raamatud

See võrratu internetiajastu ehk raamatumaniakk tegutseb jälle

Rääkides Iirisega MSNis tema peatsest Eesti külastusest ning üritades välja mõelda, mida ma Londonist ihaldada võiksin (lisaklausliks, et ei tohi palju kaaluda ega ruumi võtta – tellisin korduvkasutatava küpsetuspaberi :D), tuli meelde üks mu lemmikkirjanik Louise Bagshawe. Ta on ainus, kelle raamatuid ma raatsin kohe pärast ilmumist uuena osta – tal on neid nimelt siiani ainult 15, millest 13 on mul olemas, millest ilmselt umbes 10 sain ma nagunii erinevate diilide kaudu väga soodsalt, nüüd võin ühe raamatu aastas uuelt osta küll. Okei, nii kaua olen oodanud, kuni paperback välja lastakse, hardbackid mulle üldse ei istu.

No leidsin siis kaks uut raamatut. Google pakkus kohe alguses ka välja ühe lehe, mis lubas free shipping worldwide. UK leht – suurepärane – saan sama kujundusega raamatud, mis seni olemas. Paar klikki ja raamatud ostukorvis. Veel paar klikki ja Paypaliga makstud. Nüüd ootan ainult pakiteatist. €12.45 on kahe raamatu eest mu meelest igati viisakas summa.

Absoluutselt võrratu on elada internetiajastul, ausõna. Emotsiooniostudest suudan ma õnneks järjest rohkem hoiduda, nii et netist ostmise lihtsust ma enam ei kuritarvita. Vahel harva, kui tõesti midagi ostan, siis on puhas rõõm.

Ja noh, puhas rõõm on ka see, et mul oli võimalus elada mitu aastat Londonis, harjuda ingliskeelsete raamatute, eBay, Paypali ja kõiki muude toredate asjadega. Elu on lihtsam ja valik palju laiem.

Mary Higgins Clark ja Jackie Collins on mu kaks teist suurt lemmikut, kelle raamatud mul ka suuremalt jaolt olemas on – ajasin neid omal ajal kasutatult eBayst taga.

Vaatasin, et Jackie Collinsilt on ainult kaks viimast raamatut puudu, see kõige uuem on praegu veel liiga kallis, aga teise tellisin sealtsamast €5.03 eest ära 😛 Mh, ja tundub, et Santangelo-seeria esimene osa (“Chances”) on ikka ka puudu – ma vist viimati Londonis arvasin, et oli olemas, aga see dokument, mis oleks kinnitanud, läks ju ühes välise kõvakettaga…

Clarkist on hetkel 17 raamatut puudu – eks näis, millal järjele saan, uuelt ostmiseks on neid liiga palju ja kasutatult UK-st tellimine laksab postikulud mõttetult kalliks. Ma küll tunnen Clarkist julmalt puudust, ta kirjutab NII põnevalt…

No ja siis on veel Rex Stout ja Erle Stanley Gardner, neid ma olen juba põhikoolist saati fännanud. Nad õnneks ei kirjuta juurde ja Stout (vähemalt Nero Wolfe’i raamatud, muu mind ei huvita) on lõpuks täies ulatuses eesti keeles olemas, aga Gardneri Masoni-lugusid on veel peaaegu 30 tõlkimata. Nende teoseid kogun juba ammust ajast ja kuna alustatud sai otse loomulikult eesti keeles, kavatsen seda rida ka jätkata. Kenake hulk on kümne aastaga kogunenud – aga jällegi kõiki mitte ja uuelt osta ei raatsi. Vahel kingitakse, raamatulaatadelt leian aeg-ajalt vanemaid Öölasi soodsama hinnaga. Aega on, küll ükskord on kõik mul riiulis olemas.

Raamatud on haigus 🙂 Ma vähemalt nii palju hoian ennast tagasi, et suvalisi ei osta – ainult neid, mille headuses veendunud olen.

Aa, ja kas ma neid siis loen ka, küsite? Eks ma ikka loen. Vähemalt ühe korra 😀 Tihti ka mitu. Ma suudan paari aastaga õndsalt kõik ära unustada, nii et võin rahulikult vanu raamatuid nagu uusi lugeda (ok, alati see ei tööta, aga paljudel juhtudel küll). Ja mis kõige olulisem – ma loodan, et ühel päeval loevad lapsed ka 🙂

“Minu Guatemala” – ela või ise!

Sain üle pika aja raamatukogust kaks uut Minu-sarja raamatut hambusse. Oo, milline rõõm! Alustasin kõigepealt Brüsseliga, kuna arvustuste põhjal tundus, et see on kirjutatud paraja otsekohesuse ja sarkasmiga, mis mulle meeldida võiks. Lugesin peaaegu 100 lk, aga siis oli vaja muude asjadega tegeleda ja õhtul tundus millegipärast hoopis ahvatlevam haarata “Minu Guatemala” vikerkaarevärviliste kaante järele. Lõpetasin alles täna, eile murdis uni lihtsalt maha, Brüssel jääb õhtut ootama.

