poiss

Uskumatult mõnus õhtu

/ igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Hommikul oli mul miskipärast täiesti hirmus tuju, aga õnneks asi paranes, sest Külli tuli perega külla. Nad jõudsid küll tiba hiljem, kui ma eeldasin, nii et nende lapsed jäid autos magama ja me oleks pidanud enda omad ka enne magama panema… Aga nad teadsid, et külalised on tulemas ja kook oli ahjus, nii et ei tulnud sellest magamisest midagi välja.

Kook tuli hea, mehed vahtisid filmi, meie Külliga lobisesime, lapsed mängisid… Lõpuks läksid meie lapsed ikka üsna virilaks, nii et pärast külaliste lahkumist sai nad kell pool viis “lõunaunne” pandud. Poole seitsmeni magasid, mina koos nendega 😛

Seoses hilise lõunaunega oli plaan lasta neil õhtul kauem üleval olla… Küll mitte nii kaua, kui nad nüüd olnud on 😀 Abikaasa läks seitsme paiku magama ja lapsed on sellest ajast saati ideaalselt omaette mänginud. Vahepeal sõime kõik koos, ülejäänud aja olen rahulikult arvutis omi asju teinud, nemad mängivad ühes ja teises toas, tülisid pole praktiliselt olnud.

Nii et kell saab kohe üksteist ja lapsed on IKKA üleval. Lihtsalt lust ja rõõm on kõrvalt kuulata nende omavahelisi vestluskatkeid, ma ei oska neid siia küll praegu kirja panna, sest iga uue laheda jutu peale tulemisega vana ununeb… Aga tõesti, võrratu. Oleks kogu aeg nii!

Mina olen veetnud õhtu Skype’is lobisedes ja tahvelarvutite arvustusi lugedes, nüüd lõpetan ühe poolelioleva Londoni-blogi ära (paar kuud veel lugeda), siis on vast pallide elud täis tiksunud ja saab need jälle maha mängida… 😛 Oi, kuidas mulle meeldivad need rahulikud õhtud, kui on aeg iseendale. Ja täiesti uskumatu, kui lapsed samal ajal üleval on ja mulle seda võimaldavad. Praegu toidab näiteks Poiss Plikat koogiga 😀

Sellistel hetkedel on elu nii imeline.

EDIT: Üheteist paiku ütlesin lastele, et oleks aeg hakata magama sättima. Nemad vastu, et ei taha. Mina ütlesin, et hea küll – nii kaua, kuni te ilusasti vaikselt omaette mängite, võite üleval olla, aga kohe, kui tuleb mingi jama, siis on tuttu minek. Natuke mängisid, siis ütles Plika äkki, et tema on hirmus väsinud ja tahaks nüüd magama minna. Poiss vastas kohe harjumusest, et ei taha, aga kuna talle kangesti meeldib raamatu lugemine, siis soostus üsna kiirelt. Jooksuga ja rõõmuga tulid pessu ja potile, magamisriided said kiirelt selga, jutt mõnusalt loetud… Ja kui tavaliselt hakkab Poiss siis vigisema, et tema tahab veel raamatut vaadata ja ei taha voodisse jääda, siis täna olid mõlemad nii väsinud, et Poiss pani kohe pea padjale ja hakkas ise tekki peale tõmbama. Laulmise ajal haigutasid mõlemad korduvalt… Ja kui toast lahkusin, jäi täiesti vaikseks. Muidu on tavaline see, et nad tükk aega räägivad ja itsitavad, halvemal juhul kolistavad ja teevad toa ust lahti, vahel seda kõike suisa mitu tundi järjest. Oleks igal õhtul nii, ma laseks neil kogu aeg nii kaua üleval olla! Aga enamasti nad õhtuti nii hästi omaette ei mängi… No vaatame… Ma igatahes katsetan homme õhtul ka seda taktikat, et “olge nii kaua üleval kui tahate, aga tingimusel, et mängite vaikselt ja omaette”. Kuniks me kõik kodused oleme, võin ma seda endale vabalt lubada 😛 Oh, ma tahaks näha, kaua nad homme magavad!

