poiss

Epp on minu jaoks üks väga oluline inimene – just tänu temale nakatusin ma omal ajal rohepisikuga. Olen tema elule blogi kaudu üle viie aasta kaasa elanud, sealhulgas ka Petrone Printi sünnile ja arengule. Kuna olen ise välismaal elanud ja elan nüüd jälle (millal tuleb “Minu Norra”, ah??), on eestlaste võõral maal elamise lood mulle äärmiselt südamelähedased ja põnevad, seega olen suur Minu-sarja fänn.

Aga mitte Minu-sarjast ei tahtnud ma täna rääkida, hoopis Petrone Printi teisest võrratust “lapsest” – lasteraamatutest. Täpsemini sellest ainsast, mis meil hetkel kodus olemas on – “Kust tuli pilv?”. Teisi olen seni vaid poes lehitsenud, aga küll jõuavad needki aja jooksul laste raamaturiiulisse 🙂

Meie lapsed on raamatumaiad, mille üle mul on ütlemata hea meel. Ette loeme neile igal õhtul, vahel päeval ka. Ja kui me ka ei loe, siis vaatavad nad ise raamatuid, kogu aeg. Õhtuse raamatu valimine on alati nende ülesanne (mõlemad valivad ühe) ja ma ei oska isegi öelda, kui mitu (pigem mitukümmend) korda neile pilve-raamatut ette lugenud olen.

See raamat on lihtsalt nii mõnus. Kamille võrratud värvilised pildid ja Epu suvehõnguline jutuke. Tahaks ise olla see laps maal vanaema juures. Nii me siis muudkui loeme ja imetleme pilte. Kiisut, linde ja konni 🙂

Suur hitt on veel raamatu alguses ja lõpus olevad pildid – kui jutt on loetud, siis peame alati vaatama ja ette lugema, mis seal kõik on.

Täna õhtul püüdsin pildile Poisi – raamatu otsis ta kapist ise üles, mina ei suunanud. Aga tuli meelde, et oktoobri lõpust on mul ka Plikast fotosüüdistus olemas.

Kas sa mäletad seda suve? Kui sa istud seal pärnapuu otsas, siis näed, kuidas aeg sinust mööda sõidab. Minut minuti ja tund tunni järel, pilv pilve ja mõte mõtte järel…

Ma ei jõua ära oodata, et ülejäänud raamatuid lugeda saaks.