rõõm

Jälle kadus aeg kuskile ära!

19/02/2024 / igapäevaelu, kööginurk, rõõm / 2 Comments

Täna õhtul ahastasin väga originaalselt, et KUHU see aeg ometi kadus… Ise küsin, ise vastan: kõigepealt me käisime peale tööd poodides ja jõudsime koju alles kell kuus. Siis oli vaja süüa teha. Kui söök pliidil podises, tegin arvuti lahti, et ostud kirja panna, aga kaldusin pisut teemast kõrvale ja panin järgmised kaks tundi lugemise väljakutse Exceli faili sobivaid raamatuid teemade alla kirja… Liis on kõiges süüdi 😀 Igal juhul ca 55 raamatut seal vist kokku tuleb ja neist vaid 24 raamatut on veel vaja leida. Üle poole olemas! Olen sel aastal lugenud siiani üheksa raamatut ja kõik suutnud väljakutsete alla sobitada 😛

Kui Plika üheksast trennist jõudis, sõime õhtust (tavaliselt teeme seda enne trenni, aga täna ma ei jõudnud sööki nii kiiresti valmis), siis oli vaja ikkagi need ostud ka kirja panna, seejärel viimaste päevade fotod ära sorteerida ja töödelda… No ja nii juhtuski, et mu mõnusast pikast õhtust Clutterbugi videote seltsis ja varajasest voodisse minekust sai kella üheteistkümnene blogipostitus… 😛 Mitte et ma kurdaks, lihtsalt eile õhtul sattus olema vähe und ja huvitav raamat, aga vanus on juba selline, et 5,5h une peal päeval kuigi asjalik ei ole… Õnneks mul tööl täna miskit suuremat ajumahtu nõudvat teha ei tulnud, elasin päeva üle.

Eelmisel nädalal olin ju kolmapäevast alates kodukontoris, täna siis leidsin laua pealt pinginaabri kingitud šokolaadi, nii nunnu… Ja no selle kruusi kinkis Kaaslane mulle mingi aeg ka vist sõbrapäevaks, ikka kohane tööl tee joomiseks, IRW. See on see tume kruus, mille pilt ainult siis näha, kui kuum jook sees.

Ma tegelikult eeldasin, et käime pärast tööd poest läbi ja läheme koju – nagu tavaliselt esmaspäeviti… Aga Kaaslane tahtis minna Kaubamajakasse võtmeid tegema ja teksasid otsima… No ja siis mul tuli meelde, et Plikal on vaja uut pesukorvi, praegune on katki. Tal olid väga konkreetsed mõõdud, tahtis, et mahuks otsapidi öökapi alla – läksin Jyski piiluma ja ennäe, vahel jookseb ka pimedale kanale tera suhu (haha, näete, kui väsinud ma olen, panin kaks ütlust toredasti kokku, las jääda :D) – leidsin sobivas mõõdus korvi, mis Plikale meeldis JA oli täna VIIMAST päeva poole hinnaga 😀 Nii et maksis 20€ asemel 9.50€. Me like!

No ja siis ma nägin Pepcos uitades rätikuid ja leidsin sobivas toonis nii Poisile kui Kaaslasele… No peaaegu. Kaaslase värvi polnud saunalina mõõtu, pean kesklinnas vaatama, ÄKKI seal on. Aga no vähemalt Poisil olemas. Kui ma oma ilusa sügavroosa ka kuskilt leiaks… Ja saaks need ärritavad kokku tõmbunud kandiga rätikud näiteks loomade varjupaika viia.

