poiss
Aprilliilmu meenutades
Sattusin täna fotode sorteerimise lainele ja katsun nüüd kõik üles panna, mis veel järge ootavad. Väga palju võlgu õnneks polegi.
Aprilli mälestusväärsete ilmatempude võrdluseks on mul siin päris hea materjal. Esimesed pildid on tehtud kaheksandal, teised kõigest neli päeva hiljem, kaheteistkümnendal.
…Mõned asjad muutuvad ja mõned mitte
Blogi on selles mõttes ikka võrratu, et alati saab minna ja lugeda oma aasta-paari tagustest juhtumitest ning hämmastuda, kui kiirelt kõik ununeb. Või siis muiata, kui teatud asjad korduvad.
Siin uuel lehel on enamik vanu postitusi ju endiselt privaatsed. Ma üldse ei üritagi ennast sundida, vaatan neid üle ainult siis, kui tuju on. Eriti tihti pole 🙂 Palju tihemini ilmuvad vanad postitused nähtavale nii, et mul on vaja neid parajasti kirjutatavas jutus linkida, siis vaatan üle ja teen avalikuks – ja paljudel juhtudel pean sellega seoses üle vaatama ka kõik nondes vanemates postitustes lingitud postitused. No see on mul sihuke kiiks, et kõigis nähtaval olevates postitustes lingitud varasemad asjad peavad olema loetavad. See oleks ju õrritamine, kui poleks 🙂
Samuti juhtub vahel nii, et keegi uurib mingi konkreetse teema kohta ja motiveerib mind sellega seoses noid postitusi avalikuks tegema. Terve eilse päeva näiteks vaatasin ja lugesin üle vanu unekooliga seotud postitusi – karta on, et mõnda üles ei leidnud, aga kaks põhilist ajaperioodi oli, mil ma sellega tegelesin, sealsed asjasse puutuvad postitused on nüüd kõik üleval. Väga hea, et mult seda abi paluti, sest tegelikult olen tükk aega mõelnud, et Google juhatas tihti väikelapse unega hädas olijaid mu blogini ja et need võiks kiiremas korras taas avalikuks teha. Nüüd siis tehtud – teema all on hetkel 46 postitust. Praegusest saab 47 😛
No igatahes, jõudes nüüd lõpuks postituse pealkirjani – lugesin umbes aasta tagust postitust eelmisest juunist, kus kirjutasin laste söömisest ja magamisest ning meie pere söögiharjumustest.
Nüüdseks olen muidugi täiesti ära harjunud sellega, et lapsed magavad omaette, oma toas, öö läbi, lõunaund ka ühel ajal. Pole mingeid püreesid ega tissi – kõik sööme ühte toitu.
Õudselt tüütu oli ikka see aeg, kui laste magamisega probleemid olid ja kui poisile omaette toitu tegema pidi. Peaaegu kahesega on elu tunduvalt kergem kui peaaegu aastasega 😛
Päris ideaalne seis unedega muidugi pole – poiss ärkab enamasti seitsmest (aga võiks ju hiljem), plika teeb vahel trianglit (mõni päev nädalas juhtub ikka, et keeldub lõuna ajal magama jäämast, õhtul viriseb jne). Neid kordi on aga vähe, suuremas osas on kõik superluks.
Aga üks asi pole küll põrmugi muutunud. Ühes soojade ilmadega tuleb täielik viitsimatus toiduga vaeva näha 😀 Kui jahedamal perioodil oleme üpris tublid kokkajad ja mahetajad, siis sooja ilmaga tahaks minna esimesse poodi, osta ära esimese asja ja teha süüa nii vähe kui võimalik. Igasugu põhilise kraami puhul, mida oleme juba tükk aega kindlatest kohtadest mahedalt ostnud, on küll kerge sama rida jätkata, aga iga uue asja puhul tuleb tõsiselt pingutada, et minna seda uut vajalikku komponenti otsima mahepoest, mitte haarata esimene kättejuhtuv Selverist. Jogurtit pole juba ammu teinud (saab ilma hakkama, ei osta ka), hapukoort ka mitte (seda küll vahel tahaks), leiba küpsetada ei viitsi (aga siiani olen ikka küpsetanud, sest poe leib on nõme)…
Mis teha. Suvi 😀
Uued sõnad iga päev
Lastest kirjutamine on viimasel ajal tagaplaanile jäänud, aga Poisi arengust oleks vaja natuke muljetada küll, täpsemini rääkimisest.