Nüüd võib talv tulla

/ igapäevaelu, plika, poiss / 1 Comment

…saime lõpuks ometi lastele saapad ostetud!

Kuna meie saabumise ajaks maha sadanud lumi sulas üsna kiirelt ära ja ilmad jäid kõikuma 5-10 kraadi kanti, ei viitsinud kuidagi varem minna. Nüüd aga läheb jälle külmaks, nii et polnud seda käiku enam kuskile lükata.

Olin saanud soovitusi mitmete poodide kohta, kust võiks soodsa hinnaga laste saapaid otsida. Lisaks tuli mingi reklaamleht, kus tundusid ka ühed sobivad. Meie hinnapiir oli 300 NOK, see leht pakkus suisa 199.- eest. Läksime siis proovima, aga need olid jube kõrged, tundusid niiii suured ja kohmakad, soe sisu oli kuidagi naljakas ja Poisi suurust polnud ka – olime talle plaaninud 26 osta, aga seal oli kõige väiksem 26 2/3. Ta küll jooksis nendega ise üsna rõõmsalt ringi, aga jäin kahtlevale seisukohale. No ei näinud head välja.

Mõtlesime siis, et vaatame mujalt ka. Ühest poest leidsimegi Plikale täitsa kenad saapad 299 NOK/€40 eest. Me olime talle plaaninud osta nr 28 – et siis peaks olema ca 2 cm vaba ruumi, saab vajadusel soki ka panna jne. Kessu seda 2 cm soovitas 😛 Proovisime siis 28 jalga ja tundus igati paras. Müüja pakkus, et ta võib saapa sisemuse ära mõõta, tal oli selleks spets asjandus, et siis Plika jalaga võrrelda. Mõõtis – vaba ruumi ainult 1 cm. Mõõtsime nr 29, vaba ruumi täpselt sama palju 😀 Nii saigi lõpuks ostetud hoopis nr 30. Väga jabur!

Poisile ei leidnud nendest poodidest, mida meile soovitati, midagi sobivat. Enamik odavama poole saapaid olid kas titekad või algasid numbrid 30 lähedalt. Läksime siis lähimasse suurde keskusesse Åsane Storsenterisse ja käisime seal lihtsalt järjest kingapoode läbi. Mõned paarid leidsime 399.- eest, enamasti maksid 499.- ja rohkem. Õnneks leidsime lõpuks ühe poe, kus oli jõuluallahindlus ja enam-vähem norm välimusega poiste saapad 30% alla hinnatud, 26 numbrit oli ka. Sealne müüja mõõtis saabaste suuruse sobivust nii, et võttis sisetalla välja ja võrdles seda Poisi jalaga. Kõige lihtsam variant tõepoolest, miks ise sellele tulnud pole! Nojah, see muidugi eeldab ära käivate sisetaldade olemasolu 😛 Igatahes suurus oli sobiv, umbes 2 cm vaba ruumi ja ostsime need ka ära. Maksid küll 349 NOK/€47, aga meil oli täiega kopp ees ja Poisile oli ju midagi vaja.

Oeh, ma pole elu sees lastele nii kalleid saapaid ostnud. Kõik senised on tulnud kelleltki kasutatult, uuena ostsin kunagi Londonist soodukaga kaks paari Ecco kingi, need olid siis £15/paar. Rohkem ma ilmselt laste jalatsite eest kunagi maksnud polegi 🙂 Aga no ei osanud ma siin kuskilt kasutatud variante välja tuhnida, olgu siis nii. Vähemalt on nüüd rahu majas. Ja Plika saabaste kitsas roosa triip on õnneks nii hele, et Poiss võib neid ka hiljem rahus kanda.

Pildi valgus on hirmus kehv, aga ei mallanud ju homseni oodata.

Ja kuna täpselt selle kingapoe vastas oli Lindex, mille kodulehelt ma just mahepuuvillast pesu uurinud olin, saatsin lapsed Abikaasaga ära ja läksin tuulasin natuke seal ka. Ostsin kolm paari boksereid, maksin kahe eest, kokku 129 NOK/€17.50. Võtsin suuruse 34, sest 36/38 paistis nii suur ja New Yorkeri bokseritest oli ka mälestus, et XS istus kõige paremini. Praegu mõtlen, et oleks võinud täna ikka ühe paari 36/38 suuruses võtta, oleks kohe võrdlusmoment olnud, aga eks jõuab mõni teine kord.

