poliitika

Võiks öelda, et ma olen rahul

Ärge küsige, miks, aga poliitika on mind viimasel ajal tunduvalt rohkem huvitama hakanud. Ma olen küll alati hääletanud, aga varem toimus see tõesti vaid põhimõttel “ükskõik kes, peaasi, et mitte Keskerakond”. No näiteks valisin eelmiste riigikogu valimiste ajal Villu Tamme, sest ta on äge 😛

Ma ütleks, et tänased on minu elu esimesed teadlikud valimised, mida ma tõesti huviga reaalajas jälgisin. Ja mul ausalt puudub senimaani absoluutselt võime näha mingit üldisemat pilti või teha mingeid adekvaatseid järeldusi.

Aga minu äärmiselt lihtsustatud maailmavaate puhul on mõtted umbes järgmised. Reform pole mulle kunagi suuremat meeldinud, pealegi on neil ilma minu hääletagi jüngreid piisavalt. IRL on nende koopia. Keski pole vaja üldse mainida. Toetaksin oma häälega pigem mõnd väiksemat tegijat, kel samas siiski lootus midagigi reaalselt ära teha. Valides riigikogu valimistel kristlikku parteid või üksikkandidaate, oleks see minu jaoks põhimõtteliselt valimata jätmine, sest riigikokku nad ju nagunii ei saa. Hea küll, isegi kui mõni üksikkandidaat ime läbi saaks (Tarand ju sai, samas Europarlamendi valimised on mu meelest ikka hoopis midagi muud, pole päriselt võrreldavad situatsioonid) – mis ta suudaks seal saja reformi-keski-IRLi-sotsi kärsa hulgas korda saata? Ta oleks seal ikkagi kadunud hing.

Nojah, ja vaadates väiketegijaid, kel lootust midagi reaalselt ära teha, siis… Polnudki nagu mingit valikut. Rohelised on oma margi võrdlemisi täis teinud, Rahvaliit kah. Nii et tegelikult olid sotsid minu puhul ainus loogiline valik. Seda enam, et nende maailmavaade mulle järjest sümpaatsemaks tundub muutuvat.

Ja ma tean veel õige mitmeid, kes minuga sarnastel põhjustel sotsid valisid. Ja sotsid olid mandaatide mõttes suurimad võitjad. Nii et tõesti – hoolimata sellest, et nad said lõpuks vaid 17% häältest, on mul tunne, et MINU hääl läks õigesse kohta.

Ja see tunne ju ongi kõige olulisem, ah? 🙂

Oop, kuhu jääb Estonian Politics for Dummies? Ma tahaks ennast harida!

Elagu e-ühiskond

Vabariigi Valimiskomisjon: Valimiste infosüsteemi laekuvad andmed õigeaegselt ja probleemideta, häiritud on sisestatavate andmete kuvamine. Probleemi lahendamisega tegeletakse aktiivselt. Seni edastame teile infot Facebooki ja Twitteri kaudu.

Hurmav!

See imeline, imeline päev

Kell on alles kaks ja nii palju toredat on juba olnud, et…

Hommikul käisin trennis. Ja uskuge mind, ma kahetsesin nii eile õhtul kui täna hommikul, et aja kinni panin… ÜLDSE ei viitsinud. Kuna olin aga Tagega kokku leppinud, siis isegi ei mõelnud mitte minemisele. Kui ma olin lõpuks voodist välja saanud ning istusin oma kohvi ja võileibadega köögis, tuli otse loomulikult täitsa inimese tunne peale. Kui ma imeilusa päikeselise ilmaga Tervise Paradiisi poole jalutasin, oli tuju juba õige hea. Ja trenni lõpus suisa suurepärane. Nagu alati!

