rõõm

Kodumajanduse lainel

Ohhohohhhooo, täna on jälle tore päev olnud. Mõned päevad lihtsalt on sellised… Produktiivsed!

Kuna pühapäeval me Plika haiguse pärast Abikaasa vanaema juures ei käinud, siis läksime selle asemel täna – Abikaasa võttis vaba päeva ja puha, no tal on ületunde veel kõvasti. Saime mõnusalt hommikust süüa ja juttu puhuda.

Koju jõudes toimetasime õues ja kojas – memmeke, kes siin enne elas, kurtis, et unustas mingeid asju koja panipaikadest kaasa võtta, me lubasime tal lahkesti kõik vajaliku ära viia. Tegime siis koja korda kah ja vedasime panipaigast tuhakotid kuuri.

Koristasime kah tublisti, no igaks juhuks, et äkki memm tuleb sisse, siis võiks ju korras olla. Ei tulnud sisse, aga kõik on nüüd korras – väga hea ju!

Kuna memm küsis, kas ta võib elutoa akna eest pitskardinad endale saada, sest need olid tal mingi sugulase tehtud (ühesõnaga sentimentaalse väärtusega), siis võtsin need maha ja sain motivatsiooni magamistuppa ka kardin üles riputada (seni oli ainult ruloo) – otsisin nagunii elutoa jaoks uut, kaks kärbest ühe hoobiga. Memm jättis meile mitu kardinat päranduseks, praegu ajavad asja ära, kuni ükskord remondi tehtud saame. Ma juba unistasin, kuidas ise kardinaid valima minna saan! Nende koha pealt on mul vähemalt kujutluspilt olemas – tean üsna täpselt, mida tahan.

Õhtupoolikul tuli ema korraks siia – tõi meile sügavkülmast marju ja moosi ning värsked räimed, mis tema mees meile hommikul turult ostnud oli. Siis me muidugi kasutasime kohe juhust, jätsime ta lastevalvesse ja laenasime autot, et mõned asjad korda ajada. Oli vaja paar pakki saata ja Kaubamajakast elektrihambahari osta, korralikku koorimisnuga tahtsin (kodus on kaks logisevat nikatsit) ja Maximast klaaspudeleid vaadata.

Kõik muu saime korda, aga pudelid põlgasime kalliks. Olid sama kujuga, lehmapildid küll teistsugused, aga hind oli tolles poes, kust ema ostis, €1.90, Maximas €2.87 – no pole nii kiire nendega, ootab Aitäh kaardi soodukat või siis järgmine kuu pidi sinna Riia mnt poodi ka juurde tulema.

Käisime korra Abikaasa ema poolt läbi, sest seal olid mingid lasteraamatud ülearu, ühtlasi saime endale ühe laelambi 😀 Ma ei tea täpselt, kust see neile tuli, aga oli ülearu ja meile meeldis. Pilti panna ei viitsi, eks kunagi siis näete, kui remont valmis saab.

Ahjaa, eile õhtul mööbeldasime natuke. Vahetasime diivani ja tugitooli asukohad ära, diivan on nüüd Abikaasa arvuti vastas, nii et saame kaisus olles filme vaadata. Poisi mähkimisdiivani keerasime teistpidi, nii et lahtine külg jäi vastu seina – nüüd on kõik küljed kinni, julgeme Poissi jälle natukeseks omaette jätta. Lahtise küljega enam üldse ei saanud, ta ju keerab ennast nii kärmelt. Kohe hea meel on, et sellise “aediku” tekitasime, talle paistab ka meeldivat.

Igal juhul viis tänane päev mind jälle täiega kodumajanduse lainele – teate ju küll, ma saan korraga olla emotsionaalselt pühendunud ainult ühele teemale, milleks oli väga pikalt söök. Kodumajanduse teema oleks tulnud juba mõnda aega tagasi ette võtta, sisekujundajaga jäi jutt, et võtan veebruari lõpus ühendust, siis tal on rohkem aega. Nüüd juba pool märtsi läbi… Siiralt loodan, et ta ikka leiab aega siin korra ära käia, siis vaatame, kuidas klapime ja mis ta kogu sellest värgist arvab.

