rõõm

Head asjad #69 – Candy Crush Saga

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Pallide mängimise kõrvalt olen ka pea kõik teised Kingi mängud ära proovinud – enamik jätsid täiesti ükskõikseks, paari veidi mängisin. Kuna aga pallid said läbi ja mingi hetk tekkis soov asenduse järele, sai uueks lemmikuks Candy Crush, mis on Eesti mastaabis tunduvalt popim kui minu pallid.

NII suur lemmik see pole 🙂 Mis tähendab, et mängimisse jäävad pikemad augud ja mul on selle üle ainult hea meel – nagu öeldud, ajaga on targematki teha 🙂 Samas tuleb vahel sihuke iha midagi värvilist ritta lükata… Ja siis teengi oma kommimängu jälle lahti.

Vahel on pikemate mängupauside põhjuseks raskel tasemel kinni istumine, vahel lihtsalt ajapuudus – tihti need kaks kombineeritult. Kui ikka kuidagi edasi ei saa, pole kannatust mängida ja nii jääbki. Kunagi tekib aga jälle üks vaikne hetk ja proovin ja… Saan tehtud. Ja siis on nii põnev edasi pürgida. Võistlusmoment on minu jaoks osa mängurõõmust – sellepärast mulle meeldib FB-s mängida, teiste “teekond” on ka näha. Esialgu on eesmärk on tihedast täpirivist välja saada, esimeseks saamise soovi mul hetkel veel pole 🙂 Sest ma ütlen, ma pigem mängin vähem kui rohkem 🙂 Vahepeal oli pikem paus, puhkuse ajal sattusin jälle mängimise lainele, nüüd mängin ehk korra-paar nädalas, kui juhtub vaba hetk olema.

Hetkel on tase 414 ja esimene eesmärk oleks kuskil 500. Eks ma kunagi jõuan.

Räägitakse ju, et täiskasvanuna kipume ära unustama, kui tähtis on mängimine. Minu sisemine laps on väga tänulik, et selline tore mäng olemas on 🙂

Head asjad #68 – Bubble Witch Saga

/ bubble witch saga, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 4 Comments

Mängud… Meile kõigile on vist mingi hetk meeldinud sellised mängud? Nõukaaegne munade püüdmise mäng 🙂 Minu kooliajal populaarne tetris – no see piklik ja hall, mingid muud mängud olid vist ka 🙂 Telekamäng, kollaste kassettidega – Super Mario ja muu taoline 🙂 Nokia ussimäng 🙂 Esimesed kokkupuuted arvutiga – Minesweeper, Solitaire, Hearts 🙂

Aga see kõik jääb peamiselt lapsepõlve, kooliaega. Hiljem ma enam ei mänginud midagi. Wii ja Xbox – need on vaid nimed, mida tean, reaalne kogemus puudub. Mingeid õigeid arvutimänge pole ma ka mänginud – mitte kunagi, mitte ühtki.

Siiski-siiski, ülikooliajast tuleb meelde üks jabur mäng, kus tuli päästa mingi päkapikulaadne olevus – no ja nui neljaks, ei suuda sellest midagi enamat meenutada. Miski online mäng oli, täitsa eraldiseisev. Ja sellele tehti hiljem vist teine osa ka. Äge oli igatahes. Tegid ära ja siis oligi tehtud, mingeid sadu maailmu polnud.

Väga pikk sissejuhatus sai 🙂 Lühidalt oli mõte selles, et ma pole täiskasvanuna mingeid mänge praktiliselt mänginud… Kuni sattusin viis aastat tagasi Abikaasa õla tagant piiludes värviliste pallide lummusesse. Ja sellest sai hobi, aastateks. Oli küll aegu, mil ma paar kuud ei mänginud, enamasti aga mängisin regulaarselt, rühkisin muudkui edasi… Kuniks kolm aastat hiljem olid kõik tasemed tehtud.