Täna olin esimest korda teise treeneri trennis. Ja oh seda üllatust siis, kui selleks osutus mu kehalise õpetaja. Kuigi kehalist ma kooli ajal suht vihkasin, siis õpetaja meeldis küll 😀 Pärast trenni jäime Tagega temaga pooleks tunniks jutustama – trennist, personaaltreeningust, lastest, koolist, kehalise tundidest, maast ja ilmast…

Oo, ja siis ma sain neilt teada (ja kodus Abikaasalt ja siis telefonis emalt), et Sütevakasse tulevad algklassid. Saate aru! SÜTEVAKASSE TULEVAD ALGKLASSID!!! Ma olen lihtsalt hüsteeriliselt rõõmus!!! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ma panen lapsed alguses Ühisesse ja veenan neid hiljem, et tegelikult on Sütevaka palju lahedam koht – kui neil on juba sõbrad tekkinud, ei pruugi nad koolivahetuse ideest üldse vaimustuses olla. Noh, see mure langes nüüd ära. Ühis on meie kodule küll lähemal, aga Sütevaka algklasside majja on ka vähem kui kilomeetri kaugusel – ja mööda tunduvalt vaiksema liiklusega tänavat, kui oleks teekond ühisesse.

Nii et tõesti, ma olen vaimustuses. Ei koli me siit Pärnust kuskile! Peaasi, et Sütevaka plaan ikka ilusti tööle hakkaks, aga küll hakkab. Ja ma olen täiesti kindel, et kui mina sinna sisse sain, saavad minu lapsed ka. Vähimagi kõhkluseta viin katsetele, juba esimeses klassis – sest ma armastan Sütevakat, tõsiselt armastan. Ja see pole mingi eliitkooli värk, see on väike ja armas ja MINU kool… Ja ühtlasi lihtsalt parim. Ja Plika on Tage plikaga ühevanune, nad saavad ühte klassi minna 😛 Ja katsed lubati inimlikud, muuseas ma ise käisin ka algklassi minnes katsetel, see oli Ühise inglise keele eriklass… Ei olnud midagi jubedat.

Aga minnes tagasi trenni teemade juurde, siis saime teada, et €16/250 krooni eest on võimalik saada personaalset nõustamist, kus treener sinu soove ja vajadusi silmas pidades koostab individuaalse treening- ja toitumisplaani. See on täiesti okei summa mu meelest… Ja tuleks kasuks. No selle üle me veel mõtleme. Igal juhul tore teada, et võimalus on olemas ja üldsegi mitte hingehinnaga.

Jutustamist oleks meil ilmselt kauemakski jätkunud, aga üks ootas tissi, nii pidin lõpuks ülehelikiirusel koju põrutama. Kui Poisi magama sain, hakkasin e-valima. Olin otsustanud seekord sotside kasuks – ja kui nimekirjast Lauristin vastu vaatas, siis imestasin suurest rõõmust ja valik oligi tehtud. Alles hiljem jõudis kohale, et jajah, ma olen ju Tartusse sisse kirjutatud, imestada pole midagi. Novot, see oluline asi on nüüd kah tehtud.

Siis läksin poodi süüa ostma… Ja ilm oli endiselt niii ilus ja päikeseline, ainult et palju mõnusam ja soojem kui hommikul. Ja kui ma sisse astusin, mängis parasjagu mu lemmiklaul – “Ei ole üksi ükski maa”. Ja muuhulgas nägin Abikaasa vanaemat, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin… Telepaatia.

Ja ma sain täna aru, miks ma olen siin elamise aja jooksul siiani nii vähe rohelist ostnud – sest ma pole oma uue koduselveri paigutusega harjunud, idud-salatid on juurikatest edasi ja näoga lihaleti poole. Täna oli konkreetselt idusid vaja, sest hakkame hiina nuudleid tegema (mhm, just, vabariigi aastapäeval hiina nuudleid – tegelikult oli juba üleeile plaanis, aga lükkus edasi ja kana ei kannata enam kauem oodata) – nüüd teadlikult otsisin ja leidsin üles. Me vahepeal ei söönud üldse värsket, sest ei jäänud silma, ei tulnud meelde otsida, valik on ka praegu na väike. Nüüd on kodus kurki, salatit ja idusid. Mõnus!