Nädal tagasi saime lõpuks oma termograafilise ülevaatuse tehtud. Tallinna firma ei jõudnud kuidagi kohale, aga me käisime linnavalitsuses igasugu vajalike lubade ja värkide kohta uurimas (tahtsime ju väljast soojustada ja aknaid juurde teha), nad soovitasid Pärnu firmat, paari päevaga tuli mees kohale. Läheb küll €15 võrra kallimaks, aga saab ka kirjaliku raporti – millalgi kuu lõpus küll alles. Üldjoontes me juba teame, mis värk on – suurim soojakadu pole mitte seintest, vaid hoopis põrandatest ja nendest kohtadest lae alt, kus on… No see vahepealne koht, kahe korruse vahe. Nii et seinte soojustamine lükkub edasi, kõige jaoks korraga raha pole. Tuleb hoopis kõik põrandad üles kiskuda ja nood korrustevahelised kohad ära soojustada (pidavat kuskilt luugist kuidagi seestpoolt ligi saama). See mees soovitas meile antud asjaoludel ühe küttevõimalusena hoopis vesipõrandakütet, mis oleks küll üsna armas, aga Pioneer pliidist seda kütta pole vist eriti mõistlik ja mingi peenema katla jaoks meil ka praegu kindlasti raha pole. Või noh, praegu pliit, hiljem nt õhk-vesi soojuspump? Oeh, ei tea, ühesõnaga see kütte teema läks veel tublisti keerulisemaks.

Aa, ja mis akendesse puutub, siis ma ei mäleta, kas ma olen maininud, et mul tuli meelde – Kanters töötab sarnasel alal. Kirjutasin talle ja tõepoolest – aknad olevat tema leivanumber. Ta olla oma Tartu korteri puitaknad ise ära renoveerinud ja termokaameraga tehti pilti – nagu uued. Ja Kanters oli nõus meile näpunäiteid jagama, kuidas ise aknaid renoveerida, väga äge. Nii ma juba täitsa usun, et me võiks seda teha! Termograafiamees soovitas sisemistele raamidele pakettklaasid panna, et siis on soe kah. Ma ei tea, kuidas see kõik küll teostatav on, paketti vist ikka ise ei pane… No tuleb uurida.

Väga põnev on igatahes!

Koht päikese all

Olen seda viimasel ajal juba mitu korda maininud, aga ütlen veel kord – nii hea ja õige tunne on olla täpselt siin, kus ma praegu olen. Nende inimestega ja sellist elu elades.

Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik eelnev elu hirmus halb oli – vastupidi, kõik möödunu on omal kombel väga äge olnud. Tagantjärele aga tundub, et otsisin tükk aega elus õiget kohta ja nüüd lõpuks leidsin selle üles. Ja muidugi ei kuskilt mujalt, kui ikka sealt, kust otsinguid alustasin – kodulinnast.

Tegelikult ei saa ju ka seda öelda, et ma siin teadlikult põgenesin, ennast otsima läksin – see kõik oli lihtsalt asjade loomulik käik. Tartusse ülikooli, pärast selle lõppu Tallinnasse suure armastuse juurde, pärast lahkuminekut, mõnusat hullu perioodi ja tööst küllastumist Londonisse… Sealt rasedana suure igatsusega Tartusse, vahelepõige Londonisse ja siin me siis nüüd oleme – tagasi Pärnus.

Aga tõsi on, et üheski noist kohtadest ei tundnud ma end nii hästi. Õigemini – tundsin hästi küll, aga enamiku puhul teadsin, et see on vaid ajutine ning mingi hetk liigun kuskile edasi. Tartu oli esimene koht, kus arvasin, et võiksime paigale jääda, aga olid mõningad aspektid, mis häirisid. Ja ehkki Pärnusse kolimise otsuse üle sai ka kõvasti kaheldud, on nüüd küll kindel tunne, et just siin me peamegi olema.

Sõpradega seotu oli tükk aega hell teema. Minul jäid nad suures osas Tallinna maha, tagasi tulles ja lapsega oli aga olukord juba nagunii teine. Olid igasugu põdemised ja üksindustunne, aga praeguseks olen kuidagi väga rahulik. Olen tõdenud, et nii väikeste lastega ongi täiesti normaalne paratamatus, et sõpradega enam nii tihti suhelda ei saa, nii et ei ole ka hullu, kui nad teises linnas elavad – Eesti on ju nii väike. See-eest on nüüd aga perekond käe-jala juures ja nendega suhtleme pidevalt. Just nii, nagu hetkel hea on.

