rõõm

06/10/2010 / igapäevaelu, poiss, rõõm / 2 Comments

Täna oli igati kordaläinud päev.

Tavaliselt olen hommikuti unine ja üritan näpistada magamiseks iga lisaminutit… Täna äratasid Poiss ja Abikaasa mobla mind seitsme paiku nagu tavaliselt, aga uni läks ära ja jäin rõõmuga üles – hoolimata sellest, et viimased kolm ööd on üsna lühikeseks jäänud, kuna pole õhtul õigel ajal magama saanud.

Sain juba kella üheksaks Plika hommikupudru valmis ja talle sisse söödetud. Selleks ajaks, kui minu söök valmis sai, ärkas Poiss küll jälle üles ja hakkas vigisema, aga sellest polnud häda miskit, sõime ühiselt hommikust – ühe käega hoidsin Poissi tissi otsas, teine käsi oli võileiva hammustamiseks ja kohvi rüüpamiseks täiesti vaba. Arvutist sain samal ajal veel blogisid kah lugeda – silmad olid ju samuti vabad 😉

Ilm on terve nädala absoluutselt võrratu olnud. Ma jumaldan päikest, see on garanteeritud hea tuju allikas. Käisin lastega hommikul õues, olime peaaegu kaks tundi mänguväljakul. Poiss magas kogu selle aja mõnusasti maha.

Pärastlõunal sain ühe kauaoodatud apsaluutselt suurepärase uudise, aga sellest täpsemalt mõne nädala pärast.

No ja praegu ma lihtsalt rõõmustan selle üle, et Poiss on nii hea laps. Ema väitel ta vahel joriseb ikka piisavalt ja tõsi see vist on – tõsi on seegi, et mul iga päev mitu korda täiesti kõrini saab… Aga see läheb nii kiiresti üle! Ja kogu ülejäänud aja ma ikka tunnen, et kõik on nii tore ja hea, olen lihtsalt nii optimistlikus tujus, et Poiss tundubki maailma parima lapsena.

Aga tõesti, mis mul kurta? Öösiti magab hästi ja laseb mul magada. Päeval magab vahel vähem, vahel rohkem. Vahel lühikesi, vahel pikki unesid. Vahel tuleb magama saamiseks veerand tundi süles hoides ringi käia, teinekord panen aga voodisse ja jääb seal rahumeeli ise (just nii jäi ta täna ka ööunne, sestap ma siin rõõmustangi). Sööb hästi, kasvab mühinal, vahib hoolega oma mänguasju, naeratab ja laliseb imearmsalt.

Nii et hoolimata nendest ajutistest porinatest, kuidas ma saaksin kurta?

Eeh… Elu on ikka ilus 🙂

Aga ma nüüd lähen vahelduseks “vara” magama – eelmised kolm õhtut on lõppenud kesköö ja kella kahe vahel…

Eile

24/09/2010 / blogimine, igapäevaelu, plika, rõõm, seltsielu / 1 Comment

…oli natukene vaheldusrikkam päev, võiks ju üle pika aja siia miskit kirja panna.

Hommikupoolikul helistas Abikaasa õde ja ütles, et temal on mulle kingitus. Et sõidab varsti meie kandist läbi, kas mul oleks võimalik korra alla tulla, et see kätte saada. Noo, muidugi oli 😛 Nüüd on mul edev poekott, mis käib kokku pisikeseks maasikaks 😀 Kusjuures – ma olen seda kuskil pildi peal varem näinud, arvatavasti oli see Geily, kes mulle osta.ee lingi saatis. Meeldis juba siis, aga tellima hakata ei viitsinud. No Eili oli seda kuskil ehituspoes näinud ja kohe mulle mõelnud… Nii nunnu! Plikale meeldib sellega ka väga mängida ning Poisski vaatleb innukalt. Rõõmu tervele perele!

Üksi kahe lapsega õues käimine on täitsa tore tegevus, kui jätta kõrvale trepist ronimised. Plika käib hea meelega ise, aga ainult siis, kui kõrval on keegi, kes temaga tegeleb, teda meelitab või tal käest kinni hoiab. Kui olen vaid mina üksi, titt süles, siis keeldub ta kaasa mängimast – hüppab või ronib käsipuu otsas või vales suunas ja lihtsalt irvitab mulle näkku, nii et hoolimata algsest kannatlikkusest läheb mul kiiresti närv mustaks. Eile kasutasin juhust ja sättisin oma väljamineku nii, et minnes aitas ema Poisi trepist alla tassida ning siis olime tunnikese õues, kuni ema mees poest tagasi jõudis ja Plika trepist üles meelitas. Meie lemmikmänguväljak naabermaja juures oli lintidega piiratud, sest maja renoveeritakse (just nimelt ainult renoveeritakse, ilma soojustamiseta – idioodid, tramaivõi) – seega pidime oma maja ees olema ja kiikuda ei saanud. Õnneks oli Plika liivakastis terve see aeg üsna rahul, lõpuks käis natuke ronimas kah. Suurte laste kiige vastu tundis kõigest nii palju huvi, et tahtis oma nukku sellele sättida ja teda kiigutada, ise ei kippunudki.