Kaja Kahu “Minu Guatemala” on taas üks selline raamat, mida ma täiega ahmisin. Mõnus, kerge ja huvitav lugemine, ja mis kõige olulisem – raamat oli armastust täis.

Enne kirjutama hakkamist vaatasin huvi pärast, mida teised sellest raamatust kirjutanud on, ise veel mõtlesin, et ometigi ei anna ju midagi halba öelda. Oo, annab, ja kuidas veel – Päevalehe arvustus tegi üsna maha.

Ma kohe tükk aega istusin ja mõtlesin, kui erinevad soovid inimestel ikka sellele sarjale on. Minu jaoks pole midagi huvitavamat, kui lugeda eestlaste võõras riigis elamise kogemusi, aga mina ausalt öeldes eeldan vaikimisi, et raamatu autoriks valitakse ikka inimene, kes sellesse riigisse ka armus. Muidugi pole elu kusagil roosamanna, igal ühiskonnal on omad probleemid, aga mina tavalugejana tahan palju rohkem teada saada sellest, miks autor seda maad armastas, probleemidest alles teises järgus. Jah, muidugi, probleeme peab kindlasti lahkama, ilma nendeta oleks raamat igav, ühekülgne ja kallutatud. Aga kui keskenduda peamiselt probleemidele, nagu seda tehti “Minu Hispaanias” (mis oli iseenesest huvitav lugemine ja nagu ma korduvalt varem öelnud olen – ka see raamat meeldis mulle… Lihtsalt oleks olnud veel tunduvalt parem, kui häid asju oleks rohkem olnud), siis mitmeid kuid pärast raamatu lugemist on minu ainus mälestus sellest: kõik oli (autori meelest) suht p*rses ja ei saa hästi aru, miks ta seal ikka veel elab (kui üldse elab, ega ma ei tea).

Kusjuures see eelnev polnud üldse kriitika Penule, too raamat sai lihtsalt kuidagi õnnetult kokku pandud, alguse asi. Ja huvitav lugemine oli ju ikka. Küll aga tekitas sügavat hämmingut see, et Päevalehe arvustuses kiideti “Minu Hispaaniat” väga heaks ja “Minu Guatemalat” süüdistati pealiskaudsuses. Kes mida otsib – mina otsin mõnusat meelelahutust, kerget lugemist ja teadmist, miks autor seda maad armastab… Päevalehe arvustaja otsib nähtavasti peamiselt probleeme ja tahab eelkõige teada, mis kuskil valesti on. Einoh, ajakirjanike värk (ma muide olen ka hariduselt poolenisti ajakirjanik), nemad panevad igasugu detaile tähele ja jumal hoidku selle eest, et rohkem kui korra mainitud probleemi sügavamalt ei lahata. Aga raamat pole uudis, kurat võtaks! Ehkki jah, kui nüüd sellele tähelepanu juhiti, siis oleks ju olnud huvitav lugeda küll, miks seda lasteröövi nii väga kardeti.

Aga teate mis, ma arvan, et minu suhtumine on pigem enamuse suhtumine. Noh, umbes nagu sellegagi, et Hollywoodi meelelahutust võib ju maha teha, aga kinos käiakse ikka kõige rohkem just noid filme vaatamas. Tõsised filmid ja suur kunst pole samamoodi kunagi minu teema olnud – teeb see mind siis lihtsaks inimeseks või pööbliks, olgu nii. Oma maitse vastu ei saa, mina vaatan ja loen ikka seda, mis mulle positiivset emotsiooni pakub (ja kõige rumalamaks inimeseks just ennast kah ei pea).

Ühesõnaga minu meelest oli Guatemala raamat absoluutselt jumalik. Kohe tundsin, kuidas tahaks ise seal elada – ja just samades tingimustes nagu autorgi. Päevalehes heideti ette jõuka keskklassi proua kenasid hotelle ja eineid… Jah, no olgem ausad, sellises riigis ma küll omapäi seigelda ei tahaks. Ma ei saa aru, mis selles turvalises elus nii halba oli, see oli ju autori elu. Ja minu meelest ei saa küll kuidagi öelda, et see oleks igav olnud. Jah, ta vaatas asja oma mätta otsast, aga enamiku eestlaste mätas ongi ju selline! Noh, osa meist on Kajast vaesemad, osa rikkamad, üldine suhtumine elusse ja üldised tõekspidamised, need on ju siiski samad.