Kaaslane ostis endale T-särgi, mille peale ma mõnuga irvitasin ja teatasin, et kui see on nüüd mingi vihje 29. veebruari suhtes, siis unustagu ära, SELLE ettepaneku peab ta siiski ise tegema. Tähendab siis, mina olen seda meelt, et naised võivad meestele absoluutselt iga päev abieluettepanekuid teha, aga lihtsalt üks film tuli meelde (“Leap Year” vist oli äkki nimi?), kus peategelane tahtis 29. veebruari ära kasutada, et oma kaaslasele ettepanek teha… Tõenäoliselt oli kaaslane mölakas ja ta leidis filmi lõpuks uue mehe 😀

Kodus tegin õhtusöögiks pilaffi ja mõtlesin, et huvitav, äkki keegi teist veel ei tea, kui imeline tööriist on sibulalõikur:

Just selline mahukas, mitte mingi väike madal mõttetu nikats. Meie oma muidugi enam osta ei saa, sest Topshop läks pankrotti – meil on see mingi kolmas äkki, me retsisime eelmiseid, nii et plastikjullad kaane sees läksid mingi hetk katki, nüüd enam päris täis ei topi, et peaks kõigest jõust tõmbama ja loodame, et peab kauem vastu… Sest uut ju enam ei saa 🙁 Tupperwarel peaks ka sellised olema, ma ei tea küll, kas piisavalt suurt (ja hinnalt on need ilmselt mitte kõige odavamad) – Koduekstra on mingitel hetkedel müünud, aga ma ei tea, et see ühegi poe püsisortimendis oleks, otsi tikutulega taga… Topshopis ainsana oli. Seal oli suurel täishind 20€, kampaaniate ajal sai 10€. No igatahes imeline masin, kui see meil vahepeal katki läks, siis me lihtsalt nii kaua ei teinud sibulaga toite, kuni uue saime. Sest keegi ei taha sibulat niisama hakkida 😀 Aga sibul toidu sees on väga maitsev. Ja tõesti pole muud, kui lõikad sibulad suuremateks tükkideks ja paned masinasse, tõmbad mõned korrad nöörist ja sul on ideaalne peeneks hakitud sibul.

Kui ma juba pildistamas olin, siis tegin veel paar pilti söögitegemisest. Ma teen pilaffi selle retsepti järgi (lammas ei meeldi ja mõned teevad üldse kanaga, aga ma seaga harjunud), ainult et kõik kogused varieeruvad vastavalt olukorrale ja eelistustele 😀

Ostan pilafi jaoks mis iganes tükeldatud sealiha, mis ette jääb (enamasti strooganov, ca 400g pakk), riisi panin täna 450g (sest õeke andis mulle oma riisi, mida ta ei tahtnud ja jagasin selle võrdselt ära just mitme korra pilaffi tegemiseks), sibul oli täna üks ja hirmsuur, porgand ka korralik (kuna mulle keeduporgand ja suured porganditükid ei maitse, siis riivin), küüslauku pannakse meie peres iga toidu sisse 2-4x rohkem, kui retseptis kirjas, pilaff meeldib lastele ülitomatiselt, nii et tomatipastat panin terve kilo, vett seetõttu lisama ei pidanudki (viimase pildi tegin kohe pärast tomatipasta sisse kallamist). Hea lihtne toit – sel ajal, kui liha haudub, jõuab kenasti sibula-küüslaugu-porgandi koorida ja peenestada, sel ajal, kui ülejäänud kraami lisan ja iga sammu vahel paar minutit hauduma peab, jõuab täpselt kõik kasutatud riistad puhtaks loputada… No ja siis pole muud, kui lihtsalt vahepeal segada.

Selline üliglamuurne kokanduspostitus teile siia kaunisse esmaspäevaõhtusse 😀

Päike paneb koristama

19/02/2024 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / Leave a Comment

…ja teeb tuju heaks 🙂

Õekese juurde ja hiljem koju tagasi jalutada oli nii mõnus, sest päike paistis, asfalt oli paljas, linnud laulsid ja täitsa kevadine tunne oli.

