rõõm

Ometigi on käes selle aasta esimene päriselt soe ja suvine nädalavahetus. Juba keset nädalat pidasin ilmateadet vaadates kurje plaane naabreid grillima ahvatlema, tegudeni ei jõudnudki. Küsisime enne poodi minekut, mis nad sellest arvavad, et vajadusel liha osta – öeldi, et liha on juba olemas, teie tehke salat 😀

Saigi mitu tundi aias päikese käes mõnuletud, kõht on nüüd pungil liha täis, isegi klaasikese veini lasin endale kallata.

FBst lugesin veel kahe tuttava grillihooaja alguse kohta.

Oh, kuidas ma armastan sooja ilma!

Veetsime eile õhtul veel poolteist tundi mänguväljakul (Abikaasa ühines pärast tööd), nii et olime koju jõudes kollektiivselt surmväsinud. Kuna meie Plikaga sõime kell neli, seejuures üsna korralikult ja sooja toitu (peaks küll olema snäkiaeg), ja Abikaasa jõudis oma töölõunani poole viiest, sai Plika õhtusöögiks kama, Abikaasa vajus koos temaga üheksast söömata magama ning mina sõin ära Plikast ülejäänud kama… Rosinatega. Enne ühtteist olin minagi voodis, ehkki korralikult magama jäämine oli vähemalt kaks tundi teadmata põhjusel häiritud.

Ärkasin kümme minutit peale kuute eriti vastiku unenäo peale. Uni oli kui peoga pühitud, nii lohutav oli magavat Plikat vaadata ja Abikaasale kaissu pugeda. Siis tuli meelde, et Abikaasa peab täna juba seitsmest ära minema (et auto enne tööd Croydonist töökojast ära tuua) ning mul on vaja enne seda veel duši alla jõuda.

Kolmveerand seitsmest olin puhas ja lõhnav. Mõtlesin küll, et ei viitsi nii vara hommikul koristama hakata, teen pigem enne võileivad ja kohvi ning naudin rahu ja vaikust, äkki Plika ärkab muidu üles… No ei saanud muudmoodi, ikka kõigepealt koristasin, sööma sain alles poole kaheksa paiku.

Nüüdseks on hommikusöök söödud (eilsega identsed võileivad ja seekord täpselt parajalt magus kohvi) ning Plika magab ikka veel. Kuulsin korra teisest toast unist häälitsust, aga nüüd on jälle vaikus, järelikult vist ei ärganud… Või mängib hiirvaikselt oma mõmmiga. Nii ehk naa ei kavatse ma sinna enne piiluda, kui ta uuesti häält teeb.

Ärgates oli väljas juba valge, aga päike polnud veel tõusnud. Sain aknast piiluda õrnroosat taevast… Päikesetõus on asi, millele ma reeglina peale ei satu 🙂

Mulle meeldib vara ärgata. Just sellistel puhkudel, kui ärkan ise, mitte sunniviisiliselt. Muidugi on alati boonuseks, kui ärkamise ajendiks oleksid vähekene meeldivamad põhjused, kui too tänane unenägu. Aga üldiselt sihukest asja kuigi tihti ei juhtu.

Linnud sädistavad akna taga… Plika vigiseb läbi une… Elu… On endiselt ilus. Tänaseks lubatakse kuni 18 kraadi sooja 🙂

Päike paistab aknast sisse.
Keegi pole öö jooksul midagi kirjutanud, nii et lugesin hommikusöögi kõrvale FB news feedi.
Kohvi sisse sai liiga vähe suhkrut, aga ongi kasulikum – ega ometi ei viitsinud kööki minna, et juurde panna.
Kadri toodud rukkileib Abikaasa tehtud kotlettide ja tomatiga.
Laps, kes tekitas draama sellest, kui üritasin teda pooleks minutiks mähkme panemiseks selili panna, aga kes nüüd ülima rahuloluga oma riidesahtli sisu mööda tuba laiali loobib.
Taustaks Dagö ja Genialistid, mis Abikaasa arvutis mängima jäid.

Ilus elu.