rõõm

Sõbrapäevaüllatus

Viimased kaheksa aastat pole ma valentinipäeva kuidagi tähistanud, see on minu jaoks lihtsalt täiesti tähtsusetu. Selle aasta sõbrapäev möödus suisa nii hästi, et ükski sõber tüütama ei tulnud, ainus märk oli see, et FB feedist polnud mitte midagi asjalikku lugeda.

Aga kui Abikaasa mulle täna hommikul postkastist kirja tõi, siis oli küll rõõm suur. Suva sest sõbrapäevast, iga päev on hea meel, kui keegi saadab nunnu Navitrolla kaardi, maitsvat Eesti šokolaadi ja lastele õhupalle.

Aitäh, Kratt! See oli super üllatus!

IMG_5068

Esimene õige Norras küpsetatud leib

Veidi üle nädala tagasi panin oma juuretise käima. Selle nädala jooksul olen kolm korda küpsetanud koorikleivakesi, sest alguses tainas ei kerkinud. Needki maitsesid hästi, said lihtsalt jube kiirelt otsa. Kuna hapnemine toimus ka alguses aeglasemalt (ja seda aeglasemalt, mida suuremat kogust tainast korraga teha üritasin), siis ei jõudnud lihtsalt nii palju küpsetada, kui oleks süüa tahtnud.

Eile õhtul panin jälle kahe leiva jagu tainast hapnema, ca 14 tunni pärast sai lisatud ülejäänud jahu, maitseained ja seemned ning seekord kerkis 😀 Esimene kord uues ahjus küpsetamine oli muidugi ka omaette ooper – pöördõhuga pole ju varem proovinud. Sestap sai koorik tiba liiga krõbe ja sisu oleks võinud naaaatukene vähem nätske olla, aga need on absoluutselt väikesed vead ja leib maitseb sellest hoolimata imehästi.

Nii et lõpuks ometi on meil kaks pätsi ÕIGET leiba ja juuretis, mis nüüd loodetavasti hästi toimib – arvan, et lasen kindluse mõttes veel mõnda aega kaheksa tunni asemel üleöö hapneda. Oh, milline õnn! Järgmine kord leiba küpsetades kaalun kõik kogused täpselt üle ja arvutan hinna välja, praegu tegin seda umbkaudselt ja sain kilohinnaks 20 kr (pluss minu aeg ja elekter) – koostiseks mittemahe täistera rukkijahu, meresool, mahe suhkur ja mahedad seemned. Pole paha 😛 Poest ostes on kõige odavama leiva kilohind 34 ja saial 14, aga enamik tavalisi leiva-saia kilohindu jäävad pigem 50-60 krooni kanti.

Ideaalis tahaks muidugi mahejahust küpsetada, aga kuni ma ei leia seda odavamalt kui 30 kr kilo (tavaline on 13.20), seni peab see ideaal ootama.

Igatahes on rõõm ja rahulolu suur. Maitsev ja tervislik leib kodust lahkumata, kokkuhoid kah 😛

IMG_5061

Ümberkorraldused elutoas

Aja jooksul on meie elamine märkamatult järjest rohkemate asjadega täitunud. Olen juba mõnda aega mõelnud, kuidas elutuba ümber korraldada, et oleks paremad võimalused asjade paigutamiseks ja üldine olemine ka mugavam.

Kui lastel oli vähemalt üks suur kapp, siis MINU asjade jaoks polnud kuskil kohta (magamitoa kappides on ruumi ülearugi, aga igapäevases kasutuses olevaid asju sealt ju kogu aeg tuua ei viitsi) – ainus laste käeulatusest väljas paigake oli külmkapipealne. Üritasin seda küll korras hoida, aga sellegipoolest tekkis järjest suurem kaos – sujuvalt sai sinna käest ära pandud kõik, mis ei pidanud laste kätte sattuma:

IMG_5004

Telerialune kapp, kus laste asju hoidsime, meeldis mulle välimuselt väga, aga oli paraku üpris ebapraktiline. Kapid olid küll ruumalalt mahukad, aga liiga kõrged ja sügavad, nii et reaalselt kasutatavat pinda oli pigem vähe ja tagantpoolt asju võtta tüütu. Keskmise kapi nupp läks mõni aeg tagasi katki, nii et seda lapsed ise avada ei saanud. Segadus oli äärmiselt kerge tekkima:

IMG_5011

Pärast jõule oli meil äkitselt veel rohkem mänguasju. Kõik väga popid, nii et ega ju ei kurda 🙂 Aga oli vaja neile kõigile koht otsida. Kasutusse läksid madal aknalaud ja mänguköögi kapp:

IMG_5009

IMG_5013

Rong oli alguses kogu aeg maas, aga mingi hetk tekkis soov rohkema vaba põrandapinna järele, nii et selle tükid said köögikappi topitud, kus nende jaoks liiga vähe ruumi oli, nii et kukkusid pidevalt välja. Autode “garaaž” toimis seal jällegi päris hästi – vanasti olid nad lihtsalt diivani kõrval, aga mulle meeldib, kui kõik saab vajadusel silma alt ära panna. Mida lagedam, seda parem 😛

No ja kui me nüüd nädal tagasi viimase kingituse saime, siis neile karpidele enam sobivat kohta ei leidnud. Ajutiselt hoidsime neid aknalaual, see oli aga tsip kõrge ja kitsas. No ja üldse, aknalauad võiks ikka puhtad olla, eks.

IMG_5015

Nii ma siis mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin, et telerialune kapp tuleks välja vahetada riiulite vastu. No teate küll, midagi sektsioonilaadset, ainult et kaasaegsem ja soovitavalt võimalikult õhulise välimusega. Selline, kus telekas oleks keskel ja ümberringi riiulid – nii all, kõrval kui üleval. Ideaalis oleks tahtnud sellist, kus on lisaks riiulitele ka mõni ustega kapp.

Kui soov oli selge, polnud muud, kui jälle aktiivselt finn.no tasuta kraamil silm peal hoida. Nädalavahetusel leidsingi järjest kaks üsna sobivat pakkumist – üks variant oli helebeež, teine valgeks värvitud. Esimese leidsin laupäeva hilisõhtul ja saatsin sõnumi. Vastust ei tulnud, pühapäeva pärastlõunal tuli meelde helistada, öeldi, et on läinud. Teise leidsin pühapäeval, aga helistamise hetkeks oli see juba kellelegi ära lubatud – öeldi, et võib esmaspäeval üle helistada ja kontrollida, kas ikka viidi ära.

Pärast nädalavahetust midagi sobivat pakkumisele ei tulnud. Üleeile aga saatis sõnumi too esimene tüüp ning küsis, kust me elame. Ju siis oli pühapäeval riiul lihtsalt ära lubatud, aga soovija muutis meelt, nii et ta pakkus järgmisele. Küsis, kas me saame järgmisel hommikul järele tulla, ta läheb kell 12 tööle.

Oh, kui hea, et Külli pere meie lähedale kolis! Kui nad oleks endiselt 25 km kaugusel elanud, oleks bussi sebimine palju keerulisem olnud. Nüüd aga – lihtsalt lepi kokku. Ja just eilne hommik oli see, kus Külli mehel hommikust lisaotsa polnud. Nii nad siis sõitsidki, riiul asus 30 km kaugusel. Ja mis eriti hea – said koos riiuliga pliidi ka. Külli pere uue köögi pliit oli töökorras, aga ahju alumine pool ei töötanud, nii et selles sai küll soojendada, aga mitte küpsetada. Nüüd said täitsa juhulikult toimiva pliidi kauba peale. Äge!

Tegime telekaaluse kapi tühjaks, viisime panipaika, panime riiuli asemele, kruvisime kokku… Ja vaatasime, et kuidagi ei sobi hästi 😀 Mõtlesime natuke ja otsustasime, et vahetame riiuli ja diivani asukohad ära. Idee õigustas ennast täielikult, vastasseina laste köögi kõrvale sobib see riiul palju paremini.

Terve eilse päeva sättisin kraami uutesse kohtadesse. Peale niisama sättimise sai ka palju asju ära parandatud – oli kogunenud viis-kuus raamatut, üks pildiraam ja üks mänguauto, mis kõik vajasid teipimist. Lisaks parandasin ära Plika tooli, mille seljatoe ristuvad puidust jupid ta kunagi ära lõhkus. Kasutada sai tooli ju samamoodi, lihtsalt seljatugi oli koledam, mulle see auk seal üldse ei meeldinud. Nüüd otsisin jupid üles ja avastasin, et üks lippidest on nii pooleks läinud, et parandamiseks piisas juppide kokku surumisest, teise murdumiskoht oli siledam, aga kui kõik jupid tooli “aukudesse” tagasi sättisin ja natuke ristumiskohta teipisin, sai täitsa okei. Võimalik, et läheb muidugi üks hetk jälle katki, aga sai lastele sõnad peale loetud, et ärgu sellega mingeid pööraseid mänge mängigu. Plika oli igatahes väga rõõmus, et tool jälle korras.

