Neljapäevased
Et töö tegemist veel minutikese kõrvale lükata, leidsin pildid eelmisest neljapäevast, mida ei jõudnudki üles panna, sest nii kiire oli:
Küpsisevahetus (vt ka selle postituse viimaseid pilte):
rõõm
Igav ei hakka
Sihuke tunne on, et rabamatkal loksutati veits miskit paigast ära – ja tundub, et järjest hullemaks läheb. Viimane kuu on olnud pehmelt öeldes jabur. Liiga jabur, et midagi sellist oleks osanud ettegi kujutada. Aga noh… Nagu pealkirjas mainitud – vähemalt igav ei hakka 😀
Nädal oli raske. Kõigepealt üle töötamine, siis muu draama, palju teravaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Tõsiselt oli tunne, et tõmbun tagasi oma urgu ja hakkan normaalseks. Aga pärast seda, kui olin pool laupäeva voodis teki all emonud ja süngeid mõtteid mõlgutanud, otsustasin hoopis, et s*tta kah, kodus pole nagunii miskit asjalikku teha, lähen parem Tallinna, riietevahetusele.
Riietevahetuse mõte seisneb selles, et inimesed toovad kokku oma lastele väikeseks jäänud riided ja saavad need loodetavasti anda edasi neile, kel selles vanuses lapsed peale kasvamas. Mul ootas hunnik riidekotte tükk aega, et ma viitsiks nendega midagi peale hakata, aga energiat polnud. Kuna teadsin, et Abikaasa on ära, siis ma üldse ei kaalunudki osalemist, riietega Tallinna jõudmine tundus võimatu.
Lõppes aga asi nii, et pakkisin kaasa ühe kohvri ja suure kilekoti, organiseerisin transpordi Pärnus bussijaama ja Tallinnas bussijaamast. Kõik riided kaasa ei mahtunud, aga kuna Abikaasa õde tuli meile porgandeid tooma just siis, kui ma pakkisin, ja tal on kaks väikest tüdrukut kodus kasvamas, sundisin teda mingid asjad kaasa võtma 😀 Õel nagu ma olen 😀 Nii et nüüd mul põhimõtteliselt polegi ülearuseid lasteriideid enam kodus. Midagi nipet-näpet ainult. Aga ära andmise asju on ikka veel hunnikus ootamas.
Lapsed kah muidugi, lisaks kottidele. Sõitsime mõlemad otsad Lux Expressiga, mis tähendas, et igaühel oli lõbustuseks oma ekraan.
Öösel olin Liisi juures, nagu tavaliselt. Neli last ja palju segadust.
Kusjuures tänaselt riietevahetuselt ma oma lastele miskit ei saanudki, sest inimesi viitsis kohale tulla üsna vähe ja polnud lihtsalt meile sobivaid suuruseid. Mul oli ausalt öeldes üsna savi, ma läksin Tallinna täiesti puhtalt seltskondlikel eesmärkidel ja tahtsin enda kraamist lahti saada. Isegi kohver jäi Tallinna, see pakitakse nüüd järgmise nädala kauba hulka 😀
Aga jah… Igav ei olnud 😀 Kui riided said vahetatud ja lapsed tubastes oludes liiga hulluks läksid, sai nendega õue mindud. Kolm (hiljem neli) täiskasvanut, kaheksa (alguses üheksa) last (Liis viis oma poisi vahepeal sünnipäevale ja tuli siis ise tagasi). Ava või lastehoid 😀
Õhtul jõudsime koju peale seitset. Lapsed olid alguses kohutavas tujus, ainult üks virin ja tüli. Eks pikast päevast väsinud… Aga mingil maagilisel kombel õnnestus mõlemal lõpuks maha rahuneda ja duši all ära käia, misjärel kell üheksa õhtul sõbralikult kolmekesi õhtusöögiks muna-singi võileibu sõime, kolmveerand kümnest said lapsed lõpuks voodisse ja kustusid hetkega.
Ühesõnaga… Mida ma tahtsingi öelda… Ehkki viimase kolme päeva sündmused on olnud nii kirjud, et endal on ka juba üsna ebaadekvaatne tunne, siis… Igav ei hakka 😀 Ja kuna ma mingi hetk avastasin, et õhtul ringi toimetades nii muuseas muusika järele tantsin, siis vist – lõpp hea, kõik hea.
Mis tulevik toob, seda näitab vaid aeg.
