Täna saan kirjutada suisa kahest toredast inimesest. Nad mõlemad on mu elus tänu blogile. Nende mõlema olemasolust sain teadlikuks umbes siis, kui Plika sündis ehk ligi kaheksa aastat tagasi.
KAHEKSA AASTAT. Kui sellele nii mõelda, siis tundub see kuidagi uskumatu. Nii pikk aeg!
Ülle ei ole kunagi bloginud, aga blogisabast on ta mulle tuttav… No ma ütlen, kaheksa aastat 🙂 Ma ei suuda kõiki kommenteerijaid alati meeles pidada ja eristada, aga tema jäi kohe meelde.
Üllega oleme viimased kuus aastat pidanud ka kirjavahetust. See pole kunagi olnud väga tihe – vahel kuu-paari tagant, vahel jääb pool aastat pausi… Aga kui juba kirjutame, siis tavaliselt pikalt-pikalt. Ta on minust vanem, seega ka tunduvalt kogenum ja tal on tihti igasugu asjade kohta head nõu jagada 🙂 No ja lihtsalt on tore tema eluga ka kursis olla.
Kohtunud me kusjuures ei ole. Usun, et kunagi see juhtub 😀
—
Jaanika on minu blogi lugenud kaheksa aastat, mina tema oma umbes neli. Noh, ma muidugi lugesin kõik algusest peale läbi, nagu ma seda alati teen.
Jaanika blogi on kinnine. Kinnised blogid on mõnusad. Seal saab palju vabamalt kirjutada 🙂 Nii et olen tema elule virtuaalselt kõik see aeg hoolega kaasa elanud. See on ikka täiesti imetlusväärne, kui mõnusalt rahulik ta on ja kui hästi oma eluga hakkama saab. Ja ta teeb teadust, teadust tegevad inimesed tekitavad minus aukartust 😛
Kohtunud oleme paar korda ja pigem põgusalt. FB chatis oleme see-eest jutustanud omajagu. Pikem veiniklaasi taga lobamine on veel tegemata. Küll jõuab! Võib ka ilma veinita 😀
Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et blogi on toonud mu ellu kaks nii mõnusat inimest.