Ühes riiulitega saime kaasa ka selle külge kleebitud LED-tuled – nende juhtmed on veel kinnitamata ja peitmata. Vasakpoolse ülevalt teise ja kolmanda riiuli ees oli klaasuks, aga võtsime selle eest ära. Esiteks ei meeldi mulle klaasuksed juba sellepärast, et need on mu meelest täiesti mõttetud – paistavad läbi. Teiseks palju praktilisem põhjus – lapsed oleks võinud selle mängides kogemata katki ja klaasikildudega endale viga teha. Niisiis on nüüd ainult riiulid 🙂

IMG_5031

IMG_5029

IMG_5058

IMG_5056

IMG_5051

Kusjuures riiulipinda võiks IKKAGI rohkem olla 😀 Aga muidugi tunduvalt parem kui enne. Rongijupid vajavad parajas suuruses kena kasti, kuhu nad kõik sisse mahuvad, ajutise pesa leidsid aga praegu kolme väiksema pappkarbi sees, mille sai kenasti laste köögi alla lükata.

Üks asi läks muidugi keerulisemaks – arvutiga oli enne palju lihtsam. Me ju vaatame pidevalt telekast asju, mis on arvutis – selleks on vaja, et teler ja arvuti oleks HDMI kaabliga ühenduses. Enne tõstsime arvuti lihtsalt kapinurgale ning sealsamas oli tool, nii et sai mugavalt arvutis olla, kui keegi teine telekat vaadata tahtis. Muul ajal oli arvuti köögilaual, mis oli ka sealsamas – pistikupesa oli täpselt kapi ja laua vahepeal, nii et juhet polnud vaja kunagi välja võtta, lihtsalt arvuti tõstmise vaev.

Nüüd pole aga mingit mugavat võimalust ühel ajal arvuti kasutamiseks ja teleka vaatamiseks. Pole head kohtagi, kuhu arvutit telekaga ühendamiseks panna, praegu on lihtsalt põrandal. Niisiis otsustasime osta USB pesaga DVD-mängija ja vaadatavad asjad edaspidi pulgaga sinna torgata. Tiba ebamugav see pidev kopeerimine ju on, aga igatahes parem, kui kogu aeg arvutit teise toa otsa põrandale tõsta.

Uue blu-ray mängija saaks poest 399.- eest, mis on siinseid üldiseid väljaminekuid arvestades üsna odav. Tasuta DVD-mängijaid liigub ka vahel, aga üsna harva. Eile õhtul leidsin sobiva kasutatud mängija müügikuulutuse – USB pesaga, 150 NOK ja meie kodust vaid 11 km, aga mõni hetk hiljem jõudis kohale, et oluline on ka mp4 mängimise võimalus, mida sel ja teistel vanematel ilmselt pole. Eks konsulteerime veel Abikaasaga, aga tõenäoliselt peab siiski uue ostma.

Nüüd oleks vaja suuremat diivanit ja ehk ka diivanilauda. Minus võitlevad avaruseihalus ja mugavus. Ühest küljest oleks mõnus, kui oleks hästi palju vaba põrandapinda, selles mõttes võiks lihtsalt vahetada diivani kolmekohalise vastu ja kõik. Samas oleks hirmus mugav, kui oleks näiteks nurgadiivan, mis mahutaks rohkem istujaid ning oleks ühtlasi köögi ja elutoa mõtteline piir. Ja sinna nurga sisse sobiks siis juba väga hästi ka väike diivanilauake, millele oleks mõnus nõusid panna – teleka ees söömist tuleb ikka ette.

Samas mulle jälle üldse ei meeldi mõte, et tuba on nii mööblit täis ja nurgadiivanid enamasti lahti ei käi, mis on külaliste mõttes jama.

Ühesõnaga eks vaatame, mida tasuta ära antakse 😀 Kiiret pole kuskile, tuleb lihtsalt oodata, kuni mõni ägeda välimusega diivan pakkumisele tuleb.