Mul oli plaan puslet panna, aga sattusin hoopis koristuslainele. Päikesega on ju tolm ja muu läbu nii hästi näha, mõned kapiuksed, selgus, olid jõletumalt mustad, sai neid siis küüritud… Ja tolmu pühitud… Ja mõni klaasukski ära puhastatud. Paar surnud potilille ära visatud ning mõned teised kasside poolt rapitud lilled elutoast tagumisse esikusse kolitud. Sünnipäevaks ootan kingiks potililli, mida kassid ei söö 😀 😀 😀

No ja siis mõtlesin, et teeks riidekapile ühe tiiru peale – teadsin täpselt ühte asja, mida ma ei kanna ja mille oleks pidanud ostmata jätma (aga no Humana 2-3€ pole just eriline kaotus), leidsin veel mõned ebamugavalt kitsad asjad, millest otsustasin loobuda – paar seelikut, üks kleit, üks sviiter… Kõrvarõngaid harvendasin jälle… Nii mõnus on asjadest vabaneda!

Selleks ajaks, kui ma koristamise ja korrastamise lõpetasin, oli päike läinud ja puslega ei alustanudki. No mõni teine kord siis. Õhtu lõpetuseks lugesin hoopis ühe raamatu läbi. Nüüd võib rahus magama minna, tehtud küll ja veel.

Sõbrad ja laupäev ja Mum cafe

17/02/2024 / igapäevaelu, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Järjekordne jõusaalivaba nädalavahetus, sest noh, Kaaslane on endiselt haige ja me küll õekesega kaalusime minemist, aga… Ei viitsinud 😀 Ja kuna õekese pojal on homme sünnipäev, siis on homme ka tähtsamat tegemist.

Igatahes, sai pärast suuremalt jaolt kodust nädalat poes käidud, seegi juba oli suur asi 😀

Pärastlõuna sisustas veidike hilinenud sõbrapäevaistumine Mum cafes. Arutlesime menüüd lugedes, et rabarberilikööriga kokteil on neil küll, aga rummi ei taha – peab uurima, äkki pakutakse rabarberilimonaadi ka. No ja siis oli järgmine küsimus teenindajale: mida see majalimonaad endast kujutab? Mis te arvate? Muidugi rabarber. Vahel näkkab! 😀

Kõhud said ikka korralikult täis. Hilise õhtusöögi ajalgi olin veel suht isutu 😛

Õhtul sain lõpuks läbi raamatu, mida alustasin 5. jaanuaril. Ja suutsin selle isegi lugemise väljakutse teema alla paigutada. Great success! Nüüd võin süümepiinadeta Clutterbugi videosid vaadata, kuni uni tuleb. Siis saab veel voodis natuke lugerist teist raamatut lugeda… Ja homseks lubab päikeselist ilma, seega on plaanis pärast lõuna paiku sünnipäeval käimist üks pusle ette võtta. Nädalavahetuse plaanid paigas! Lihtsa elu Tikker 😀

Kiire elumärk

15/02/2024 / auto, elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm, trenn / Leave a Comment

Tänu autoprobleemidele on nädal möödunud koduselt. Jäi ära nii teisipäevane trenn kui kolmapäevane jõusaal, töötame kodukontorist. Aga täna sai tänu Eksabikaasa sõbrale auto korda, juhhei!

Autol oli vaja välja vahetada mingi peopesa suurune geneka jubin, sest seal olid… Eee… Harjad kulunud? Sõber muljetas, et Soomes (kus ta enamik ajast elab ja töötab) ei tahetud seda juppi üldse eraldi müüa, vaid tervet genekat hinnaga ca 400€ – lõpuks oli ta saanud ikkagi kuskilt ainult vajaliku jupi 60€ eest – siin Eestis maksis sama jupp mulle ainult 20€. Pluss tööraha. Aga no niimoodi vedas, et ta sai tulla ja aidata – alguses surnud auto parklast koju, siis viga tuvastada ja ka remontida – kolm päeva käis ja mässas, kuni korda sai. Ei pidanud hakkama kuskile töökotta viima. Ja Kaaslane ju haige ka, poleks saanud nagunii sellega tegeleda.