Kohutavalt laisk päev

/ igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Kuna sain eile nii hilja magama, ei saanud ka hommikul voodist välja. Lapsedki magasid üsna kaua, keegi oli mul kaisus, Abikaasa tuli koju jõudes ka kohe meie kõrvale magama… Kui Poiss mingi hetk ärkas, panin talle tema nõudmisel musta ja valge koera multika ning magasin ise edasi. Plika ühines temaga mingi aeg hiljem. Kell pool üksteist tõustes avastasin põrandalt tühja õunamahla paki ja ühe kruusi, teine oli kummuli diivanil… Ja diivan oli märg. Ei olnud kuigi kena algus hommikule 😛

Hommikusöögini jõudsime umbes pool kaksteist (lapsed olid vist hommikul mandariine ka söönud, need on vabalt kättesaadavad) ja putru ei viitsinud keegi teha, sõime pittasaiu. Kui Abikaasa oli laua katnud, läks Poiss kohe süüa valima:

Terve päev oli unine, mitte midagi teha ei viitsinud. Kuna päike oli üle pika aja väljas, ei olnud mingit vabandust mitte lastega õue minemiseks. Saime ju hiljuti kolmerattalise, Abikaasa tegi selle täna korda (lenksul oli see kruvi lahti, millega kõrgust reguleerida, nii et lenks vajus täitsa alla ja käis ringi, mis tegi pööramise võimatuks). Nagu arvata oligi, on see paras ratas Plikale, Poiss ei jõua veel vändata. Kuna ta sellegipoolest sõita tahtis, nii et kogu aeg oli suur tüli, sai mul täielik kopp ette. Otsisin finnist uuesti üles ainsa meie piirkonna kuulutuse, kus müüdi 200 NOKi eest tõukeratast ja saatsin sinna kirja (mobiilinumbrit polnud). Imelisel kombel sain vastuse viie minutiga ning too naine oli just sel päeval ka terve päeva kodus. Ja nad elasid meist ainult 10 km kaugusel 🙂 Nii et Abikaasa sõitis Poisiga kohale ja ostis talle ka ratta. €27 pole just kõige odavam ühe kasutatud tõukeka eest, aga mu närvid, mugavus ja kodulähedus lugesid rohkem 😛

Meie õueala on nii väikestele rattasõiduks täiesti ideaalne – piklik ja kividega kaetud osa on varju all. Õueala on suuremas osas piiratud ühelt poolt majaseina ja teiselt poolt hekiga, vähese lahtise osa ette parkis Abikaasa nii täpselt auto, et vahele jäi ainult kitsas auk, mille ta täitis suverehvide hunnikuga ja oligi meil kinnine õu 😀 Elutoa suurest aknast on vaade täpselt selle tänavapoolsema osa peale, nii et lastel sai ka mugavalt toast silma peal hoida.

Plika ratta saime tasuta koos mänguasjadega, seal on taga selline koht, kus teine laps saab püsti seista – Plika jõudis Poissi sõidutada küll. Poisi ratas on üsna titekas ja neli ratast tähendab seda, et keerata saab minimaalselt – meie kitsal õuealal peab ta ratast ise ümber keerama. Aga tõsiselt, talle piisab sellest täiesti. Seda saab kasutada nii tõukekana kui istumiseks, siis peab ennast ise jalgadega edasi lükkama ja seda varianti Poiss eelistaski.

Kas teate, kui jumalik on see, kui saab lapsed õue saata ja nad mängivad seal omaette, nii et ise saab rahus toas omi asju teha?? Käisin täna ju ise ka veidikeseks õues, et pilti teha – oli nii 4-5 kraadi sooja ja päikeseline, mul oli hommikukohv just joodud, seega keha soe, panin teksade alla oma villased retuusid, selga talvise sulejope ja sooja mütsi… Ja mul oli KÜLM. Kõhnade inimeste needus, pole midagi parata. Minu jaoks on külmal ajal pikemalt väljas viibimine endiselt katsumus, mistõttu talveperioodil lastega õueskäimine ei kuulu mu meelistegevuste hulka.

