head asjad

Head asjad #72 – spontaansed külaskäigud

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega 😀

Head asjad #71 – sõgedad sõbrad

/ head asjad, positiivsusprojekt, raamatud, rõõm / 2 Comments

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg 😛

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi 😛 Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära 😀 Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja 😀 Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi 😛 Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Head asjad #70 – Säde

/ elu koos kassi(de)ga, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Kümne päeva pärast saab kaks kuud sellest, kui meie koju väga ootamatult kass sattus.

Ei oska enam elu teisiti ettegi kujutada 🙂

Ta on lihtsalt nii armas. Ja iseloom on mõnus. Tõeline sülekas(s). Põhimõtteliselt ongi täpselt nii, nagu sellel pildiseerial, mida Liis minuga FB-s jagas:

Kuidas keegi saab olla NII PEHME JA NII NUNNU, ah? Ma ikka iga päev küsin seda talt 😀

Kui korraks arvuti või pliidi ette kükitada, on kass kohe süles. Kui kuskile istuda või ennast voodisse sättida, samamoodi.

Tõeline stressimaandaja. Veel rohkem armastust. Mõnus.

Olen sõnulseletamatult tänulik, et ta meie ellu tuli.

Head asjad #69 – Candy Crush Saga

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Pallide mängimise kõrvalt olen ka pea kõik teised Kingi mängud ära proovinud – enamik jätsid täiesti ükskõikseks, paari veidi mängisin. Kuna aga pallid said läbi ja mingi hetk tekkis soov asenduse järele, sai uueks lemmikuks Candy Crush, mis on Eesti mastaabis tunduvalt popim kui minu pallid.

NII suur lemmik see pole 🙂 Mis tähendab, et mängimisse jäävad pikemad augud ja mul on selle üle ainult hea meel – nagu öeldud, ajaga on targematki teha 🙂 Samas tuleb vahel sihuke iha midagi värvilist ritta lükata… Ja siis teengi oma kommimängu jälle lahti.

Vahel on pikemate mängupauside põhjuseks raskel tasemel kinni istumine, vahel lihtsalt ajapuudus – tihti need kaks kombineeritult. Kui ikka kuidagi edasi ei saa, pole kannatust mängida ja nii jääbki. Kunagi tekib aga jälle üks vaikne hetk ja proovin ja… Saan tehtud. Ja siis on nii põnev edasi pürgida. Võistlusmoment on minu jaoks osa mängurõõmust – sellepärast mulle meeldib FB-s mängida, teiste “teekond” on ka näha. Esialgu on eesmärk on tihedast täpirivist välja saada, esimeseks saamise soovi mul hetkel veel pole 🙂 Sest ma ütlen, ma pigem mängin vähem kui rohkem 🙂 Vahepeal oli pikem paus, puhkuse ajal sattusin jälle mängimise lainele, nüüd mängin ehk korra-paar nädalas, kui juhtub vaba hetk olema.

Hetkel on tase 414 ja esimene eesmärk oleks kuskil 500. Eks ma kunagi jõuan.

Räägitakse ju, et täiskasvanuna kipume ära unustama, kui tähtis on mängimine. Minu sisemine laps on väga tänulik, et selline tore mäng olemas on 🙂

Head asjad #68 – Bubble Witch Saga

/ bubble witch saga, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 4 Comments

Mängud… Meile kõigile on vist mingi hetk meeldinud sellised mängud? Nõukaaegne munade püüdmise mäng 🙂 Minu kooliajal populaarne tetris – no see piklik ja hall, mingid muud mängud olid vist ka 🙂 Telekamäng, kollaste kassettidega – Super Mario ja muu taoline 🙂 Nokia ussimäng 🙂 Esimesed kokkupuuted arvutiga – Minesweeper, Solitaire, Hearts 🙂

Aga see kõik jääb peamiselt lapsepõlve, kooliaega. Hiljem ma enam ei mänginud midagi. Wii ja Xbox – need on vaid nimed, mida tean, reaalne kogemus puudub. Mingeid õigeid arvutimänge pole ma ka mänginud – mitte kunagi, mitte ühtki.

Siiski-siiski, ülikooliajast tuleb meelde üks jabur mäng, kus tuli päästa mingi päkapikulaadne olevus – no ja nui neljaks, ei suuda sellest midagi enamat meenutada. Miski online mäng oli, täitsa eraldiseisev. Ja sellele tehti hiljem vist teine osa ka. Äge oli igatahes. Tegid ära ja siis oligi tehtud, mingeid sadu maailmu polnud.

Väga pikk sissejuhatus sai 🙂 Lühidalt oli mõte selles, et ma pole täiskasvanuna mingeid mänge praktiliselt mänginud… Kuni sattusin viis aastat tagasi Abikaasa õla tagant piiludes värviliste pallide lummusesse. Ja sellest sai hobi, aastateks. Oli küll aegu, mil ma paar kuud ei mänginud, enamasti aga mängisin regulaarselt, rühkisin muudkui edasi… Kuniks kolm aastat hiljem olid kõik tasemed tehtud.

Pärast toda viimast postitust tuli saartele veel tasemeid juurde, need tegin ka kõik ära. Siis tegin veel vanu tasemeid uuesti, parandasin tulemusi… See aga polnud üldse nii põnev, pingereas olin nagunii ammu esimene, olen siiani:

Nii et jah… Ma pole seda mängu pea kaks aastat mänginud. Aga kolm aastat oli see mu elus nii olulisel kohal (blogis on sel isegi oma kategooria ja postitusi on seal üksjagu), et tahtsin selle siinse projekti raames kindlasti ära mainida.

Ma olen väga tänulik, et Bubble Witch Sagat mängima sattusin. See oli minu jaoks tõesti äärmiselt nauditav meelelahutus. Ja samas olen tänulik ka selle eest, et sinna uusi tasemeid juurde ei tule… Sest noh, alati saab aega targemini kulutada 🙂

Scroll to Top