Kell kolm sain korras auto võtmed kätte ja seega jõudsin õhtul hammockisse, rõõm! Mulle nii meeldib seal, saab nalja ja saab trikke teha, mis siis, et pool ajast ei jaksa ja välja ei tule. Mõtlen, et äkki peaks homme õhtul postitantsu minema, teisipäeva asemel… Teise treeneri juurde… Neljast lähen Poisiga juuksurisse, pool viis on mul kosmeetik ja pool kuus oleks trenn… Kas ma viitsin? Ei tea… Aga võiks ju… Mulle nimelt ei meeldi, et mu kuukaart poole nädala pealt “kehtima” hakkas, tahaks ikkagi sellesse nädalasse kaks trenni mahutada. Või no siis mingisse järgmisse nädalasse kolm – et kaart ikkagi nädala lõpus läbi saaks. Ma olen imelik, ma tean 😛

Siim ja Teet on nüüdseks nii suured sõbrad, et lakuvad üksteist. Nunnumeeter on iga päev katki.

Tulnukkass 😛

Kuidas me kodulaenu refinantseerisime

14/02/2024 / elu koos kassi(de)ga, oma kodu, rõõm / 6 Comments

Kui ma Eksabikaasaga koos esimest korda kodulaenu võtsin, siis ma ei teadnud sellest kõigest suurt midagi. Ma olin üllatunud, et mu eluaegne kodupank Swedbank üldse luges mu vanemahüvitist regulaarseks sissetulekuks (töökohta, kuhu tagasi minna, mul teatavasti polnud) ja mujalt ma küsima ei läinud. Samuti ei teadnud ma toona midagi ei euriborist ega intressist üleüldiselt, küll aga sõlmisime me aastal 2010 mingil põhjusel fix intressiga lepingu (ju pank soovitas). Mis see intress oli, pole aimu ka 😀 Võtsime laenu vaid kümneks aastaks ja selleks hetkeks, kui me pärast lahutust kodu müüsime, oli enamik tagasi makstud.

Siis oli mul suur plaan osta neljatoaline korter ja saada ÜKSI laenu. Lõpuks ostsin renoveerimist vajava maja… 😀 Lahutatud kahe ülalpeetavaga naisele ei tahtnud pangad eriti laenu anda, aga pärast alimentide notariaalset kinnitamist ma LHV-st selle laenu siiski sain. Võtsin veel Kredexi käendusega ja maksin sisse vaid 10%, et saaks max raha renoveerimiseks alles jätta. Samuti ostsin selle maja teadmisega, et minu rahast renoveerimiseks ei piisa ja Kaaslane peab enda nimele üpris arvestatava laenu võtma, et see lõpule viia. Aga no üksi ma selle laenu igal juhul kätte sain, eks 😀 Ja seitse kuud seda ka uhkelt üksi maksta 😀

Kui me lõpuks renoveerimisest kurnatuna olime tuimalt nõus sellest majast üle 2x kallima valmis maja ostma, oli see nii keeruline vahetustehing, et mul ei tulnud pähegi vahetada panka või küsida paremat intressi. Ma olin kogu südamest tänulik, et see üldse läbi läks.

Kokkuvõtvalt: mul pole kunagi varem olnud võimalust laenu võttes pankade vahel VALIDA. Ma võtsin selle, mida pakuti ja olin õnnelik, et üldse sain 😀

Aga kuna meie laenumakse tänu euriborile viimase 1,5 aasta jooksul kolm korda tõusis, kokku ligi 300€, siis jäid küll silma kogemused, kuidas intressi alla kaubeldi, laenu teises pangas refinantseeriti jne. Ainult et, khm, me olime parasjagu lahku minemas, mistõttu sellel poleks olnud pointi.

Lõpuks me otsustasime teatavasti kokku jääda. Kui see otsus juba päris kindel oli, siis ma veel natuke venitasin ja saatsin selle aasta alguses lõpuks välja laenu refinantseerimise taotlused kõigile suurematele pankadele. Täpsemalt siis Swed, SEB, Coop ja Bigbank. Luminor on minu jaoks nii ebameeldiv, et neid ma isegi ei kaalunud – ja mingid imelikud no name pangad olid muidugi veel, aga ma mõtlesin, et neljast vast piisab.