Õhtul helistas Marko – teatas, et on Pärnus ja võiks kokku saada. Mina olin muidugi rõõmuga nõus. Kuna meie elamine on nii pisike ja sassis, et külalisi eriti kutsuma ei kipu, sai kokkusaamise paigaks Selveri mängiväljak 😀 Lahkusin kodust veidi peale kuut ja jõudsin tagasi alles siis, kui pimedaks läks. Marko saatis mind koju, meelitas Plika trepist üles ja tuli veel natukeseks külla ka (mis sest segadusest lõpuks ikka, eks). Meie saime elust ja asjadest rääkida, Plika sai uue ja põneva kaaslasega mängida – alguses läks küll veidi aega, et onu Mäksiga jälle sõbraks saada (viimati kohtusime suvel, kui Marko muuhulgas minu palvel Plikale ostetud nukukäru pärnusse tõi), varsti olid aga taas suured sõbrad ja ära minnes tuldi jooksuga kallistama.

Avaldasin lootust, et järgmine kord, kui Markol pärnusse asja, saan teda juba OMA koju külla kutsuda. Sest lootust tõepoolest on.

Poiss on viimased kaks ööd seitse tundi järjest maganud, täiesti suurepärane – poole üheksast poole neljani ja üheksast neljani, umbes nii vist. Hommikuti on ka paremini magama hakanud – vanasti oli ikka poole seitsme-seitsme paiku üleval ja passis tunni-paar, nüüd õnnestub kägisemise peale tissi suhu toppides vahel kuni kaheksani põõnata. Lapsevanema rõõmud 😀

Meie Abikaasaga läheme enamik ajast Plikaga üheksa-kümne vahel magama, lihtsalt nii väsinud oleme. Mina jään vahel kauemaks üles, vahel harva Abikaasa ka. Need on siis eriti head õhtud.

Oo, ja täna lubas Abikaasa viieks koju tulla. ma tahaks kohe näha 😛 Ei mäletagi, millal selline ime viimati juhtus, ehkki tööpäeva lõpp on tal ametlikult pool viis.

Oo, ja tal on nädalavahetus vaba, sellist luksust ei mäleta ka teab mis ajast.

OOO, ja bloggeris saab lõpuks ometi palju fotosid korraga üles laadida – enne oli nii, et viiekaupa ja iga faili tuli veel eraldi klõpsida. Ometi kord jõudsid ka nemad kiviajast välja!

Kui nüüd tuleks veel võimalus üksikuid postitusi parooli alla panna, kommentaare redigeerida ning kommentaarivormis nimi ja (ainult blogi omanikule nähtav) meiliaadress kohustuslikuks tehtaks (et kõik saaks kommenteerida, aga täielik anonüümsus oleks välistatud), siis ma ei näeks enam küll ühtki põhjust Bloggerist ära kolida… Nad ikka vaikselt arenevad ja mitmeid eeliseid on siin kahtlemata ka.

Üks aasta ja üks päev tagasi

20/09/2010 / igapäevaelu, pulmad, rõõm, seltsielu, suhted / 6 Comments

Õigel päeval kirjutama muidugi ei jõudnud 😛

Plika tegi meile kena aastapäevakingituse – ärkas esimest korda ööunest kuiva mähkmega. Etteruttavalt võin öelda, et see suurepärane esitus kordus täna hommikul. Kui nii jätkub, olemegi koera sabast üle saanud.

Meil olid tähistamiseks isegi väikesed plaanid, aga plaanidel on sellises vanuses laste puhul kombeks vastu taevast lennata.

Lõuna ajal käisime Abikaasa sugulase 30. juubelil – see oli kahetunnine pereüritus minigolfi ja snäkkidega. Golfi mängida ma küll ei jõudnudki, aga niisama ringi sahmida oli ka ütlemata mõnus. Plikal oli vabalt ruumi jooksmiseks ja treppe ronimiseks, palle oli ka huvitav taga ajada ja neile kepiga pihta saada üritada. Mul on nii kahju, et oma fotoka koju unustasin, oleks palju pilte teinud. Igatahes oli äärmiselt tore.