Tahaks õhtul kleite vaadata – loodetavasti on ETV kvaliteet arvutis okei, sest vastuvõtt jookseb laste uneaja sisse ja kellelegi külla ei hakka minema.

Igal juhul on äärmiselt tore päev olnud… Ja pool on alles ees!

…ja veel natuke!

Tähendab, ma nüüd ikkagi uurisin üht ja teist. Lugesin veidi erinevate maksusüsteemide kohta. Piilusin erinevate erakondade kodulehti.

Avastasin näiteks, et Rahvaliit on ju täitsa nummi. Aga ma pean muidugi ütlema, et kõigi erakondade visioonid ja lubadused on nii ilusad ja helged, et suisa pisar tuleb silma. Nende lubaduste põhjal midagi valida on küll täiesti mõttetu, arvan ma. Nende lubaduste põhjal ma võiks vabalt kõiki valida 😀

Aga seesamune maksusüsteem ja sotsiaalsed hüved ikkagi. Kui ma astmelisest tulumaksust midagi ei teadnud, siis ma kujutasin ette, et see on ikka ilgelt nõme – mõtleks, mina olen tubli ja teenin rohkem, riik noolib kohe ka rohkem oma taskusse. Siis tutvusin natuke ideega ja mõtlesin – äkki tegelikult polegi nii halb mõte, on ju tore, kui sotsiaalsed hüved on head – kui mul on kõrgem palk, siis ma võin ju rohkem makse maksta kah. Seda muidugi tingimusel, et riik kuidagi suudaks neid toetusi õiglaselt jagada – nendele, kes tõesti abi vajavad. Mitte nagu UK-s, mille kohta Alice väga tabavalt kirjutas – mida rohkem teenid, seda vähem hüvesid on, kõige ilusam elu on töötutel kümne lapsega peredel, sest riik maksab neile kõik kinni, nii et neil pole otse loomulikult kõige vähematki motivatsiooni üldse tööle minnagi. Kuidas see toetuste efektiivne jagamine toimuma peaks, kuidas peaks kontrollima, et igasugu ludrilõuad ei jääkski eluaeg abirahadest elama, seda mina ei tea. Ei viitsi praegu edasi mõelda ka.

No aga siis toodi jälle paar hästi loogilist põhjendust astmelise tulumaksu vastu. Et esiteks on selline süsteem jube keerukas ja ülalpidamiskulud suuremad. Teiseks tekib olukord, kus koristaja saab reaalselt kätte sama palju palka kui mõni tunduvalt keerulisema ameti inimene – koristaja bruto on väiksem ja maksud ka väiksemad, keerulisema ameti inimesel on suurem bruto, aga makse võetakse ka rohkem maha… Nii et kätte saavad mõlemad lõppkokkuvõttes suht sama summa ja motivatsioon rohkem teenida väheneb. Milleks, kui ise sellest nagunii eriti kasu ei saa, vaid riik suurema osa endale võtab.

Äkki ikka siis niipidi on mõttekam, et olgu kõigil ühtne tulumaks ja madalama sissetulekuga inimeste parema toimetuleku kaitseks on tulumaksuvaba miinimum?