Saatsin nädalavahetusel taotlused välja, esmaspäeval-teisipäeval kolm panka neljast juba helistas mulle tagasi. Küsisid täpsustavaid küsimusi, tegid esialgseid pakkumisi. Coop oli ainus, kes ei helistanud – ja esialgse pakkumise sain neilt ka meilile alles üle nädala hiljem. Kui olin mõned esialgsed pakkumised juba kätte saanud, saatsin ka LHV-le taotluse intressi alandamiseks.

Mu senine marginaal LHV-s oli 2,7%. See oli ainus pakkumine lahutatud kahe ülalpeetavaga naisele – Kredexi käendusega laen renoveerimist vajavale majale äärelinnas. Nüüd taotlesin laenu kesklinna renoveeritud majale ja mul oli ka korraliku palgaga kaastaotleja. Lisaks on meie maja väärtus nelja aastaga 40% tõusnud. Laenusumma oli umbes pool maja väärtusest. Ühesõnaga oli teada, et seekord ütlevad kõik pangad jah ning lõplik valik on meie teha.

Esialgsed pakkumised tulid järgnevad:

LHV 1,99%
Swed 1,95%
Coop 1,88%
Bigbank 1,74%
SEB 1,65%

Muidugi tahtsid kõik pangad enne lõplikut pakkumist hindamisakti. Seda oli meil vaja nagunii, sest neli aastat tagasi sai Kaaslase ja tema venna maja lisatagatiseks pandud, tahtsime sellest vabaneda. Hindamisakti tellimisega tegeles Kaaslane, talle tundus kõige soodsam LVM, maksis 250€ – ja sattus sama hindaja, kes oli teinud ka eelmise hindamisakti neli aastat tagasi, kui me maja ostsime 🙂

Siis tuli Bigbankil kampaania, et jaanuari lõpuni on kõigil kodulaenudel marginaal 1,65% – ehk täpselt sama, mis SEB pakkumine.

Ja sealt edasi läks juba väga lõbusaks, sest põhimõtteliselt hakkasid need kaks panka üksteisest üle (või noh – korrektsem oleks vist öelda, et alla) pakkuma. Kõigepealt pakkus Bigbank 0€ lepingutasu – SEB pakkus alguses kampaania korras 99€, aga lõpuks ka 0€ (tavaline lepingutasu on 250-350€ sõltuvalt pangast). Marginaali lasi Bigbank 1,63% peale, SEB tuli järele.

Bigbanki kasuks rääkis see, et nemad ei nõudnud palga laekumist nende panka – laenu tasumiseks oleks saanud sõlmida e-püsiarve lepingu ja edaspidi oleks see automaatselt mu LHV kontolt maha läinud, igapäevapangandus oleks jäänud samaks. SEB tegi mulle niigi erandi – öeldes, et kaastaotleja palga laekumine nende panka ei ole kohustuslik, aga minu oma oleks pidanud neile minema. Tingimustes oli sõnastatud, et igapäevased arveldused peaks nende pangas toimuma, aga nad kinnitasid, et tegelikkuses on ok, kui palk tuleb sinna ja ma selle laenust ülejääva osa oma LHV kontole kannan. Ma küll uurisin SEB tingimusi, aga need ei ahvatlenud mind. Mulle sobib see, et LHV-s on kõik maksed tasuta ja 10€ aukliendi kuutasu eest on mul aastaringselt kogu perele kehtiv reisikindlustus. Eks ma muidugi oleksin võinud SEB-st igakuiselt palka LHV-sse üle kanda, aga see oleks olnud tüütu lisaliigutus.

