rõõm

Miskipärast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kõik on kindlasti midagi keerulist ja aeganõudvat. Ja kui ma siis lõpuks viitsin natuke teema kohta päriselt mõttega lugeda ja proovida, siis avastan, et häbiväärselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jäätist… Nüüd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nõuandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, järgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud Tõrvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ühe pätsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele üsna pehme, et õhulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpäeva – mille tulemusena, üllatus-üllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. Järgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kõrgemaks see küll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ääreni. Pärast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pärast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin ära, mis kell ma üldse leiva ahju panin, seega ei osanud täpselt arvata, millal välja võtta 😀 Kuna küpsetamine jäi öösse (halva ajastuse tulemus), siis võtsime lihtsalt välja ja läksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega läks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ütleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krõbeda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli täitsa mõnus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise küpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sõtkumise asemel segamine ja pehmem tainas on väärt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sõtkuda ja eelistan iga kell selliseid küpsetisi, kus tainast näppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun näiteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab müstiliselt kiiresti või ja kuivained segi näpitud.

Igal juhul äge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse 😀