Pärast toda viimast postitust tuli saartele veel tasemeid juurde, need tegin ka kõik ära. Siis tegin veel vanu tasemeid uuesti, parandasin tulemusi… See aga polnud üldse nii põnev, pingereas olin nagunii ammu esimene, olen siiani:

Nii et jah… Ma pole seda mängu pea kaks aastat mänginud. Aga kolm aastat oli see mu elus nii olulisel kohal (blogis on sel isegi oma kategooria ja postitusi on seal üksjagu), et tahtsin selle siinse projekti raames kindlasti ära mainida.

Ma olen väga tänulik, et Bubble Witch Sagat mängima sattusin. See oli minu jaoks tõesti äärmiselt nauditav meelelahutus. Ja samas olen tänulik ka selle eest, et sinna uusi tasemeid juurde ei tule… Sest noh, alati saab aega targemini kulutada 🙂

Head asjad #67 – Mormelar

/ blogimine, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Mormelar on minu elus tänu blogimaailmale. Nagu tavaliselt noid postitusi kirjutades, käisin blogi ja kommentaaride arhiivis luusimas – esimest korda on ta mind kommenteerinud mais 2009, mina teda blogis maininud sama aasta novembris… Ühesõnaga ammu 🙂 Praeguseks blogib ta ise üsna harva. Aga kui kirjutab, siis alati nii hästi, et puhas nauding on lugeda.

Mormelar on üks minu suurtest eeskujudest. Juba kolmas inimene, kelle kohta selle projekti raames nii kirjutada saan, ja kõik nad on mu tuttavad just tänu blogimaailmale. Nii äge!

Morme on lihtsalt nii… ÄGE. No ta on nagu Gilmore Girlsi elutervem versioon, kui ma nii öelda tohin 🙂 Nii noorelt laste saamine on ikka parasjagu keeruline ja ta sai sellega nii suurepäraselt hakkama. Tuli läbi tulest ja veest ja on saavutanud järjest kõike, mida me ikka elult ihkame – armastav pere, oma kodu, südamelähedane haridus ja töö…

Esimesed asjad, mis mind Morme juures köitsid, olid tema riietumisstiil (hee, ma ei julge seda isegi kuidagi sildistada, gooti poole vist, äkki saan talt mööda päid ja jalgu, sest hoopis midagi muud) ja rohemeelsus. Ta on olnud Epu kõrval üks minu põhilisemaid mõjutajaid selle teekonna algusaastatel.

Ja eriti vahva on see, et ta elab siinsamas Pärnus. Nii äge inimene, siinsamas, käeulatuses. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, sattusin tänu temale ühte beebigrupi seltskonda, paar korda olen erinevatel põhjustel tal ka külas käinud… Aga see kõik tundub nii ammu, kui ma veel lastega kodune olin ja oli rohkem aega. Nüüd on elu ja kiire, temal ilmselt veel kolm korda enam 🙂 Aga ega see polegi üldse oluline, täitsa piisab sellest, kui saab FB ja blogi kaudu vahel põgusa pilguheidu tema tegemistesse – ning vahel, võib juhtuda, trehvame juhuslikult tänaval ka.

Ühesõnaga – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Morme. Ma olen väga-väga tänulik, et ta tänu blogile servapidi mu ellu sattus ja mind jätkuvalt inspireerib.

Head asjad #66 – letis olemine

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, töö / Leave a Comment

No ei ole see just kõige arusaadavam pealkiri, aga ma ei viitsinud midagi paremat välja mõelda.

Üks osa minu tööst on vajadusel müüja asendamine. Igapäevaselt letis olemine mind tööalaselt enam ei rahuldaks, rohkem on vaja. Otsustada ja vastutada ja tegeleda kõigi nende muude asjadega, millega tegelen. Aga niiviisi asendamise korras on letis olemine absoluutselt vaimustav.