Laenu ennetähtaegse tagastamise korral tuleb enamasti tasuda kolme kuu intress. LHV-l ainsana seda ei ole – nii et praegu mul vedas täiega, laenu ümber kolimine oli sellevõrra soodsam. SEB oli nõus kampaania korras kirjutama lepingusse sisse tingimuse, et ennetähtaegsel tagastamisel tuleb maksta ainult ühe kuu intress. Bigbankil seda võimalust polnud – neil on lepingus kolm kuud ja kõik. Küll aga on nende krediitkaardi omanikele hetkel kodulaenu ennetähtaegne tagastamine tasuta. Kas see kehtib ka siis, kui meil ehk nii ca 6+ aasta pärast oleks vaja seda võimalust kasutada? Seda ei tea keegi.

Lõpuks ma olin täiesti kahevahel. Bigbank sobis mulle paremini, aga ühe vs kolme kuu intress – see oli piisavalt arvestatav summa, et SEB pakkumist kaaluda. Aga no tõsi on see, et kui me peaks maja müüma, siis ega see ei juhtu üleöö. Ja kui teha pangale avaldus, et soovime laenu ennetähtaegselt tagastada, siis kolme kuu möödudes saabki seda teha, lisatasuta. Muidugi on seal see nüanss, et ega me ju ei tea, kaua maja müük täpselt võtab. Kui avalduse kirjutamisest kolm kuud läbi saab, siis on 2 nädalat veel aega kogu laen tagasi maksta – ja kui see ei juhtu, siis jätkub kõik vanamoodi ja peaks uue avalduse kirjutama, kust see kolm kuud ette teatamist otsast peale jooksma hakkab.

Aga Bigbank alandas lõpuks intressi 1,6% peale ja ma otsustasin, et aitab küll juudi mängimisest, pisut piinlik juba, võtan pakkumise vastu. Kui maja müügiks läheb, eks siis ole näha, kas on mõtet nende krediitkaart teha või loodame, et saame kolme kuuga müüdud. Või kuue 😀 Või siis lõpuks ikkagi maksame selle kolme kuu intressi 😀 Aga loodan, et mitte 😀

Kuna Bigbankil Pärnus kontorit pole, valisime tehingu kaugtuvastamisega. Eelmised kaks laenu said võetud enne covidi aega ja siis sellist võimalust mu arust küll ei pakutud… Või äkki kuidagi sai? Igatahes oli tol hetkel iseenesestmõistetav, et me maakleriga sõitsime notarisse Tallinnasse, sest LHV-l ju ka Pärnus kontorit polnud.

Bigbanki jaoks käis kaugtuvastamine nii, et pidin kokkulepitud ajal olema ruumis üksinda, videokõne käigus tehti minust pilt, seejärel näitasin kaamerasse oma ID kaardi mõlemat poolt, lõpuks küsis tuvastuse läbiviija detaile laenu kohta, mida võtta soovime – summat, aadressi jne. Kaaslasel sama minust eraldi.

Notari päeval pidime notar.ee iseteeninduse kaudu sisse logima ja ennast tuvastama. Seal sai enne suvalisel ajal proovida, kas kõik vajalikud tingimused on täidetud – piisavalt kiire nett, töötav kaamera ja mikrofon, ID kaardiga allkirjastamise õigus jne. Tegin seda paar päeva enne tehingut, kõik toimis. Alguses öeldi, et ainult ID kaardiga saab allkirjastada, lõpuks tuli välja, et Smart ID-ga saab ikkagi ka, see oli vist viimase nädala jooksul tulnud uuendus. Nii et ma lasin tööarvutisse ID kaardi tarkvara paigaldada, aga vaja seda ei läinudki.

Notaritehinguks pandi poole tunni pikkune aeg, aga öeldi, et me oleks 15 minutit varem kohal, sest kaugtuvastus võib aega võtta. Ma mõtlesin, et äkki on jälle selline, nagu esimest korda, kus olen videokõnes reaalse inimesega ja pean ID kaarti näitama… Aga ei.. Logisin sisse, tuvastasin ennast Smart ID-ga ja siis jäin ootama… Aeg läks 10 minutit üle, hakkasin juba muretsema, et kas midagi on valesti. Vist ei olnud muud, kui et notar hilines 😀 No ja siis oligi nii, et kõik osapooled – mina, Kaaslane, Kaaslase vend (lisatagatis oli tema kaasomand ja selle hüpoteegi alt vabastamiseks pidi ta kohal viibima), notar, Bigbanki esindaja, LHV esindaja – olid ruudukesed ekraanil. Notar käis kiirelt lepingu punktid läbi, kõik panid järjest digiallkirjad alla ja 20 minutiga oli kõik tehtud.