Ja noh, kui te ütlete, et siis pole riigil piisavalt piisavalt raha igasugu sotsiaalsete hüvede võimaldamiseks, siis… Minu loogika kohaselt – mida suuremad palgad, seda rohkem maksuraha riigile laekub, seda rohkem on ka võimalusi sotsiaalseteks hüvedeks. eksju. Aga selle eeltingimus oleks, et kõik saaksid ikkagi normaalselt palka. Ka teadustlöötajad, meditsiinitöötajad, õpetajad, päästeameti mehed… Ja neile kõigile maksab, riik, eks… Mis tähendab, et siis on riigil jälle raha vähem… Aga kui nende palgad on kõrgemad, siis sellest läheb ju ikkagi rohkem makse maha, mis on jällegi riigile hea, eksju…

Kuulge, ma satun järjest rohkem segadusse 😀 Aga ma praegu vist olen ikkagi jälle ühtse tulumaksu pooldaja. Kas äkki sellest oleks abi, kui see ühtne tulumaksumäär oleks veidi kõrgem? No näiteks 25%? Kas see oleks juba hirmus röövimine? Maitea, see oli lihtsalt üks uitmõte 🙂 Ja neid madalama sissetulekuga inimesi kaitseks siis jällegi tulumaksuvaba miinimum. Aga kõrgema tulumaksu eeltingimuseks peaks olema ka muidugi kõrgemad palgad, praegustest pole küll enam midagi rohkemat võtta, arvan ma. Hinnad ja kulud on ju, krt, laes.

No kas pole siis ühtki riiki, kus oleks ühtne tulumaks, aga inimesed elaks üldiselt suht hästi ära ja sotsiaalsed hüved oleks ka enam-vähem ok?

Lõpetuseks jõudsin muidugi selleni, et kuna Eesti on minu kodumaa ja ma olen otsustanud siin elada, on p*rses poliitika üle kurtmine sama mõttetu kui külma kliima üle kurtmine. Jajah, Londonis on mõnusam ilm, odavamad hinnad ja avatumad inimesed. Ikka elan ju Eestis 🙂

Aga noh, valimas tuleb ju käia, nii et poliitikast võiks rohkem teada. Ja mitte ainult erakondadade eri suunitlustest, vaid hästi oluline oleks olla teadlik ka sellest, mis inimesed on suutelised oma lubadusi ka reaalselt ellu viima. Lubada oskab ju igaüks…

Äkki valiks seekord hoopis Rahvaliidu, ah?

Veel natuke poliitikast

Oop lubas minu soovil kirjutada Estonian politics for dummies, ootan huviga. Tahaks hirmsasti targemaks saada 😛

Aga üldiselt seostus tema viimane postitus üsna hästi minu alateadlike ja naiivsete mõtetega. Poleks ju mingi probleem valida välja erakond, kelle ilusad lubadused minu maailmavaatega kõige enam kattuvad, ja siis nende poolt hääletada. Probleem on hoopis selles, et maa ja ilm lubatakse kokku, ära ei tehta aga suurt s*ttagi.

Nii mulle ongi jäänud mulje, et kõik on p*rses. Ja ehkki tegelikult on kindlasti ka sutike ära tehtud, siis mina seda suurt ei tea, sest uudiseid lugeda ma igapäevaselt ei viitsi (my bad).

Ühesõnaga – oleks kena, kui keegi peaks arvet selle üle, palju valimiseelsetest lubadustest ka reaalselt täidetud saab. Kui ma saaksin enne uusi valimisi selle kohta üksikasjaliku statistika, palju keegi lubas ja palju ära tegi, vat SELLE põhjal ma pigem kujundaks oma arvamust.

Muidu on tore. Inimesed panid mind mõtlema asjade üle, mille üle mul pole olnud kunagi varem põhjust/viitsimist mõelda. Ma isegi kavatsesin siia kirjutada igasugu mõtteid, mis mul tekkisid seoses sotsiaalsete hüvede, maksude, vanemahüvitise ja muu taolisega, aga siis avastasin Poisil tuulerõuged ja noh… Nüüd enam ei viitsi. Emade värk – oma lapse haigus on ikka tähtsam kui maailma poliitika, eks. Mitte et ma nii väga muretseks, lihtsalt poliitikast enam kirjutada ei viitsi. Niigi juba kirjutasin.

Igatahes ootan kannatamatult Oopi järjejuttu – katsugu ta see vaid kirjutamata jätta 😛

Scroll to Top