rõõm

Head asjad #21 – Madiken

Vaatasin ringi postkastis ja blogikommentaarides, et meenutada, mis ajast ma Madikeni tean. Ja õige küll, tuleb täitsa meelde – kõik sai alguse sellest, kui ta kommenteeris mu blogipostitust, mille kirjutasin veidi pärast oma 30. sünnipäeva. Läksin vaatama, tekkis huvi, küsisin parooli… Ja noh, võib öelda, et ülejäänu on minevik 🙂 Kas eesti keeles üldse kasutatakse sellist väljendit? The rest is history, ma mõtlen.

Madiken on üks minu suurimaid eeskujusid blogimaastikul ja pidev inspiratsioon. Tema minevik on ilmselt isegi veel kirjum kui mul ja ta on NII palju arenenud ja NII äge inimene. Mitte et meie kirju nooruspõlv midagi halba oleks, üldse mitte 😛 Lihtsalt, ajaga ikka areneb. Seda ma ju tegelikult ka kirjutasin tolles postituses, mida ta kommenteeris.

Ma armastan Madikeni juures seda, et tal on olnud elus igasuguseid perioode, mõned neist ikka päris rasked… Aga ta on neist välja tulnud, positiivsena. Ja jaganud mõnd neist keerulistest aegadest ka teistega – olles oma ausate blogipostitustega abiks kümnetele noortele emadele. Ja näiteks Madikeni kunagine postitus rinnaga toitmisest oli otseselt ka minu jaoks sajas mõttes silmiavav.

Madiken tundub mulle nii tark, et see on peaaegu et aukartust äratav. Ja see, kuidas ta suudab igasse teemasse süveneda, ennast huvitavate asjade kohta nii palju uurida… Olgu see lastekasvatus, ökoteemad või remont.

Kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Madiken 🙂

Haapsalu ja seal resideeruvate toredate tuttavate külastus on meil juba kaks suve plaanis olnud ja erinevatel põhjustel ära jäänud. Aga ükskord me jõuame sinna niikuinii.

Aitäh Sulle, et Sa oled, blogid ja inspireerid!

Pühapäev kassiga

Kass on ennast senini eeskujulikult üleval pidanud. Liivakasti kasutamine on selge, ülejäänud aja magab, mängib ja on nunnu. No kuidas säilitada sihukese hurmuriga kaine mõistus ja praktiline meel? 😀

Okei, ühe pättusega sai ka hakkama. Sorteerisin eile õhtul aastatega kogunenud jõulu- ja sünnipäevakaarte. Sellega lõpetanud, jätsin kotid magamistoa põrandale ja läksin magama. Hommikul kell viis ärkasin mingite kummaliste helide peale:

img_4766

Tahate teada, mitu kassipilti ma selle nädalavahetuse jooksul teinud olen? Pakun, et nii umbes 200 ringis. Ma muidugi kustutan 90% neist esimese ülevaatamisega ära, aga siiski-siiski. Kas nii vähe ongi vaja, et minust saaks hull kassimutt? 😀

Olin ennist enda üle jumala uhke, et suutsin täna tehtud piltidest ainult viis tükki blogi jaoks välja valida.

No sellest ülemisest pättusest ja siis näiteks sellest, kuidas kass otsustas, et parim koht magamiseks on voodi all olev kauss, kuhu kogume musta pesu 😛

img_4806

No ja paar niisama nunnukat kah:

img_4759

img_4810

img_4828

Ja siis tuli taas õhtu… Lapsed magavad, kõik on rahulik… Ja kassi lemmikkohaks sai taas mu öökapp. Seal ta siis nüüd magab, raamatukuhila otsas, erinevates asendites. Ja mina muudkui pildistan. Nii et mis te arvate, mitu kassipilti senisele viiele veel lisandub?

Kümme pilti. KÜMME. Kassist öökapil. Asi on vist tõesti ametlik – minust on saanud hull kassimutt 😛

img_4868

img_4851

img_4853

img_4864

img_4874

img_4884

img_4886

img_4890

img_4896

img_4899

Keegi päriselt viitsis kõik need kassipildid ära ka vaadata? 😀

/tunneb kiusatust teha blogis kassile oma teema, aga hoiab ennast tagasi, sest liiga vara veel ju – me alles proovime ja mõtleme ja peame palju asju läbi arutama ja… 😛

Mõtlen, et oleks äkki kohane postituse lõpus ära mainida – ka suurpuhastuse rindel oli taas rõõmustav päev. Ei jõudnud ehk küll KÕIKE ära teha, mis plaanisin – näiteks elutoas on see kast suuremas osas puutumata ja tegelemist vajavate asjadega ei jõudnud ka päris kõigiga tegeleda… Aga sai tehtud siiski nii ühte, teist kui ka kolmandat… Ja rohkemgi veel. Triigitud, pestud, parandatud, sorteeritud, ära visatud, pildistatud, pilte üles pandud… Edeneb!

Head asjad #20 – välja magamine

Enne lapsi oli tavaline magada kella kaheteistkümneni päeval – vahel isegi kaheni. Pärast laste saamist oli õnnis iga hetk, mil üldse magada sai. Mingi aja pärast, kui lapsed juba asjalikumad olid, lihtsalt ei osanud enam pikalt magada.

