rõõm

Jajaa, pärast seda hiigelpikka pealkirja, mis oli liiga hea, et panemata jätta, alustan hoopis muude teemadega ehk sealt, kus viimati pooleli jäi – reedel sai vist viimati kirjutatud.

Laupäeval käisime selle suve kolmandas pulmas – Abikaasa vanaonu kuldpulmas 🙂 Inspiratsioon missugune – loodan siiralt, et ka meil õnnestub kunagi selline pidu maha pidada. Esialgu katsuks muidugi esimese aastapäevani jõuda, haha.

Aga pidu oli äge. Alguses oli… No kirikliku variandi puhul ma ütleks vannete uuendamine, neil oli ilmalik. Igatahes sealsamas saalis, kus kõik Pärnu registreerimised toimuvad, ametnikutädike pidas kõnet ja puha. Tal oli küll nii vaikne hääl, et pool juttu läks kõrvust mööda – pidime nimelt samal ajal Plikat veenma, et oleks viisakas vait olla (ta oli küll heas tujus, aga see on ka suhteliselt häälekas) ning aeg-ajalt magava Poisi turvatooli kõigutama, et ta ikka edasi magaks. Viimane paraku ei õnnestunudki, nii veetsin ma teise poole tseremooniast Poisiga ukse taga, kus ta muidugi enam piuksugi ei teinud, aga ei tahtnud hakata suvalisel ajal sisse tagasi ka minema. Ja kuna seeski kuulmisega raskusi oli, siis ukse tagant ei kuulnud üldse miskit. Nii et ma pole senini päris kindel, kuidas seda püha üritust nimetada või mis seal täpselt tehti. See selleks, uhke igal juhul.

Ja siis oli pidu Klaara-Manni puhkemajas – see suvi kohe tuleb neid ilusaid kohti hulgim mu mälestustesse. Seal oli ka väga-väga mõnus – kõik täpselt samamoodi ära satitud ja nunnu, nii seest kui väljast, puudest-põõsastest tubade sisustuse ja töötajate vormiriietuseni välja. Ja toredad töötajad olid muidugi ka.

Pidu oli nagu päris pulmapidu kunagi – pulmaema ja mängud ja bänd ja tants ja pulmalipp ja selle varastamine, mille järel lipuvalvuri püksid masti tõmmati ja onu Leo seelikuga ringi käima pidi… Nalja sai küllaga.

Kuna tegu oli päevase üritusega, magas Poiss õnneks rohkem, kui Katsi pulmas, omajagu kantseldamist oli aga ikka. Kõige teravam elamus oli minu jaoks muidugi hetk, kui avastasin oma helelillast siidist hiina pluusi rinna pealt märja pleki – esimest korda elus oli mul rinnapadi lekkima hakanud ja otse loomulikult olin unustanud varud kaasa võtta… Mis seal ikka, saime hakkama 😛

Pool päeva oli ilus päikeseline ilm, siis hakkas järsku vihma ladistama. Laud ja bänd olid õnneks katuse all, seega ei häirinud see eriti kedagi. Õhtupoole läks ainult hirmus külmaks – hea, et olin otsustanud sukad jalga panna, isegi võrksukad soojendasid täitsa hästi.

Peo meelelahutuslik osa sisaldas muuhulgas viiekroonist õnneloosi, kus võitudeks olid igasugu jaburad asjad pannilabidast peerukotini. Plikale ja Abikaasa õe kolmeaastasele poisile olid eraldi nimelised “loosid” – Freddy sai mänguautode komplekti ja Plika oma esimese barbie-stiilis nuku, nimelt küll Steffy. Loosi ajal Plika magas, nii et nukku nägi alles hilisõhtul kodus – oi seda õnne siis! Pikad blondid juuksed, Plika jooksis kohe esikusse kammi järele. Teiseks hitiks osutusid nuku sokid ja saapad, mida sai lõputult ära kiskuda ja tagasi panna.

Eile olid Abikaasal suvepäevad, nii et ta ärkas lõuna ajal, läks kohe ära ja jõudis tagasi alles öösel. Meil oli ilma tematagi lõbus 😛 Kõige olulisem osa päevast oli muidugi Kristi külaskäik – polnud hirmus ammu näinud, aga mul õnnestus tema paaripäevasele Pärnu-tripile pihta saada ning ta tunnikeseks külla meelitada, et ta saaks oma sünnipäevakingi ka IRL üle vaadata.

Plika sai Kristi käest järgmise vinge kingituse (küll ühel lapsel ikka võib vedada, ah) – sihukese tahvli, kuhu saab joonistada ja selle ära pühkida ning kogu teema on kuidagi magnetite peale üles ehitatud. Terve õhtu oli jälle sisustatud.

Mina üritasin ühtaegu lastega tegeleda, kooki küpsetada ja seltskondlik olla – abiga sain kuidagimoodi hakkama kah. Enamiku õhtust veetsin küll Poissi kussutades, ta oli õhtule tavapäraselt viril, rahul ainult tissi otsas või mu rinnal tududes.

Jõudes lõpuks pealkirja juurde, siis Plika tõmbas endale tüki pirni nii õnnetult kurku, et seda välja köhides tekkis refleks, mistõttu pirnitüki püüdmiseks pahaaimamatult käe alla pannud Kristil mõlemad pihud täis oksendati. Õnneks võttis ta asja huumoriga, vähemalt välja paistis nii 😛 Aga jah, nagu mainitud sai – külalised meie majas tühjade kätega ei jää.

Postituse lõpetuseks pean aga jälle rõõmustama pead-jalad koos elamise heade külgede üle. Eile näiteks saime meie Abikaasaga kella üheteistkümneni magada – vanaema-vanaisa kantseldasid lapsi. Peamiselt küll Plikat, aga mu meelest kussutas ema vahepeal Poissi ka, kui too liiga kaua jorises ning meie Abikaasaga liiga unised ja tüdinud olime.

Täna käis Plika kõigepealt vanaisaga poes ja mänguväljakul, nii et mina sain kodus rahulikult duši all käia. Ema valvas Poissi, kes küll kogu aja ilusti magas. Ja siis õnnestus mul kõige tipuks kella ühe paiku diivanile tukkuma jääda, nii et vanaema-vanaisa söötsid Plikal kõhu täis ja panid ta magama kah veel. See viimane ei läinud muidugi kuigi libedalt – Plika protesteeris tugevasti. Seda kuulsin juba minagi ja tahtsin minna ise asja siluma, aga ema, kes ennast tööleminekuks valmis sättis, arvas, et pole mõtet – küll vanaisa saab hakkama, Plikale ongi natuke distsipliini vaja.

Tõepoolest, vanaisa oli vana rahu ise – heatujuline isegi pärast vähemalt pool tundi kestnud jonnihoogu. Õnneks oli tänane pigem erand kui reegel – tavaliselt Plika magama minemised nii valulikult ei lähe.

Aga jah… Mis elul viga, kui niiviisi keset päeva magada lastakse – vanavanemate abi on tõepoolest hindamatu 🙂

Ahjaa, lõpetuseks üks pildike Poisist ka  – just sihukese lömmis näoga ta enamik ajast maha magabki. Ema sõnul pidavat minu suu olema 😀