Plika oli meil pigem napisõnaline – kahe aasta kontrollis sai nõutud 50 sõna küll kokku (mingite normide järgi olevat eakohane, ema siis pani neid huvi pärast kirja, mitte et perearst oleks nõudnud või midagi), aga lobisema hakkas hiljem. Millal täpselt, ei mäletagi…
Poiss on praeguseks aasta ja üheksa kuud vana ning ehkki lobisemisest on asi kaugel, siis sõnavara ja rääkimise himu on tolles vanuses Plikaga võrreldes ikka tunduvalt suurem. Lauseid tema suust veel küll ei kuule, ainsad kahesõnalised väljendid on auh-auh, mää-mää, ei-ei jne 😀
Aga muidu kordab ta kõik lihtsamad sõnad järele – see kohe meeldib talle. Aru saab ilmselt küll üsna kõigest, ise oskab ennast ühe sõna kaupa ka üsna hästi väljendada.
Kui tavaliselt on väikelaste sõnavaras varakult olemas pigem “ei”, samas kui “jah” tuleb hiljem, siis Poiss ütleb juba tükk aega mõlemat ning just “jah” ütlemise oskus vaimustas meid omal ajal väga, nüüdseks oleme muidugi juba harjunud.
Eile hakkas ta ütlema issi, mis muidugi meid mõlemaid taas vaimustas, eriti Abikaasat.
Mis veel? No muidugi emme ja aitäh, need olid kõige esimesed. Juua, süüa, piim, pall, auto, auh-auh, mjau-mjau, mää-mää, mõmm-mõmm, mõmmi, ahv, kaak-kaak (kana), õue, kiik/kiiga, tuttu… Ekk (tekk), piip-piip (lind, ükskõik milline – Poiss on lindudest suures vaimustuses, õues on kogu aeg näpp taeva poole ja räägib: piip-piip!), ahve (vahvel), kinga (kingad), epi (lepatriinu), täh ai (aitäh, kõht on täis – Plika ütles omal ajal: aitämm)…
Oh, neid sõnu on kindlasti mitu korda rohkem, aga esimese hooga praegu meelde ei tule, pean minema pesu kuivama panema. Ehk täiendan veel nimekirja jooksvalt.
Back in business
Hommikupooliku magasin teatavasti maha. Plika tegi Poisi ebatavalisest uinakust fotosüüdistuse kah, vabandatagu vaid kerget udusust, algaja fotograafi värk.
Poiss õigel lõunaune ajal magama ei jäänudki ja ajas Plika ka üsna kähku üles, no tunnikese ehk lasi tal magada. Mis seal ikka, hängisime siis niisama, midagi asjalikku ju teha ei viitsinud.
Abikaasat koju oodates aitas Plika mul koristada, korjas väga tublilt kõik mänguasjad elamisest kokku ja viis oma tuppa õigele kohale, kuni mina muid asju sättisin. Mulgi puder sai ahju, Abikaasa viis lapsed õue, mina mõtlesin veel natuke tubasid õhutada ja lastetuba koristada, aga päike oli nii ahvatlev, et tekkis tahtmine põhjalikumalt ette võtta. Nii saigi vaibad õue kloppimiseks saadetud, tõbasin kõik riiulid lapiga üle ja panin asjad korralikult tagasi, puhastasin tolmuimejaga põrandat… Täisvärk. Ainult voodipesu jäi vahetamata, sest lapsed täna vanni ei jõudnud, ei näinud mõtet. Lisaks suutsin nelja päeva nõud ära pesta (kapp oli täiesti tühi :D) ja ühe masinatäie pesu kah – kaks-kolm ootab veel ees, eks homme jätkan.
Oh, milline kergendus oli jälle koristada. Koristuskihk, nagu hiljuti mainitud sai, on kõige kindlam märk tervenemisest. Ja mulgi puder oli esimene toit üle pikkade päevade, mida tõeliselt nautisin. Elu on ilus!
Ryanair saatis meeldetuletuse, et ma check ini ära teeks, ma lendan juba nädala pärast Luxi!!!
Leidsin ühe üleeile tehtud pildi, kus Abikaasa on lapsed osavalt ära paigutanud, et ise tukkuda saaks. Plika muudkui valis multikaid, Poiss vahtis rõõmsalt kõrval. Hundid söönud, lambad terved 🙂