Mustast nahast kontoritool, mis varem arvutitooliks oli, ei ole mulle kunagi meeldinud, nii et kui suurema diivani saame, võib selle ka välja visata – praegu tuleb veel alles hoida, et külalistele ka istekohti jaguks.

Võtsin lõpuks lumehelbed seinalt maha, nüüd on sein harjumatult lage ja valge ning lausa karjub fotode üles panemise järele. Tuleb suurele perepildile raam otsida ja klaasikojast 30×40 klaas tellida (üks läks kolimisel katki). Suur foto on küll 60×90, mis, tuleb välja, on Norras täiesti mittelevinud mõõt – kõik raamid on 50×70 või 70×100. Eks siis peab suurema ostma ja jääb väike paspartuu.

Lastetoa pildid saab ehk juba täna seinale, neile on lihtsalt naelu vaja. Kui Abikaasa ärkab, siis loodetavasti arutame läbi ja teeme ära.

Tasapisi

Saime täna laste õiged D-numbrid kätte, juhhei. Panin nad just netis lasteaiajärjekorda 😛 Nüüd on vaja minna helsestasjoni, kust saab kinnituse, et lapsed ei oska norra keelt ja peavad integreeruma, sellega peaks saama eelisjärjekorda. Ehkki ma ei saanud eelisjärjekorra tingimusi lugedes päris täpselt aru, kas ainult sellest piisab või peavad vanemad lisaks olema ka mitte inglise keele oskajad 😀 No loodame, et ehk piisab sellestki, kui üks tingimus on täidetud. Need reeglid on muidugi riiklike lasteaedade omad ja eralasteaiad ei pruugi neid nii palju arvestada… Paraku on kolm lähimat lasteaeda kõik erakad.

Esmaspäeval Abikaasa muidugi töötab ja teisipäeval magab, aga noh, nädala alguses saab aja kinni panna ja ehk kolmapäeval kohale minna. Ja siis juba ühe soojaga lasterahasid taotlema kah – Eesti arvele see kuu enam midagi ei tulnud, success.

Mm, kui nüüd hästi järele mõelda, siis karta on, et helsestasjon peab siiski ootama – meil on nimelt auto tuksis ja Abikaasa rendikas on kaheistmeline. Lasterahasid taotlema saame minna, kui lapsed niikauaks Külli hoida viime (täna käisime niiviisi nädala toitu ostmas), aga helsestasjoni tuleb nad ju kaasa võtta 😛 Meil on auto viimane remont jaanuari lõpust siiani maksmata, esmaspäeval peaks veidi raha laekuma, siis saab ära maksta, pärast mida saab paluda neil auto üle vaadata ja teada, mis siis nüüd viga on. Aga selle vea parandamiseks (ja hoidke te nüüd kõik pöidlaid ja varbaid, et oleks parandatav ja maksaks võimalikult vähe :D) pole kindlalt raha enne, kui Abikaasa kuu teises pooles oma põhipalga saab… Mis tähendab, et pooleteiseks kuni kaheks nädalaks jääb see helsestasjoni käik vist ootele. Kui just töökoda pole nõus jälle remondi ära tegema ja maksmisega tiba ootama… No äkki sebib nad ära.

Va keeleõpe ei taha edeneda. Õhtuti on niiii raske ennast asjalikuks sundida, ainult logeleda tahaks. Praegu mõtlen, et KUI õnnestuks lastele kiirelt lasteaiakohad saada, siis annaks see võimaluse päeva esimeses pooles värske peaga segamatult keelt õppida. Samas jälle oleks rohkem lootust saada lapsed ühte rühma, kui nad läheksid lasteaeda alles augustis pärast Poisi kolmandat sünnipäeva, nad oleks siis kolm kuud aastase vanusevahega. Turvatunde mõttes oleks ühes rühmas mõnus. Noh, ma usun, et paljuski on see suhtlemise küsimus, kui ma lasteaias mõne normaalse inimese peale satun ja ta ära veenan, siis ehk ikka saab ühte rühma. No ja pole üldse kindel, kas enne augustit kohti saabki, sest praegu pole üheski meie valitud lasteaias vabu kohti, ametlikult peab panema järjekorda 1. märtsiks, et saada koht augustis ja me väga tahaks saada just kodulähedasse, kuhu saab jalutada, mitte 3,6 või 4 km kaugusele…

Ah, läheb täpselt nii, nagu minema peab. Vähemalt asjad liiguvad natuke, see on hea.

Scroll to Top