Notaritasu + riigilõivud + hindamisakt läksid meile maksma ligi 1000€. Aga kui me elame siin majas veel järgmised 6 aastat (meie praegune plaan), siis säästame laenuintressi pealt kokku ca 4500€ (kui elame kauem, säästame veel rohkem). Nii et tasus ära see jant. Lisaks muidugi on suur asi see, et Kaaslase venna maja pole enam meie laenu tagatiseks.

Laenu võtsime 4a tagasi LHV-st 20 aastaks, nüüd siis Bigbankist 16 aastaks. Mu eesmärk oli tegelikult see, et veebruaris laenumakse juba Bigbankile läheks, aga kõigile osapooltele sobiva notari aja saime 8. veebruariks (eelmine neljapäev), raha ühest pangast teise liikumiseks kulus kolm tööpäeva, seega LHV võttis nädalavahetusel mult veel viimase laenumakse ise, Bigbankile maksame siis alates märtsist. Esmaspäeval sain neilt täpse maksegraafiku, täna tuli lõpuks ka LHV email, et laenuleping on lõppenud ja hiljem kinnisturaamatu teade. Nii et nüüd on kõik ametlik. LHV-le saime laenu makstud täpselt neli aastat 😛

Laenutaotlused saatsin 8. jaanuaril, notar oli täpselt kuu hiljem. Hindamisakti tellimisega läks vahepeal aega, muidu oleks kiiremini saanud.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Hea meel, et ära tegime, oleks võinud juba varem. Niisama intressi alandamine oma kodupangas on kindlasti tunduvalt lihtsam ja soodsam, ka seal annab lepingu muutmise tasu alla kaubelda ja notarikulud jäävad ära. Meil aga oli marginaali pakkumiste vahe liiga suur ja lisatagatise vabastamiseks nagunii notarit ning hindamisakti vaja, seega oli vähe kulukam ettevõtmine, aga tasub ennast ära.

Coop pank ei ilmutanud ainsana erilist huvi, kõigi ülejäänud pankadega oli suhtlus väga kiire, meeldiv ja asjalik. Kolleeg, kes just oktoobris maja ostis, jagas ka kogemust, et Coopist pakkumise saamisega läks ülikaua ja et SEB ilmselt teeb mulle parima pakkumise. Tal oli õigus. Rohkem suhtlesingi edasi just SEB ja Bigbanki esindajatega – nendega pidasin ikka mitmeid kõnesid, nad seletasid mulle seal mitmeid kordi erinevaid asju lahti ja juhtisid tähelepanu nüanssidele, millele ise ei osanud mõelda. Mul oli ausalt päriselt kahju, et ma ainult ühe valida sain 😀 Kui ma lõpuks SEB esindajale äraütleva kirja saatsin, siis kiitsin teda vähemalt ohtrasõnaliselt ja ütlesin, et minule küll isiklikult sobis Bigbanki pakkumine paremini, aga SEB-d saan sellegipoolest kõigile soojalt soovitada. Ma siis nüüd teengi seda, siin blogis 😀

Ja ei väsi mind hämmastamast ning rõõmustamast e-riigi võimalused. Jube tüütu oleks olnud teise linna notarisse sõita. Seekord käis aga kogu suhtlus telefoni teel ja lõpuks tehingud kaugtuvastusega… Sain lihtsalt oma tööpäevast pooltunnikeseks koosolekuruumi kinni panna ja asjad kiirelt ära teha. Ulmeliselt mõnus!

Täna tegin deklari kah ära paari minutiga. Elagu e-riik.