Mulle meeldib müüa, suhelda, soovitada… Lõviosa klientidest on meil nii toredad, nendega rääkimisest on puhas positiivne emotsioon. Ja erilist rahulolu tekitab see, kui kaubaks läheb midagi, mille müümisega on kiire… Või siis edukas lisamüük. Seekord aitas kenasti kaasa näiteks ootamatult saabunud talv – peaks kokku lugema, mitu huulepalsamit ma nende päevadega müüsin 😀

Olin seekord letis kaks päeva. Esimesel päeval tõstsin müügitöö kõrvalt riiuleid ümber, et ruumi juurde saada ja mitu päeva ootel olnud uued tooted ära mahutada. Teine päev oli kaubapäev ja kaupa olin ma tellinud PALJU. Nii et sellega läks õhtuni välja ja paar asja jäigi tegemata.

Ma tõesti alati naudin neid päevi täiega. Nii mõnus on vahelduseks oma tavatööle midagi veidi teistsugust teha.

Mul oli plaanis näpistada selle postituse kirjutamiseks kümme minutit oma tööpäevast, oli aga nii kiire, et ei õnnestunudki… Ajastasin sellegipoolest eilse õhtu kellaajaga, nii et järgmine postitus on tegelikult varem valmis kirjutatud kui see siin 🙂

Head asjad #65 – Su nägu kõlab tuttavalt

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, TV/sarjad / 1 Comment

Jajaa, ma tean – natukene hiljaks olen jäänud selle postitusega 😛 Aga mis teha, juhtus nii, et meie pere lõpetas SNKT viimase hooaja vaatamise alles 25. detsembril. Ja siis läks ka aega, et ma reaalselt kirjutamiseni jõuaks.

SNKT esimene hooaeg oli 2013. kevadel, meie elasime siis Norras ja ei teadnud Eesti teles toimuvast midagi. Küll aga mäletan, et käisime külas tuttaval Eesti perel, kes püsivalt Norras elas – neil oli satitaldrik ja selle abiga ka Eesti kanalid. Nii et kõige esimest näosaate osa me nägimegi seal. See ei olnud ilmselt hooaja esimene, eks, lihtsalt meie jaoks esimene.

Ma nii väga tahaks esimest hooaega täies ulatuses järele vaadata. Klipid on küll üleval (ma ei tea, kui palju, pole süvenenud) – aga see pole üldse see. Just täispikkuses saateid tahaks näha… Aga hetkel ei kujuta küll ette, kuidas seda soovi teostada.

Teisest hooajast oleme vaadanud kogu perega. Telekat meil kodus pole – vahel sattusime sel ajal külla, enamasti vaatasime arvutist. Millalgi lasi seda netist otse vaadata, viimati enam mitte. No nende reklaamidega vaatamine ajab hulluks nagunii ja laste magama sättimise aeg on näiteks hetkel kell kaheksa – nii ongi, et õigel ajal vaadata ei saa, kuna saade on üpris pikk, siis tööpäeva õhtul jõuab lastega vaadata vaid poole. Detsember oli kiire kuu ka, sestap need viimased osad kogunesidki, kuni saime lõpuks jõulupuhkuse ajal kõik järele vaadata.

Võitja sain kogemata teada Printsessi blogist 🙂 No ma nii pahane polnud, kui omal ajal ANTM võitjad ette teada sain.

Igal juhul – lihtsalt suurepärane saade. Kõik esitused muidugi ei paku pinget, aga igas saates on suurepäraseseid numbreid ja kohtunike jutt ja kõik see pull, mis saadete käigus tehakse… No ja Avandi muidugi! Mulle väga meeldis Mart Sander, aga Avandi meeldib veel rohkem. Sest nalja peab saama!

Ühesõnaga – olen ääretult tänulik, et nii vahva saade Eesti telemaastikul on, loodan sellele pikka iga ja ootan juba kannatamatult järgmist hooaega. Nad võiks seda kaks korda aastas teha 😛

Scroll to Top