Hilisõhtused kaadrid
Rääkisin just Liisile, et muud küll hetkel ei tee, kui ainult tööd, tööd ja tööd, aga elu on sellegipoolest lill, sest lapsed magavad, elamine on korras, elutoas pole ühtki mänguasja ja KÜÜNLAD põlevad. Ta ütles, et ei usu. Ma ütlesin, et kui viitsiks, siis pildistaks, aga ei viitsi.
Siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi teha ühe pildi oma “kontorinurgast”. Ja siis mõtlesin, et äkki pildistaks tervet kodu hämaras, nagu mul siin hetkel on.
Saatsin Abikaasa täna reisile ja üle nii pika aja on üksi olemises midagi maagiliselt mõnusat – peamiselt vast tänu sellele, et nädalavahetusel nii põhjalikult koristatud sai. Nagu ikka, on motivatsioon seda korda hoida nüüd tunduvalt suurem ja ütleme nii, et kolmekesi on see ka lihtsam kui neljakesi. Lapsi “kasvatada” on ju täiesti normaalne – pane asjad kohe õigesse kohta ja nii edasi.
Ja teate, milline mõnu on see, kui ma saan ise süüa tehes kõik asjad jooksvalt oma kohale ära panna ja nõud ära pesta, nii et kui söök on valmis, ei ole köögis kaos, vaid kord… Mehed miskipärast väidavad, see pole võimalik 😛 Maitea, ma muud moodi ei oskagi.
Aga nüüd… Nüüd on jälle töö, töö, töö. Kolmapäeval on tähtaeg, pärast seda võib magada.
Scrabble’i avapauk
Kuna me ei saanud seltskonna peale kokku vajalikku arvu nutiseadmeid, mis toetaks Cashflow mängimiseks vajalikku äppi, läks käiku plaan B.
Vahelduseks produktiivne
Kui te nüüd küsite, millal ma viimati põhjalikumalt koristasin, siis ma ei oskaks teile vastata. Igapäevane köögi koristus, asjade kokku korjamine ja sekka näpuotsaga kõige hädavajalikumat küürimist, lisaks nädalavahetuste pesu pesemine – see on paratamatus. Aga midagi enamat… Millal? Tõesti ei tea. Parematki on teha olnud 🙂
Aga täna oli Abikaasale sõber külla tulemas ja tundus kuidagi kohane, et võiks veidi kraamida. Muuhulgas näiteks põrandaid pesta 🙂 No ja kui ma juba selle ristiretke ette võtan, siis on pärast alati tunne, et keegi võiks medali anda.
Pesin eile masinatäie pesu, täna samuti, homseks ja ülehomseks on veel üks laar soolas. Nelja päevaga 4x7kg pesu pesta on ju täiesti normaalne 😀
Lisaks põrandatele küürisin ülikorralikult ära vannitoa ja ka köögis sai koristatud põhjalikumalt kui tavaliselt – näiteks külmkapiriiulid puhastasin ära, seinu küürisin ja… Ja mis kõige olulisem – elutuba sai korda! Seal on umbes jõuludest saati riiuliäärtele igasugu asju kuhjunud – tasapisi, salakavalalt, nagu neil kombeks. Ma elutoas õieti aega ei veedagi, see on olnud viimased kuud laste Legodega mängimise koht. Aga täna said Legod tagasi lastetuppa pagendatud, kõik riiulid asjadest tühjendatud ja isegi tolmu pühkisin (ei imestaks, kui sedagi viimati jõulude ajal tegin). Ühtlasi leidsin koristamise käigus üles mitu päeva kadunud huulepalsami ja pool aastat kadunud lusika 😛
Ühesõnaga. Medalit, jah 🙂 Lastetuba, magamistuba ja koridor vajavad veel tähelepanu, aga võrreldes sellega, millega täna hakkama sain, peaks seal tunduvalt kiiremini minema.
Nüüd on külalised ja vein, sushi valmimas ja Cashflow ootamas. Nagu päris 😀
Ja esmaspäeval läheb Abikaasa sõpradega sünnipäevaeelsele reisile, ma saan lastega 10 päeva üksi majandada. Üksi süüa teha ja ahju kütta, oh seda õnne ja rõõmu 😀 Aga ei, väljakutsed on mulle alati meeldinud. Ja oligi viimane aeg hakata rattaga tööl ja lasteaias käima!