Ma olen täpselt samamoodi nautinud ka neid Minu-sarja raamatuid, kus autorid on läinud vabatahtlikeks, elanud vaesuses ja kõike muud, see on ka väga köitev. Aga Minu-sarja peamine võlu ongi selles, et iga raamat on erinev – kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Väga igav oleks, kui kõik autorid oleks sattunud oma maale elama sarnasel põhjusel. Kõik ei pea elama tingimata viimases vaesuses, et huvitavat raamatut kirjutada.

Vot selline oli minu kui hetkel mugava koduperenaise vaatenurk. Ma hea meelega koliks perega mõneks ajaks Guatemalasse ja oleks koduperenaine, kui Abikaasale seal tööd pakutaks 😛 Hea küll, alles siis, kui lapsed oleks suuremad ja iseseisvamad, et mulle rohkem vabadust jääks samamoodi maad avastada. Nii väikeseid lapsi nagu mul praegu on, on kergem siiski kodus ja perega ühes linnas kasvatada.

Ma olen alati arvanud, et ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada 😀 Nüüd olen juba nii pikalt jahunud, aga siin on rohkem kriitikat Päevalehe arvustuse ja “Minu Hispaania” kohta kui kiidusõnu Guatemalale. Mida ma oleks siis kirjutanud, kui seda negatiivset arvustust poleks olnud? Vat ei oskagi enam öelda.

Aga teate, minu meelest polegi mingit mõtet raamatu sisu siin ümber jutustada, jäägu see ikka igaühe enda lugeda. Mina kinnitan, et oli suurepärane raamat ja soovitan soojalt kõigile. See raamat on täis soojust ja armastust, ei ole liiga palju igavat ajalugu (mh, see on jällegi minu vaatenurk, ma väga pikalt ei viitsi), kõike on just parasjagu. Mõne eriti diibi ja targa inimese jaoks ehk pealiskaudne, minu jaoks just see õige lähenemine.

Üks uus suur lemmik Minu-sarjas.

Vahel tundub, et kõik on juba öeldud

Mulle meeldib see, et oskan rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle, aga pole vist erilist mõtet iga päev blogisse kirjutada, kui tore see on, et päike paistab või et mul on nii ägedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mõtet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mõnest asjast ometi võiks. Kõik tundub kuidagi… Tähtsusetu.

Eks ma üritan tagantjärele mõned asjad siiski kirja panna, mis vähekenegi mäletamist väärivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mõjuvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama värvusega üsna selgelt eristus, on nüüd märkamatum. Kas just päris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat võib ka mitu korda juurde panna, nii et olen väga põnevil, mis sest lõpuks välja tuleb. Igaühel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt põdenud või naerdes kätt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staažikaid kliente mõnitada. Ilmselt said kõik kliendid internetipangas teate, mis tänas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa näitel). Ja kui sa arvad, et nad äkki pakuvad sulle siis näiteks tasuta ülekandeid (kasvõi pangasiseseidki) või oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mõttetut nänni tahaks, see oli lihtsalt suvaline näide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. Ausõna, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mõnda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna üle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind häirib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, väärkohtlemised, vägivald, piinamine, surmad, sõjad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast läbi käinud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. Rääkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mõni beebi või väike laps on haiget või surma saanud… Täiesti õudne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja võiks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne küll nii õrnahingeline polnud, see on ikka täiesti pärast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt üritangi kõikvõimalikku negatiivset vältida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi Margus Karu “Nullpunkti”. Täitsa meeldis, ehkki mind häirib see, et kõik Eesti tänapäevased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest süngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei müü.

Raamatutes talun ma vägivalda väheke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on väljamõeldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil määral autobiograafilised.

Oskab keegi äkki veel mõnd head raamatut soovitada? Hoolimata süngusest on neid Eesti asju siiski üsna põnev lugeda. Nirti oma on mul läbi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?

Vana lemmiku teine tulemine

Täiesti tühja koha pealt hakkas mul täna kummitama Sweet Valley High sarja alguslaul. Mõni ehk mäletab, jooksis kunagi igiammu Kanal 2 pealt. No see sari mulle iseenesest nii väga ei meeldinudki, oli selliseks liiga mõttetuks ameerikalikuks koolikomöödiaks tehtud.

Aga see sari põhines raamatutel ja neid raamatuid ma jumaldasin. Eesti keeles ilmus neid kõigest seitse (oli selline roosa sari), nii et ega ma pole rohkem lugeda saanud. Laenutasin neid raamatuid kõigepealt raamatukogust, aga miski hetk, kui alla hinnati, ostsin endale ka.

No ja kuna see laul mul kummitas, siis vaatasin YouTube’ist veidike sarja esimese osa algust, et vanu aegu meenutada. Ja siis nägin IMDBs, et järgmisel aastal on mingi film tulemas. Ja siis googeldasin ja nägin, et see põhineb raamatul, mis pärast aastatepikkust pausi  senisele sarjale järjeks kirjutati. Ja juhtumisi tuli see raamat USAs müüki eile 🙂 Netis oli esimene peatükk olemas, lugesin muidugi kohe läbi.