Pärast juubelit pidime Plika kodus magama panema, Poisil kõhu täis tankima ning lapsed vanavanemate hooleks jätma, et saaks ise Estonia termidesse mõnulema minna. Siinkohal tuli külla sõber Murphy – üleväsinud ja liiga palju magusat tarbinud Plika keeldus magamast, Poiss lisas omalt poolt asjale vürtsi ja karjus paar tundi järjest. Lõpuks saime Poisi magama, jätsime Plika ema hooleks ja läksime kodust ära. Autos tõdesime aga, et aega on liialt vähe, termidesse pole mõtet minna. Seega läksime hoopis Kaubamajakasse, et Abikaasale uut kampsunit otsida – hea tähistamine küll või mis. Aga midagi pidi ju tegema – sööma minna ei tahtnud, sest kõht oli meeletult täis, ilm oli jalutamiseks liialt niru, pühapäevaõhtuses Pärnus polnud eriti mingeid huvitavaid alternatiive.

Kampsunit ei leidnud, juhtus hoopis nii, et kulgesime mööda erinevaid poode ja muudkui mõnitasime haiget kaupa. No ikka niiviisi omavahel ja heatahtlikult, eks. Lihtsalt nii palju koledaid riideid oli ja te ju kõik teate, kui palju jaburaid ja mõttetuid vidinaid müüakse näiteks Jyskis. Päris tühjade kätega ei lahkunud, ostsime lõpuks Plikale kaks üheksakroonist palli 😀

Õhtul sattusime ETV-st My Familyt vaatama. Kuna see oli sama hea, kui eelmine osa, mida ka juhuslikult nägime, otsustasime otsast peale ette võtta. Pooteist osa vaatasimegi ära. Kõrvale nosisime sefiiritorti, mis ema meile onu sünnipäevalt tõi.

Sihuke aastapäev siis. Järgmisel aastal on juba kergem, Poiss on selleks ajaks juba paras pägalik, kelle võib kasvõi terveks päevaks vanavanemate hooleks jätta.

—

Kuna Abikaasal oli laupäeval 15-tunnine tööpäev, võttis ta tänase vabaks. Saime lõpuks tema ema keldris kastides sobramas käia, mul on nüüd jälle ilmastikule vastavaid riideid ja jalatseid – olin juba päris hädas, suvi ju ammu läbi, aga kõik sügisvarustus oli Londoni asjade hulgas.

Saime täna põnevaid uudiseid oma kodu rindel – tundub, et asjad hakkavad lõpuks tõepoolest liikuma.

Aga hea küll, vaatame nüüd oma uut lemmiksarja edasi 🙂

Heal lapsel mitu nägu

19/09/2010 / poiss, rõõm / 2 Comments

Jõulud tulid tänavu vara

14/09/2010 / plika, poiss, rõõm / 1 Comment

Kratiga oleme me blogiväliselt väikestviisi suhelnud juba üle pooleteise aasta. Selle aja jooksul saatis tema mulle beebipillid, mina leidsin talle Londonist kõrvarõngad, tema tegi mulle märkmiku, millest sai meie pulmas külalisteraamat (hee, ma olen siin seda kõike juba korra kirjutanud)… No ja niisama MSNis lobisenud oleme üksjagu.

Kokku saada kusjuures pole õnnestunud, ehkki küllakutsed on vastastikuselt õhus ja paar korda oleme üritanud ka. No ma ei kaota lootust, ühel heal päeval kindlasti.

Aga täna oli emal Tallinnasse asja ning tagasi tuli ta Krati saadetud kingikotiga. Laste garderoob ja mänguasjakast said üksjagu täiendust.

Mul on kohe mitu muret ühe hoobiga murtud. Poisil on nüüd olemas nii talve- kui kevadkombe, lisaks paar mõnusat mütsi, mis ilusti kõrvad kinni katavad ja tänu paeltele paremini peas püsivad (need, mis ma ise ostsin, on küll väga nunnud, aga jahedama ilmaga paraku ebapraktilised), villane komplekt, nunnu sametine jakike, sipukad ja sukkpüksid… Plika sai mitu paari sukkpükse (enamiku olemasolevatest pakkisin paar päeva tagasi kokku, sest olid suvega väikseks jäänud, ainult kaks paari jäigi alles, mida oli vähe), villase aluskombe, mis sügise jahenedes kohe käiku läheb, talvesaapad (hetkel number suured, peaksid just õigeks ajaks parajaks saama), kevadeks botased (hetkel kaks numbrit suured, sama teema), sooja mütsi, teksad… Ja tuleviku tarbeks mitu pluusi, jakki ning soojad traksipüksid.

Ütleme nii, et hulk raha, aega ja närve on säästetud. Ei tea, kes siin rohkem rõõmustab, mina või Plika (sest Poisil, olgem ausad, on sügavalt ükskõik). Plika igatahes sai uksest sisse astunud vanaemalt koti kätte, istus sinnasamasse esikupõrandale maha, tõmbas saapad jalga ja mängis oma uue jonnipunniga.

Tõesõna, nagu jõulud. Ei jõua kohe ära tänada 🙂