Lapsed läksid välja umbes pool üks, rattaga jõuti tagasi kell kaks, siis lasime neil veel sõita, nii et magama sai Poiss peale kolme ja Plika neljast. Kuna tuju oli nii laisk, siis ei tulnud kõne allagi, et keegi üles jääks, tahtsime Abikaasaga täitsa oma aega saada.

Päeva esimene pool möödus mul peamiselt arvutis ja Abikaasal filmi vaadates, lastega tegelesime vaid hädapärast, enamik ajast mängisid nad omaette – algul toas, siis õues. Kui nad magasid, vaatasime ära värske Revenge’i ja Gossip Girli ning täpselt pärast viimase lõppu ärkasid ka lapsed järjest üles. Kell oli siis juba kuue ligi ja väljas oli pime, aga lapsed tahtsid pärast pisukest toas mängimist jälle rattaga sõitma minna. Kuna meil on ukse kõrval ka latern, mis kenasti valgustab, siis saatsimegi nad pimedasse õue rattaga sõitma. Tuppa soostusid nad tulema alles peale kaheksat 😀 Abikaasa selleks ajaks juba magas. Kuna lõunauni oli nii hiline olnud ja lapsed kahekesi nii kenasti mängisid, lasin neil tavalisest kauem üleval olla ja voodisse said nad alles kümne paiku.

Nii et totaalselt laisk päev. Süüa ei teinud keegi midagi, toitusime ahjus soojaks aetud pittasaiadest juustu-küüslauguvõide, kurgi ja suitsuvorstiga, lisaks mandariinid ja banaanid ja veel muidugi šokolaadikook. Passisime ainult arvutis ja teleka ees, lapsed mängisid üllatavalt palju omaette… Päeva algus oli võrdlemisi kehv ja muidugi oli ka päeva jooksul vahepeal draamasid, aga üldine mulje kogu päevast jäi ikkagi väga positiivne.

Poleks elu sees julgenud loota, et saame siin Norras endale sellise elamise, kus saab lapsed üksi õue mängima saata – ega ka seda, et ratastest nii palju rõõmu on, et lapsed tundide kaupa omaette asjatavad. No näis, kui kauaks 😛 Aga siiski-siiski! Rattad on tõeline kingitus, sest mingit mängumajakest, liivakasti, liumäge ega kiikesid meil siin oma õues ju pole… Kevade poole on plaan küll miskit tekitada, eks siis mõtleme täpsemalt. Aga ratastega sõita saavad nad talv läbi, sest meil on ideaalne sileda pinnaga kividest laotud varjualusega õueala. Muru osa on lageda taeva all, aga seal nad ju ratastega sõita ei saagi, seal võivad kunagi lumesõda mängida. Oh, ma mõnes mõttes ootan lund, siis saadaks nad ämbrite ja kühvlitega välja ja oleks jälle lõbu laialt. Hea küll, tegelikult mulle meeldib siiski ilma lumeta rohkem, palju puhtam on 😛 Ja kuni rattad neid rahuldavad, on see ideaalne korraldus – lapsed saavad värsket õhku ja meie rahu.

Nädala kokkuvõte

/ igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 11 Comments

Juba terve kuu oleme Norras olnud, aeg lendab! Ja sel nädalal oleme täitsa palju ära teinud, lihtsalt kirjutamise viitsimist pole siiani olnud. Kogu aeg mõtlesin, et tahaks rohkem/paremaid pilte teha, aga siis unustasin, tuli midagi ette ja nii see läks. Tänased sündmused tahaks aga küll kohe kirja panna ja enne ju ei saa, kui kõik eelnev pole üles märgitud… Valmistuge lohepostituseks 🙂

Eelmise nädala laupäeval tegin mäletatavasti korda köögi ja elutoa ning tuli mõte tõsta magamistoad ümber ja kolida laste mänguasjad elutuppa. Nagu plaanitud, saigi see esmaspäeval ära tehtud.

Paneks õige ülevaatlikkuse mõttes veelkord pildid sellest, kuidas oli enne.

