Head asjad #67 – Mormelar
Mormelar on minu elus tänu blogimaailmale. Nagu tavaliselt noid postitusi kirjutades, käisin blogi ja kommentaaride arhiivis luusimas – esimest korda on ta mind kommenteerinud mais 2009, mina teda blogis maininud sama aasta novembris… Ühesõnaga ammu 🙂 Praeguseks blogib ta ise üsna harva. Aga kui kirjutab, siis alati nii hästi, et puhas nauding on lugeda.
Mormelar on üks minu suurtest eeskujudest. Juba kolmas inimene, kelle kohta selle projekti raames nii kirjutada saan, ja kõik nad on mu tuttavad just tänu blogimaailmale. Nii äge!
Morme on lihtsalt nii… ÄGE. No ta on nagu Gilmore Girlsi elutervem versioon, kui ma nii öelda tohin 🙂 Nii noorelt laste saamine on ikka parasjagu keeruline ja ta sai sellega nii suurepäraselt hakkama. Tuli läbi tulest ja veest ja on saavutanud järjest kõike, mida me ikka elult ihkame – armastav pere, oma kodu, südamelähedane haridus ja töö…
Esimesed asjad, mis mind Morme juures köitsid, olid tema riietumisstiil (hee, ma ei julge seda isegi kuidagi sildistada, gooti poole vist, äkki saan talt mööda päid ja jalgu, sest hoopis midagi muud) ja rohemeelsus. Ta on olnud Epu kõrval üks minu põhilisemaid mõjutajaid selle teekonna algusaastatel.
Ja eriti vahva on see, et ta elab siinsamas Pärnus. Nii äge inimene, siinsamas, käeulatuses. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, sattusin tänu temale ühte beebigrupi seltskonda, paar korda olen erinevatel põhjustel tal ka külas käinud… Aga see kõik tundub nii ammu, kui ma veel lastega kodune olin ja oli rohkem aega. Nüüd on elu ja kiire, temal ilmselt veel kolm korda enam 🙂 Aga ega see polegi üldse oluline, täitsa piisab sellest, kui saab FB ja blogi kaudu vahel põgusa pilguheidu tema tegemistesse – ning vahel, võib juhtuda, trehvame juhuslikult tänaval ka.
Ühesõnaga – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Morme. Ma olen väga-väga tänulik, et ta tänu blogile servapidi mu ellu sattus ja mind jätkuvalt inspireerib.
