis oli mul varasemast alles üks jupp, millest sai neljandale ning viiendal riiulil kasutasin seda vakstut, mis eelmisel suvel puupliidi peal oli – sinna peaks nüüd uue ostma, aga seda võin ma teha iga kell. Ühesõnaga super, et mul kodus just täpselt nii palju vakstut oli, et kõik riiulid kaetud said. Nüüd on see panipaik palju puhtam ja ilusam, kui kogu 3,5 siin elatud aasta jooksul.
Plastikut ma üldiselt ei armasta, aga vakstule pole alternatiivi välja mõelnud. Seda on nii hea lihtne puhastada ja vajadusel välja vahetada. Mul on vaja, et ma saaks kiirelt kõik puhtaks pühkida, ilma et kuskile plekke jääks, nii et laudlina ei tule minu köögis kõne alla – iga plekk ajaks mind hulluks. No ja panipaiga riiulitele ju riiet nagunii ei paneks, ajaleht või muu paber poleks üldse nii ilus ja kergesti puhastatav.
Klambripüss on ka täiesti asendamatu tööriist, vakstu kinnitamiseks kiire ja mugav.
Panipaigast käisin nüüd pilti tegemas, et oleks teile midagigi oma suure päevatöö tulemusest näidata. Kahju ainult jah, et “enne” pildid puudu on.
Lõpetuseks paar pildikest lastest kah. Läksin eile lastetuppa ja nägin, et Poiss sikutab sokke jalga. Kuna ilm oli soe ja ta jookseb igal võimalusel paljajalu ringi, sokkide jalga panemist peab tavaliselt pigem vägisi peale sundima, olin otse loomulikult suurimas hämmingus. Küsisin, miks ta sokke jalga paneb ja sain vastuseks: “Ma tahan uisutada.” Nojah siis 😀 Elutoas on värvitud põrand, sokkidega libiseb hästi.
Plika oli endale propelleriga mütsi pähe tõmmanud ja mängis flööti (täpsem väljend oleks vist flööditaoline puhutavat pill… vilepill?). See tähendab – lihtsalt puhus ja tõi kuuldavale mitte eriti meloodilisi helisid 😀 Ühesõnaga jah… Igav meil siin ei hakka 😀