No ja muidugi on mitmeid uusi, põnevaid ja toredaid inimesi mu ellu viimasel ajal juurde tulnud – olgu see siis MSNis või päriselt. Mõlemat pidi on tore lobiseda, eriti muidugi tänu sellele, et mul on nendega nii palju ühist.

Kunagi kaldusin üle muretsema, kui mõne varem hea sõbraga aja möödudes järjest vähem suhtlesin. Samuti kippusin üleliia põdema, kui teatud inimestega, kellest ma lootsin oma häid sõpru saavat, suhted päris nii hästi ei sujunud. Võib-olla suutsin just üleliigse põdemise tõttu neile vale mulje jätta?

Nüüd on zen. Ma usun, et kõik need, kes peavad mu elus olema, seda ka on. Ja need, kellega hetkel ei suhtle – kui on ette nähtud, viivad teed meid tulevikus jälle kokku. Kui ei, no mis seal siis ikka.

Oma kodust olen ma alati unistanud, sellest ajast saadik kui Tallinnas pärast lahkuminekut üürikasse kolisin. See tundus alati nii kättesaamatu… Ja siin ma nüüd olen, kõigest viis aastat hiljem. See tundub ühekorraga nii väga lühike kui ka väga pikk aeg.

Abiellumisest olin muidugi ka omal ajal unistanud, eks enamik õnnelikus suhtes tüdrukuid vist teeb seda. Aga tolles suhtes polnud määratud nii minema ning hiljem keskendusin juba elu elamisele ja ringi möllamisele. Abielu ja lapsed jäid alati kenaks helesiniseks tulevikuks kümne aasta pärast, millele reaalselt kordagi mõtlema ei pidanud – kümme aastat on ju igaviku kaugusel. Aga näe, poolkogemata on needki nüüd mõlemad olemas.

Ja hea kindel tunne on. Kõik pisiasjad viitavad järjest sellele, et olen elus õige koha leidnud. Muidugi on veel äärmiselt palju lahtiseid otsi – mida ma tööalaselt tegema hakkan (aga mingid ideed isegi on), kuidas me oma kodu korda saame (sest eelarve on meil nigel ja sissetulekuid aasta pärast ei oska enam keegi ennustada) ja nii edasi. Olen vahetevahel tumedamatel hetkedel nende asjade pärast muretsenud, aga nüüd tundub, et olen kõigel minna lasknud. Iga asja jaoks on oma aeg, küll tulevad kõik vajalikud vahendid. Võtan lihtsalt rahulikult ja keskendun sellele, mis on oluline just sel hetkel, milles praegu elan. On igasugu plaane, mida vaikselt ellu viia üritame – eks näis, mis neist välja tuleb. Elu teeb kindlasti omad korrektuurid, aga nii ongi ju põnev.

Elu on ikka imeline. Kõik loksub lõpuks paika täpselt nii, nagu ette nähtud on. Enamasti hoopis erinevalt sellest, millest kunagi unistanud oled… Ja enamasti tuleb välja, et see teistmoodi ongi parem.

Võiks öelda, et ma olen rahul

Ärge küsige, miks, aga poliitika on mind viimasel ajal tunduvalt rohkem huvitama hakanud. Ma olen küll alati hääletanud, aga varem toimus see tõesti vaid põhimõttel “ükskõik kes, peaasi, et mitte Keskerakond”. No näiteks valisin eelmiste riigikogu valimiste ajal Villu Tamme, sest ta on äge 😛

Ma ütleks, et tänased on minu elu esimesed teadlikud valimised, mida ma tõesti huviga reaalajas jälgisin. Ja mul ausalt puudub senimaani absoluutselt võime näha mingit üldisemat pilti või teha mingeid adekvaatseid järeldusi.

Aga minu äärmiselt lihtsustatud maailmavaate puhul on mõtted umbes järgmised. Reform pole mulle kunagi suuremat meeldinud, pealegi on neil ilma minu hääletagi jüngreid piisavalt. IRL on nende koopia. Keski pole vaja üldse mainida. Toetaksin oma häälega pigem mõnd väiksemat tegijat, kel samas siiski lootus midagigi reaalselt ära teha. Valides riigikogu valimistel kristlikku parteid või üksikkandidaate, oleks see minu jaoks põhimõtteliselt valimata jätmine, sest riigikokku nad ju nagunii ei saa. Hea küll, isegi kui mõni üksikkandidaat ime läbi saaks (Tarand ju sai, samas Europarlamendi valimised on mu meelest ikka hoopis midagi muud, pole päriselt võrreldavad situatsioonid) – mis ta suudaks seal saja reformi-keski-IRLi-sotsi kärsa hulgas korda saata? Ta oleks seal ikkagi kadunud hing.