Aga nüüdseks olen ma selle oskuse taasomandanud 😀

No ja NII mõnus on, kui saab nädalavahetusel magada täpselt nii kaua, kui torust tuleb. Lastel ei tule pähegi segada 🙂

Tunnistan, kui ilma kellata vara üles ärgata, see on ERITI mõnus. Siis jõuab päeva jooksul veel rohkem ära tehtud.

Aga olgu lõplik ärkamine varem või hiljem – oluline on see, et saaks välja magada. Et äratuskell oleks täitsa kuss ja ärkamine toimuks aeglaselt, mõnusalt virgudes ja ringutades.

Olen väga-väga tänulik kõigi puhkepäevade eest, mil mul on võimalik seda teha.

Suurpuhastus täies hoos

Laupäevale omaselt sai kaua magatud ja hommikul mõnuga kulgetud. Samuti sai täiesti harjumuspäraselt pärast ärkamist esimese asjana pesumasin tööle pandud… Täna sai jälle kaks masinatäit pestud, homseks jäi ka veel üks.

Aga peamiselt on tänane päev möödunud taas suurpuhastuse tähe all. Kusjuures ma üldse väga ei planeerinud midagi, lihtsalt hakkasin natuke siit-sealt nokitsema ja toimetama… Ja no NII palju sai ära tehtud!

Hakkasin kohe hommikul kummutipealset segadust likvideerima – seal mul ootasid igasugu tegelemist vajavad asjad. Lastetoa kell näiteks vajas parandamist, ma usun, see on aasta aega vähemalt juba katki. Täna vaatasime üle ja tõdesime, et tõesti on vaja lihtsalt korralikult kleepida siit ja sealt ning kõik saab korda. Mitu rebenenud Lego juhendit ja üks raamat sai veel korda tehtud… Ja mingitele asjadele oma koht otsitud.

Siis võtsin ette magamistoa ainsa kapi, mida polnud jõudnud veel üle vaadata. Sealt sai kõik kiirelt läbi sorditud, ära paigutatud, osa asju ära andmiseks kõrvale tõstetud. Siis sorteerisin läbi elutoa pudi-padi sahtli, kuhu oli ajaga ikka igasugu kraami kogunenud ja paras segadus tekkinud. Vahepeal aitasin Plikal tema kirjutuslauale tekkinud segadust koristada, sorteerisime ka koos tema juuksekummide- ja klambrite karbi läbi. Seejärel jätkasin kõigi elutoa kappide ja riiulitega. Võtsin ette ka oma öökapipealse ning -sahtli. Ja no ma räägin – olgugi, et ma olen oma olemuselt üle keskmise korralik, siis IKKA tekib ajaga igale poole asju, mida võib ära visata või ära anda. Lihtsalt tekib!

Ja tõsiselt joovastav oli täna seda kõike teha. IGAST kapist, sahtlist ja riiulist, mille läbi vaatasin, sai midagi ära visata. Igalt poolt leidsin midagi, mille puhul tunnetasin, et seda pole enam vaja, tõstsin ära andmiseks kõrvale.

Mult küsiti ühes blogikommentaaris, kuidas ma muudkui sätin ja sorteerin, aga lõppu ei tule. No ma tõesti kavatsen jõuda veel enne jõule võiduka lõpuni 😀 Lasteriided ja klaaspurgid ja muu taoline kraam – need on tõesti lõppematud, eks ma neid jälle lihtsalt kogun ja kui paras ports koos, annan ära.

Aga kõik ülejäänud asjad – nendega ongi tõesti olnud nii, et muudkui tõstan ära andmise kuhja, annan sealt jooksvalt asju ära, mõned jäävad, kuhi jälle kasvab… Ja asi pole üldse selles, et ma soetaks pidevalt asju juurde, mis osutuvad ebavajalikuks, oh ei. Elamisse lihtsalt on tekkinud aastatega terve hunnik asju, mida ma olen alles hoidnud, sest “äkki läheb vaja” või “kunagi katsun maha müüa”. Aga mida edasi, seda minimalistlikumaks muutun – seda rohkem oskan adekvaatselt hinnata, et kuule, ei lähe ikka, anna parem ära. Et kui ei õnnestunud müüa, siis anna parem ka niisama ära, saad ruumi juurde.

Ainsad “uuemad” asjad, mis ma ära annan, on mõned Humanast ostetud riided – nende puhul on tõesti vahel nii, et kui ei suuda ka lõpuni otsusele jõuda, kas peaks ostma või mitte, siis vahel ostan “igaks juhuks”, kuna hind on neil kõigest paar eurot. Ajaga tekivad omad lemmikud ja teised jäävad seisma. Kui selgus majas, annan kerge südamega ebavajalikud riided kellelegi edasi, rahaline kahju on üsna olematu. Aga eks mu eesmärk on ikka rohkem kaaluda ja pigem vähem osta. Ja mu meelest läheb mul ka sel rindel järjest paremini. Ajaga tekib järjest parem tunnetus, mis pigem saab lemmikuks ja mis mitte.