Väike magamistuba oli meie oma:

Ja suurem lastetuba:

Ja elutuba oli selline:

Pärast esmaspäevast mööbeldamist sai laste magamistuba selline:

Ja nende nurk elutoas selline:

Esmaspäeval veab Abikaasa terve päeva toidutellimusi laiali ja liigub seega nagunii autoga Bergenis ringi. Leidsin pühapäeva õhtul kuulutuse, kus anti ära laste mänguasju. Vaatasin, et asukoht on hea ja kirjutasin, et kui saadaval, siis me hea meelega võtaks, panin juurde umbkaudsed kellaajad, mil Abikaasa järgmisel päeval pidi sealkandis olema. Kuna vastust ei saanud ja kuulutus oli veidi hiljem kustutatud, arvasin, et ju jõudis keegi ette. Esmaspäeva õhtul kell kümme üle tundide arvutit lahti tehes avastasin viis tundi tagasi saadetud kirja, et võime mänguasjad saada küll ja neile võib järele tulla peale üheksat õhtul. Hetk pärast seda jõudis Abikaasa koju ja tassis sisse mitu suurt kotitäit asju. Kuna ma polnud meilile vastanud, oli naine ka Abikaasale sõnumi saatnud ja nii vahetasidki asjad õnnelikult omanikku.

Kõiki asju me ei tahtnud, aga too naine ütles ka, et me võime ülejäänu ise edasi anda, tal lihtsalt pole autot, et neid kuskile viia. Nii ma siis sortisin välja kõik, mis meeldis ja sättisin asjad laste uude elutoa mängunurka. Asju oli palju rohkem kui kuulutuse piltidel ja mis mind kõige rohkem rõõmustas – nende hulgas oli korralik kastitäis klotse, selliseid suuri. Nimi polnud Duplo, vaid lihtsalt Lego – mingid vanakoolikad enne Duplot äkki. No igatahes meie lastele praegu ideaalsed – olin kasutatud kraami poodidest ja netist midagi taolist otsinud, aga polnud seni leidnud.

Poiss ärkas teisipäeva hommikul ebanormaalselt vara isegi tema kohta, pool seitse. Tavaliselt saadan ma ta sellises olukorras mängima, et ise edasi magada, aga nüüd oli mul ju suur üllatus, nii et endal oli ka põnev ja läksin temaga koos elutuppa. Plikat ei hakanud üles ajama, sest ta oli nii väsinud… Seega sain pildile püütud vaid Poisi emotsioonid, Plika ärkamise ajaks olin juba tagasi oma voodis 😀

Autod ja klotsid on nendest asjadest kahtlemata kõige suurem hitt, millega mängivad mõlemad lapsed – täpselt nii, nagu arvasingi 🙂

Laste raudtee sai ka upgrade‘i, Ikeas olid mõned komplektid nädala lõpuni soodushinnaga, nii et ostsime 65 NOK/€8.82 eest silla- ja tunnelitükkide komplekti (tavahind oli 98) ja 19 NOK/€2.58 eest kolm vedurit-vagunit (tavahind 29). Tahaks veel ristuvaid juppe ka, siis saaks palju ägedamalt ehitada, aga praegune seis on igatahes selline:

Ööl vastu kolmapäeva käisime Abikaasaga tööl kaasas. Kuna algus oli tavapärasest varasem, jäid lapsed seekord autos suht kohe magama ja ärkasid üpris samal ajal, kui hommikuti tavaliselt. Pärast töö lõppu läksime veel paari poodi, sealhulgas Ikeasse. Tahtsime uued padjad osta, sest need 9 NOK variandid, mis me alguses ostsime, olid tõepoolest nii kehvad, kui Külli hoiatas 😛 Kuna Küllilt laenuks saadud padjad olid palju mõnusamad, siis piilusin nende silte, et näha, millega tegu. Otse loomulikult ikka Ikea, kõige soodsam variant pärast seda kõige odavamat. Seda patja oli kolme erineva paksuse ja hinnaga – selili, kõhuli ja külili magajatele. Me võtsime kõige paksemad, sest magame peamiselt külili, maksid 59 NOK/€8. Lisaks võtsime juurde 19 NOK/€2.58 maksvad padjakatted – no Külli patjadel olid ja mõtlesime, et miks mitte, hoiab padja kauem puhtana. Kokku läksid padjad ja katted maksma 156 NOK/€21.17… Tunduvalt rohkem, kui varasemad odavpadjad kokku 18 NOK eest, aga tõepoolest, mugavus loeb. Unistus on muidugi naturaalsest materjalist padi, aga see unistus jääb korralikke rahalaevukesi ootama 😛 Seniks on olemasolevad piisavalt mõnusad.