Nojah, ja vaadates väiketegijaid, kel lootust midagi reaalselt ära teha, siis… Polnudki nagu mingit valikut. Rohelised on oma margi võrdlemisi täis teinud, Rahvaliit kah. Nii et tegelikult olid sotsid minu puhul ainus loogiline valik. Seda enam, et nende maailmavaade mulle järjest sümpaatsemaks tundub muutuvat.

Ja ma tean veel õige mitmeid, kes minuga sarnastel põhjustel sotsid valisid. Ja sotsid olid mandaatide mõttes suurimad võitjad. Nii et tõesti – hoolimata sellest, et nad said lõpuks vaid 17% häältest, on mul tunne, et MINU hääl läks õigesse kohta.

Ja see tunne ju ongi kõige olulisem, ah? 🙂

Oop, kuhu jääb Estonian Politics for Dummies? Ma tahaks ennast harida!

Pärnu sekkarite tutvumisring

Tage pakkus kunagi välja, et kui ta järgmisele kaltsukatiirule läheb, võib ta mu kaasa võtta, et Pärnu poode tutvustada. Olin rõõmuga nõus. Eile käisimegi – eriti hinnaline oli see, et Abikaasal oli vaba päev, sain mõlemad lapsed tema hoolde jätta.

Vaja mul otseselt midagi polnud, tahtsin rohkem just poodide asukohti ja üldist olemust näha. Käisime Tallinna maanteel ja Riia maanteel, Shalomis, Samaarias, Humanas… Ah, ma kõike täpselt ei mäletagi. Aeg oli mul limiteeritud, nii et igale poole ei jõudnud ka.

Mööblipoest leidsin ühe numpsiku tugitooli, mis maksis €25 ja mida ma väga oma tulevasse koju tahaks. Praegu poleks seda küll kuskile panna, st jääks teisele poole ootama, kuni elamist laiendame. No ühesõnaga, jäi esialgu poodi.

Aga lastele ikka paar asja ostsin. Poisile kollase body (30 senti) ja Plikale punased püksid (60 senti). Plikale kaks paari villaseid sokke/susse (€1 paari eest) ja Humanast kastitäie puidust mänguasjade juppe (€2.25), millest sain kokku kaks täiskomplekti ja kaks poolikut. Väga äge oli neist juppidest tervikut kokku panna – otsisin netist pildid välja ja kahe kohta isegi leidsin. Selleks googeldasin Ikea mula, hiljem vist muid asju ka… Pidin palju pilte läbi vaatama, aga leidsin õiged.

CIMG3247

CIMG3249

Ühel tornil on paar ketast vahelt puudu (tegelikult ühe leidsin pärast pildi tegemist vaiba pealt), aga mis sinna ratastega karu aukudesse käib ja milleks nood kaks pulka head on, seda ei teagi.

Igatahes oli tore Pärnu teise ringi poodidega tutvuda. Loodetavasti saan Tagega edaspidigi kaasas käia ja teinekord on ehk rohkem aega. Kui juba kodu sisustamine käsil oleks, siis oleks küll igasugu põnevat kraami leidnud. Milleks osta mööblit uuena, mina sellest küll aru ei saa 😛

Sülle kukkunud õnn

Poisil oli täna massaaži aeg – kuna keegi oleks pidanud nagunii kodus Plika und valvama, jäi kokkulepe, et mina olen Plikaga kodus, Abikaasa laenab emalt auto ja käib Poisiga.

Koju Poisi järele tulles teatas Abikaasa, et läheb tagasi tööle alles reedel. Nojah, homseks oli vaba päev võetud, siis on asjaajamisi… Aga ülemus oli öelnud, et sul ju nii palju ületunde, mis sa enam täna ikka tagasi tuled.

Me räägime siin kõigest kahest-kolmest tunnist, eks. Aga minul on kohe nii hea tuju. Selline tunne, nagu oleks pool päeva juurde saanud 😀 Mulle lihtsalt nii väga meeldib, et Abikaasa on ka meiega kodus.

Saame näiteks rahulikult söögivärki arutada ja vajadusel poes käia… Ma olen praegu selle teema lainel.

Scroll to Top