Mul on alati olnud salajane armastus (USA) koolielu kajastavate filmide, sarjade ja raamatute vastu. Ma tõesti ei tea, miks, aga mulle on alati kohutavalt meeldinud neid vaadata ja lugeda. Ma olen alati tahtnud kõiki SVH sarja raamatuid lugeda, aga nagu mainitud, siis eesti keeles ilmus neid vaid seitse ja muidu on see USA teema – Londonis elades korra uurisin, UK-s neid raamatuid eriti saada polnud. No ja neid on üle 150, paras ports kah.

Ei kujuta ette, kas ma neid kunagi päriselt lugeda saan… Või seda uut raamatut, mis nüüd välja tuli. Vähemalt filmi nägemisega pole probleemi.

Ega ma ei teagi, mis kogu selle postituse mõte oli. Lihtsalt… Tuli meelde 🙂

Ah et kuidas mahetoitumist endale lubada saab?

Laenutage või ostke omale “Puhta toidu raamat. Sain täna raamatukogust ja olen alles 22 lehekülge läbi lugenud, aga olen juba vaimustuses – see lihtsalt vastab täpselt kõigile neile küsimustele, mis te mulle eelmise postituse kommentaarides esitasite. Lisaks ka neile, mis mul veel endal endiselt on.

Seletatakse algusest peale ilusasti kõik lahti – miks on hea, kuidas kasvatatakse, miks on kallim, kuidas seda endale rahaliselt lubada. Annab soovitusi, kuidas samm sammult mahetoidule üle minna, räägib laste toitumisest, mahetoidu kasvatamisest ja mahetoidu valmistamise põhimõtetest. Retsepte on ka.

Minu meelest võiks see olla iga inimese kohustuslik lugemisvara. Kui te pärast selle raamatu läbi lugemist ikka veel arvate, et mahetoitumine on täielikult mõttetu jama ja järjekordne äriidee, kuidas ullikestelt raha välja petta, siis jumal teiega.

Mulle kargas pähe kummaline võrdlus: minu jaoks on mahetoidu tarbimine nagu valimas käimine.

Selleks, et seda võrdlust rahuldavalt lahti seletada, natuke tausta ka.

Kirjutasin paar nädalat tagasi Oopile ja küsisin, mis tema kogu sellest ökovärgist arvab. Küsisin, sest ta on üks kõige laiema ja elutervema maaimavaatega inimesi, keda ma tean, lisaks kõige suhtes mõnusalt skeptiline. Nii et mind tema arvamus väga huvitas. Ta kirjutas päris pikalt, aga ma tsiteeriks siin üht lõiku:

Mõnes mõttes ei usu ma, et sellest oleks kasu enne, kui Hiina, Aafrika ja Lõuna-Ameerika samamoodi mõtlema hakkavad. Mitte, et seda kunagi juhtuda pruugiks. Ent kuni mahedus jääb pisikese seltskonna Ameerika hipide ja Euroopa koduperenaiste rõõmuks, ei ole sel suures plaanis mingit mõju.

Ma olen selle koha pealt üsna nõus. Et mahetoitumine on kahtlemata tervisele ja keskkonnale hea, aga viimast ei õnnestu meie praeguste pingutustega küll päästa, sest ma ei näe Aafrikat ja Hiinat just niipea täielikult ökoloogiliselt vastutustundlikule põlluharimisele üle minemas.

Samamoodi võib tunduda, et Eesti poliitika on p*rses ja et miks ma üldse vaevun oma tähtsusetut häält andma, kui nagunii saavad reformarid jälle pukki (see oli lihtsalt näide, mul ei ole reformi võimu kohta jõudnud mingit põhjapanevat arvamust välja kujuneda – erakonnana nad mulle väga ei sümpatiseeri, aga see on teine asi).

Mina ka tegelikult arvan, et mu hääl väga palju ei muuda. Aga valin ikka, sest mul on võimalus ja ma tahan sõna sekka öelda. Kui minusuguseid on palju, siis oleme juba arvestatav jõud.

Samamoodi annan endale aru, et mahetoidu eelistamisest ei saa veel niipeagi keskkonda päästvat üritust, aga ma sellegipoolest annan oma panuse, sest ma usun, et see on õige. Ja kes teab… Ehk kunagi toimuvad muutused ka maailmamastaabis? Olen küll enam kui kindel, et mitte minu eluajal 🙂

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et tahan olla terve. Tahan, et minu pere oleks terve. Ja sellepärast ongi vaja süüa kvaliteetset toitu. Elementaarne, eks?

Scroll to Top