Kui ülejäänud voodiriided olid meil ammu enda omad, siis lina oli siiamaani ikka Külli perelt laenuks – kuni meil madratsit polnud ja magasime sohvalaadse voodi alumise poole peal, poleks kummiga lina sinna ümber mahtunudki, samuti polnud me alguses kindlad, kas meie voodi üldse jääb nii lai, seega ei hakanud esialgu ostma. Eelmisel nädalavahetusel saime lõpuks madratsid, mis mäletatavasti olid aga kuulutuses vale mõõduga, nii et osutusid meie voodi jaoks liiga kitsasteks. Kuniks paremad saame, panime need ikkagi voodisse ja mõtlesime, et ostame nüüd normaalse lina ära – nendele madratsitele jääks see küll veidi lai, aga saab ju ääre alla keerata.

Kuna lina ununes kolmapäeval ostmata, läksime reedel uuesti, sest Külli jõuab paari päeva pärast Norrasse ja tahaks ju selleks ajaks kõik nende voodiriided ära pesta ja tagastada.

Kahe Ikea külastuse vahepeal netist linu võrreldes sattusin põhjalikumalt lugema materjalist nimega lyocell, mis sisaldub päris paljudes Ikea voodipesudes. Nimi on iseenesest ammusest tuttav – need veekindlad linad, mida laste voodis kasutasin, sisaldasid sama materjali, küll Tenceli nime all (lyocell on materjali enda nimi ja Tencel ühe kindla firma lyocellist toodete nimi, umbes nii). Kui ma kunagi varem uurisin, siis ma ei suutnudki selgusele jõuda, mis ma sellest täpselt arvan, aga nüüd uuesti lugedes (siit keskkonna poole pealt, siit kasutusmugavuse poole pealt) leidsin, et võiks proovida küll. Abikaasa nimelt higistab üsna palju ja pole kuigi meeldiv ärgata nii, et voodi niiske. Lyocelli aga kiidetakse just sellepärast, et see imab ja aurustab higi nii kiirelt, et materjal ise jääb kuivaks vms… Ja bakterid ka ei levivat nii hästi. Novot, oleks ma seda uurimistööd natuke varem teinud, oleks äkki meie vastostetud patjadele kallimad kaitsekatted ostnud, mis just lyocelli sisaldavad. Nojah, kuna ühed juba olemas, siis uusi ostma ka ei hakka.

Uurisin siis lihtsalt, millised tooted Ikeas veel lyocelli sisaldavad ja valisin välja, millise voodipesu ja teki me endale ostame, kui ükskord rohkem raha on. Aga kui me eile lina ostma läksime, siis Abikaasa arvas, et võime endale voodipesu ja teki juba praegu ära osta – eks tal see higistamise teema on juba pikemat aega mureks ja tal oli just õnnestunud 1500 NOK “säästa”, kuna autoremonditöökojast viimaste tööde kohta arvet küsimas käies tuli välja, et neid polnud kirja pandud ja kuna töötaja ka ei mäletanud, mis ta täpselt tegi, siis arvas, et las jääda, ärgu siis makskugi (kusjuures neid viimaseid töid tehti tegelikult üldse 3000 NOKi eest ja siis see mees ütles, et teeb sõbra poolest poole hinnaga) 😀 Abikaasa on neil seal muidugi juba vana tuttav ja neile nagunii korralikke summasid jätnud, väga armas igatahes. Nii me siis ostsimegi voodipesu (398 NOK/€54) ja teki (349 NOK/€47.35). Uhh, meie senised tekid ja voodipesud on kõik olnud Primarkist ja väga odavad, no ehk £20 tekk ja £8 voodipesu, selle kõrval tundub praegune räigelt kallis. Aga me veedame ju voodis kolmandiku oma elust ja Abikaasa öise töö puhul on eriti oluline, et need hetked, mil ta magada saab, oleks uni kvaliteetne.

