Kõik suured asjad saavad alguse väikestest
Pealkiri kõlas ehk liiga pateetiliselt, midagi elumuutvat sellest postitusest oodata pole. Teemaks on hoopis lihtlabane koristamine 🙂
Remondisegaduses koristamine on kõige demotiveerivam (mh, kas eesti keeles tohib üldse nii öelda või ainult inglise keeles?) asi üldse. Eks ma üritan ja punnitan, aga segadust on tavapärasest ikka tunduvalt enam.
Paar nädalat tagasi avasime küttehooaja – sellega seoses tõstsin terve suve lauana kasutuses olnud puupliidilt kõik asjad ära ning kuna need oli vaja ka kuskile ära mahutada, sai sellest aktsioonist sujuvalt köögi suurpuhastus. Suve ja remondiga oli tõesti palju asju igale poole ebavajalikesse kohtadesse kogunenud, nüüd sai lõpuks kõik korda. Ja ma tookord koristama hakates üldse ei kavatsenud nii põhjalikult teha, lihtsalt üks asi viis teiseni, hoog tuli sisse, nii see läks. Minu puhul täiesti tüüpiline.
Täna sai kõik alguse sellest, et öösel oli üle väga pika aja vihma sadanud. Meil aga seisid väljas majaseina najal kuus akent. Olin ammu mõelnud, et peaks need ette tagasi panema, ilmad ju juba külmemad ka, seni polnud viitsinud. Kuna vihma kätte jätta ei tahtnud, tõstsin aknad täna lõpuks sisse. Puhastasin ära, panin elutoa akendele ette, selle jaoks oli vaja diivan akna alt kaugemale lükata. Diivani alt tuli välja palju prahti, mille ära pühkisin. Siis mõtlesin, et pühiks ja peseks korralikult, enamasti diivanit nihutada ju ei viitsi. Kui sealt alt oli pestud, tundus kohane terve toa põrand puhtaks pesta 😀
Asja iroonia seisneb selles, et ma tõotasin enne remondi lõppu mitte põrandaid pesta. Ma pole üldse eriti usin põrandapesija – pühin pidevalt, aga pesen äkki kord või paar kuus. Võib-olla veidi tihemini, aga kindlalt harvem kui kord nädalas. Mulle tegelikult meeldiks tihemini pesta, aga kuni mul pole korralikku moppi, seni ei viitsi. Nojah, igatahes ma mõtlesin, et pole enne mõtet pesta, kui remont läbi, aga läks teisiti.
Sest otse loomulikult tundus pärast elutoa põranda pesemist kohane ka kogu ülejäänud elamise põrandad ära pesta, muidu oleks ju teistest tubadest väga kiirelt kõik räpa elutuppa kandnud ja värskelt pestud põranda jälle ära määrinud.
Vannitoa põrand oli õudselt tolmune, irvakil ahjuuksest tuli seda teiselt poolt mõnuga. Nüüd seisab ahju uks jälle korralikult kinni, nii et oli ka reaalselt mõtet veidi korralikum kraamimine ette võtta. Eks ma siis pühkisin ja pesin seal. Muuhulgas keerasin vahepeal lahti kraanikausi aluse toru, sest vesi ei tahtnud ära minna. Oh seda solki, mis sealt välja tuli… Karvade ja muu tavalisema saasta hulgas näiteks ka üks vatitikk. Ma ei suuda aru saada, KUIDAS see sinna sattus 😀
Koridori põrand sai ka puhtaks, siis võtsin ette magamistoa. Algul mõtlesin lihtsalt vaba pinna üle tõmmata, aga siis leidsin, et võiks ju ikka korralikult. Tõstsin kõik riidekotid eest ära, kõik asjad voodi alt ära, nihutasin laste voodeid, muudkui pühkisin ja pesin. Enda voodipesu vahetasin ka ära.
Siis käisime ema juures söömas ja pesemas. No ma sain eelmisel nädalavahetusel maitse suhu – toona käisin sellepärast seal lapsi vannitamas, et kodu oli pärast Tallinna reisi külm, jõudsime alles õhtul, soojaks kütmine ja siis vanni tegemine oleks liiga kaua aega võtnud. Selle asemel läksime ema juurde, kus oli puhas ja soe ja sai süüa 🙂 Jäime ööseks, viisin järgmisel hommikul lapsed aeda ja läksin siis ise koju.
No ja lapsi seal vannitada oli nii mõnus, et otsustasin sel nädalavahetusel jälle ema juurde minna. Peamiselt sellepärast, et tahtsin ISE korralikult pesta. Vann on meil praegu rõveräpane ja isegi kui poleks, siis meie vannitoas pesemine on kõike muud kui mugav. Külm ja kipakas, dušši seinale panna ei saa. Käsidušiga siis tavaliselt kiirelt asjatan, aga mõnuleda nii ju ei saa. Mulle meeldib ikka kõige rohkem nii, kui soe vesi selga lahiseb 🙂 Täna siis nautisin täiega ja küürisin ennast tavalisest põhjalikumalt. Nüüd on nii hea ja puhas tunne.
Koju jõudes panin lapsed magama ja pühkisin-pesin veel kiirelt köögi põranda ära, nüüd on põrandatega ühel pool ja ehk võib isegi üle pika aja paljajalu ringi käia, ilma et jalatallad minutiga süsimustaks värvuksid (no hea küll, mitte just süsimustaks, pigem tumehalliks). Täielik luksus üle kahe kuu!
Homme kavatsen vannituba küürida – põrand on puhas, aga kõik ülejäänu sellest kaugel. Ei tohiks eriti aega võtta, pigem lihtsalt viitsimise küsimus. Jällegi – on kõike muud kui motiveeriv, kui küürida kraanikauss säravvalgeks ainult selleks, et lapsed või remondimees selle paari tunniga taas rõveräpaseks muudaks. Aga nüüd on ilmad nii külmad, et lapsed enam mulla sees ei mängi ja Abikaasa sõber üksi ei suuda ka loodetavasti nii kiirelt mu puhtust ära nullida 😀
Igatahes on mul tänasest päevast äärmiselt suur rahulolu. Mul polnud mitte mingisugust koristamist plaanis, see kõik juhtus täiesti kogemata… Sest öösel oli vihma sadanud. Super, eks!