Nii et jah… Tunnen iga ihurakuga, kuidas olen oma eesmärgile palju lähemal kui kunagi varem. Nii palju aastaid seisnud asju on nüüdseks ära antud.

Mäletatavasti lubasin, et kõik ebavajalikud asjad peavad mu elamisest selle nädala lõpuks kadunud olema. Noh, nii palju ma seda lubadust ka pidasin, et kõik need asjad, mis ma olin ära andmiseks kokku pandud, said tõesti täna ära viidud. Oli küll algselt plaanis viia kogu kraam uuskasutuskeskusesse, aga Abikaasa sugulane, kes nägi, et ma ära andmise gruppi asju panen, ütles, et võib kõik ülejäänud asjad lasterikaste perede liitu viia. Nii sai. Isegi kõik teisel pool olnud suurem lastekraam – söögitool, titekiik, väikeseks jäänud jalgrattad jms sai talle ära viidud.

Ainult et… Siis, kui Abikaasa asjadega juba läinud oli, jõudsin ma oma ringkäiguga raamatukappi 🙂 No ja… Nüüd on mul lisaks hunnik raamatuid, mis otsivad uut kodu. Ma ei olegi päris kindel, kas ma panen need ära andmise gruppi või viin uuskasutuskeskusesse või… Ma ei teagi, mis variandid veel on. No ma väga ei viitsi tegeleda, eks, lihtsalt annaks kõik korraga ära ja klaar 🙂

img_4703

Tegemist ootavate asjade kuhi kolis kummuti ja riiuli pealt triikimislauale, aga seal on tõesti väga vähe asju võrreldes sellega, mis enne. Ja osad asjad on täitsa “uued” ka, alles täna lisandunud. Loodan homsega kõik likvideerida!

img_4709

Ja see kast on vaja veel elutoas läbi sorteerida, kõik muu on korras. Kavatsen ka homme ära teha.

img_4711

Aga reaalselt hakkab juba tekkima mingi kord, lõpuks ometi. Seni oli tänu ära andmist ootavatele asjadele ja pooleliolevale sorteerimisele igal pool paras kaos. Kuna teadsin, kui palju ma olen ära teinud, ei lasknud ma ennast sellest suuremat häirida – aga olgem ausad, on ikka hea küll, kui tulemus on lõpuks silmaga näha. Jõudsin elutoas ja magamistoas kõigilt korrastatud kappidelt ja riiulitelt tolmu ära pühkida, asjad kenasti tagasi sättida ja nii edasi. Mõnus.

Abikaasa hakkas ka teisel pool kuhjaga täis tehnikalauda sorteerima ning tõdes, et tuleb ikka üks prügimäe tiir teha, kraami on liiga palju. No see tiir oleks tulnud teha nagunii, ka muid asju on ootel. Nii et ka sellel rindel asjad liiguvad. Ehk homme saab kõik kokku pakitud. Paikresse ära viia muidugi… Eks näis, millal. Nad on nädala sees kella kuueni avatud, põhimõtteliselt jõuaks Abikaasa õhtul pärast tööd ka seal ära käia. Või siis järgmisel laupäeval 🙂

Igal juhul liiguvad asjad suurepärase kiiruse ja efektiivsusega. Motivatsioon on laes. Edasi võiduka lõpuni!

Läks vahepeal veidi kiireks :)

Ühesõnaga – otsustasin ära, et “positiivne päevakaja” sellisel kombel ei jätku. Ma parem kirjutan igapäevaelust niisama, nagu seda senini tegin. Ja ikka positiivses võtmes. Päris iga päev pole millestki kirjutada, päris iga päev pole aega kirjutada.

Tänulikkuse projekti üle endiselt mõtlen. Ma kohe kindlasti hakkan igapäevaselt üles tähendama asju, mille eest olen tänulik, aga kas ma teen seda blogis või arvutis või vihikus – kaalun veel.

“Head asjad” jätkuvad. Nendega läks nüüd tõesti nii, et ma olin täiesti kindel, et leian neljapäeval selle aja, et kirjutada, aga tutkit… Ja reedegi libises käest… Ja laupäevgi oli nii toimekas, et kirjutamiseni jõudsin alles hilisõhtul, kui kalendri järgi oli juba pühapäev 😀 Aga kirjutasin kolm postitust tagantjärele ja “ajastasin” need siiski vastavalt varasemate kuupäevadega. Et kõik oleks korrektne 🙂

Neljapäeva hommikune huumorinurk. Olin palunud laos töötavat kolleegi, et ta pakiks plakatid kõige peale, sest mul on neid kiirelt vaja. Ja tõepoolest, ei olnud raske leida 😛

img_4676

Neljapäeva õhtul sai teoks üks pikemalt planeeritud kohtumine, mis tähendas, et õhtu möödus äärmiselt mõnusate inimeste seltsis – kõik maailma asjad said läbi arutatud.

Ah et kus ma käisin? Vihje saab sellelt pildilt, mille tegin reede hommikul enne Pärnu poole tagasi sõitma hakkamist 🙂

img_4679

Scroll to Top