Meie voodi oli küll väga mugav, aga minu unistus oli ikkagi “päris” voodi – selline, kus on raam ka. No lihtsalt palju ilusam ju! Tasuta antakse aga ära peamiselt just madratseid ja sohvalaadseid voodeid, 180 cm laiu praktiliselt üldse mitte. 140-160 cm voodeid aeg-ajalt ikka pakuti raamiga ka ja kui mõni oleks väga meeldinud, siis oleks ehk kaalunud oma praeguse laia kenama välimuse nimel kitsama vastu välja vahetamist. Ükski aga ei meeldinud piisavalt, seega jahtisime endiselt oma voodialusele sobivas suuruses madratsit.

Neljapäeval leidsin kuulutuse, kus anti ära 180×200 voodi koos madratsitega. Pilti polnud, ainult kirjas, et männipuidust. Kuulutus oli just üles pandud ja ma helistasin kohe, enne kella kümmet hommikul, olingi esimene. Ütlesin, et sõbral on buss praegu remondis ja ma saan päeval teada, kas saame samal õhtul järele tulla või mitte. No muidugi ei saanud buss korda, nii et olin täiesti valmis selleks, et voodi antakse kellelegi teisele ära. Saatsin sõnumi, et täna ei saa, ehk homme. Tüüp vastas, et okei. Reede õhtupoolikul oli buss ikka veel remondis ja oli küll lootust see korda saada, aga samal päeval voodi järele poleks enam kindlasti jõudnud, sest Külli mehel oli vaja vahepeal magada ka. Niisiis saatsin sõnumi, et paraku enne nädalavahetust ei jõua ja ma saan aru, kui ta tahab voodi kellelegi ära anda, kes kiiremini järele tulla saab. Tavaliselt sellistel puhkudel antakse asi ära tõesti sellele, kes ruttu ära viia saab, keegi ei viitsi mitu päeva oodata… Aga sain vastuse, et hoiab voodit mulle ja nädalavahetus sobib ka.

Täna hommikuks oligi buss korras ja Külli mees just samas kandis. Helistasin kell üheksa hommikul, tüüp ei võtnud vastu, saatsin sõnumi. Helistas tagasi ja ütles, et jõuab koju alles peale nelja. Õnneks oli Külli mees nõus nii kauaks meile tulema, vaatasid Abikaasaga filmi, sõid ja kohvitasid. Vahepeal leidsin veel paar tasuta ära antavat külmkappi. Üks kuulutus oli värske ja olin esimene helistaja (ka hommikul enne kümmet) – kui oleks saanud kohe hommikul järele minna, oleks endale saanud, aga kuna voodi järele minek lükkus õhtupoolikusse ja kaks korda linna sõitma ei hakanud, anti see kellelegi teisele. Helistasime aga ka ühele päeva-paari vanusele kuulutusele, mis ikka veel üleval oli. See asus eriti lähedal, 6 km meie kodust. Ilmselt oli alles sellepärast, et tegu oli ainult külmkapiga, sügavkülma osa polnud. Mõtlesime, et mis seal ikka, võtame sellegi – kui kunagi raha rohkem, võime sügavkülmaga kapi osta või sügavkülma eraldi juurde, meil hoiuruum on ruumikas ja kütteta, ideaalne koht selle jaoks. Paar korda on sügavkülma kirste isegi tasuta ära antud, ehk tuleb mõni veel.

Nii et… Esmaspäeval tõstsime toad ümber ja saime lastele hunniku tasuta mänguasju, kolmapäeval ostsime endale uued padjad, reedel uue teki ja voodipesu, nüüd laupäeval saime tasuta voodi ja külmkapi. Elu on imeline või mis?

