rõõm – Page 107 – Tikri blogi

Head asjad #74 – inspiratsioon

13/01/2017 / blogimine, head asjad, igapäevaelu, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Inspiratsioon on mu meelest elutähtis. Seda sõna kasutatakse enamjaolt seoses loominguga, loomisega… Aga tegelikult on ju terve elu – iga päev, iga hetk – looming. Kui sa oled inspireeritud, siis voolab see looming sinu seest välja ning tulemused on lihtsalt suurepärased.

Vahel on inspiratsiooniga kehvasti ja sel juhul kipub ka kõik muu venima. Mis hädavajalik, saab lõpuks alati tehtud, selles pole küsimus… Küsimus on selles, kui nauditav on loomeprotsess 🙂

Enamik selle blogi postitusi on sündinud puhtast inspiratsioonist. Ma lihtsalt tahan kirjutada ja see voolab minu seest välja. Esimest korda nende 10+ aasta jooksul võtsin endale aga “kohustuse” kirjutada iga päev ja nagu te näete, ega ma alati ei jõua. Sest elu inspireerib tegema ka muid asju 😉

Sellegipoolest on mu eesmärk iga kuupäevaga üks positiivsusprojekti postitus lendu saata – olgu see siis pealegi tagantjärele varasemaks ajastades. Ja tahaksin seda teha selle aasta lõpuni. Nii et – kui siin on ka mõni päev vaikust, saate mõni teine päev sellevõrra rohkem lugeda.

Lihtsalt, kui eesmärgiks on ka arvutivabam elu ja juhtub, et jupp tööd tuleb soovist hoolimata koju kaasa, nii et peab nagunii olema arvuti taga rohkem, kui esialgselt plaanitud… Siis on igapäevane blogimine viimane asi, millele mõelda 🙂

Olen ääretult tänulik iga hetke, iga juhtumise, iga kirjatüki, iga filmi ja sarja, iga muusikapala, iga olukorra eest minu elus, mis on mind inspireerinud. Kõigi võrratute inimeste eest, kes on mind inspireerinud. Olen tänulik kogu selle inspiratsiooni eest, mis mind veel ees ootab. Ikka selleks, et kõik hea ja vajalik siin elus minu seest välja voolaks, valmistades rõõmu nii mulle endale kui ka kõigile, kes mu ümber.

Head asjad #73 – Alice

12/01/2017 / blogimine, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 8 Comments

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale 🙂

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi 😀 Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik 🙂

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust 🙂 Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema 🙂

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Head asjad #72 – spontaansed külaskäigud

11/01/2017 / head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega 😀

Head asjad #71 – sõgedad sõbrad

10/01/2017 / head asjad, positiivsusprojekt, raamatud, rõõm / 2 Comments

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg 😛

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?

ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi 😛 Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära 😀 Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja 😀 Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi 😛 Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Head asjad #70 – Säde

09/01/2017 / elu koos kassi(de)ga, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Kümne päeva pärast saab kaks kuud sellest, kui meie koju väga ootamatult kass sattus.

Ei oska enam elu teisiti ettegi kujutada 🙂

Ta on lihtsalt nii armas. Ja iseloom on mõnus. Tõeline sülekas(s). Põhimõtteliselt ongi täpselt nii, nagu sellel pildiseerial, mida Liis minuga FB-s jagas:

Kuidas keegi saab olla NII PEHME JA NII NUNNU, ah? Ma ikka iga päev küsin seda talt 😀