Ja mis kõige imelisem – see voodi on ILUS. Ma ütleks, et see on kõige ilusam voodi, mis meil üldse kunagi olnud on. Ma kirjutasin tunnikese tagasi sõnumi, et meest veelkord ülevoolavalt tänada – ta oli Abikaasale rääkinud, et huvilisi oli palju olnud. Mees vastas, et ma tundusin voodist nii huvitatud, sellepärast ta hoidis mulle. Ja et ta loodab, et me magame seal hästi 🙂

Madratsid on nüüd ka õige suurusega – panime mõlemad suure 180 cm laia madratsikatte sisse, mis need kenasti kokku surub ja eks nüüd öösel ole näha, kas madratsite vahet on tunda või mitte. Eile tuli ka just üles üks kuulutus, kus müüakse sobivas suuruses kattemadratsit. Mingi variant, mida Ikea hetkel ei müü, aga pildil paistab väga korralik ja googeldasin välja, et materjal peaks olema lateks ja lambavill. Meil Pärnu kattemadrats oli ka lateksist, mis olevat parem kui tavaline poroloon, just tolmuallergikutele. Ja lambavill on ju suisa suurepärane. Hinnaks oli 700 NOK, aga müüja vastas just mu kirjale, kus ma materjali kohta uurisin ja pakkus täitsa ise hinnaks 500 NOK. Nii et kui me homme leiame, et kattemadratsit oleks vaja, siis ilmselt saab see ostetud. Pigem korralik kasutatud 6 cm paks lateksist ja lambavillast madrats 500 NOK eest kui uus sünteetiline madrats, mille hind on 2 cm 595 NOK ja 4 cm 895 NOK. Aga vaatame, äkki pole üldse vaja 🙂

Nii, lõpuks siis pildid ka. Kui esmaspäeval nägi uus magamistuba vana voodi, kitsaste madratsite ja kõige odavama voodipesuga välja selline:

…siis täna õhtul selline 🙂

See voodipesu on NII ILUS! Lyocelliga oli paar natuke odavamat varianti ka, aga need välimuselt ei meeldinud ja hinnavahe polnud eriti suur. Kuna tegu on lyocelli ja puuvilla seguga (täpselt pooleks), siis see voodipesu paraku ei ole nii pehme nagu pilv, sedasi kiideti ühes ülalmainitud postituses 100% lyocellist voodipesu. Aga täitsa normaalne on. Ühe öö magasime sellega ära, Abikaasa ütles, et ei oska veel suurt midagi öelda, voodi vist ärgates niiske polnud.

Tekiga kusjuures on meil hetkel isegi tiba palav, täitsa lõpp! Ikea tekkidel on soojusskaala numbrite järgi 1-6. Meie esimene odav tekk oli kõige õhem, nr 1, ja sellega oli meil täpselt paras. Kuna elamine on soe, siis uue teki ostsime ka kõige õhema, mis saadaval, selle teki puhul nr 2. Ja juba palav, jabur. Aga noh, ilmad lähevad just nüüd jahedamaks ka, ehk siis sobib tekk ka paremini.

Meie “külmkapp'” oli siiani välisukse taga – sinna oli köögist kümme sammu, nii et mitte eriti pikk maa 😛

Aga jah, hiiglama mõnus on ikka, kui sööki saab köögis hoida 😀 Kahju muidugi, et sügavkülma osa pole, aga muidu on külmkapp (kuulutuse andmetel umbes 8a vana) igati korralik ja kena, mahukas ka – 140 cm kõrgune:

Selline nädal siis. Nüüd vaja kähku magama minna, sest eile öösel käisime taas Abikaasaga tööl kaasas, enne seda ma praktiliselt ei maganudki ja hommikul koju jõudes umbes neli tundi… Ja homme läheme kohe, kui Abikaasa on töölt koju jõudnud, Külli poole pesu pesema.

Ja ülehomme tuleb Külli… Mis tähendab, et mul on lootust, et saan ikkagi koos Abikaasaga kinno Bondi vaatama minna 😀 Pikalt olen selle nimel kannatanud 😀 Ja ta toob meile ASJU 😀 Perepildid ja laste riided ja lepatriinutoolid ja mõned mänguasjad ja ristsõnu ja mett ja šokolaadi ja…. Mmm!

Scroll to Top