rõõm

Seiklused jätkuvad

/ igapäevaelu, kodumajandus, plika, rõõm / 1 Comment

Autosaagal ei paista veel lõppu tulevat. Töökojast väideti seekord, et mingi relee või jupp on läbi, selle vahetus läks £50, mis tundus pärast pumpa suisa odav. No ja kui te arvate, et see auto nüüd korralikult sõidab, siis paraku eksite sügavalt. Pidime täna veidike pikemale osturetkele minema – vähe sellest, et GPS jooksis kokku ja keeldus töötamast (naabritelt laenatud pealegi – eks palvetame, et see oli ajutine tühja aku viga, halvemal juhul peame remondi või uue eest maksma), auto ka mitte 😀

Kuna auto sai Abikaasa siiski lõpuks tööle, otsustasime riskida – julge hundi rind on teatavasti rasvane. Kribasime juhised paberile ja asusime teele. Ühe valearvestuse ja väikse ringiga jõudsime ilusti kohale ning õnneks ma isegi sain need asjad, mille pärast spetsiaalselt nii kaugele sõitnud olin – armusin jõulude ajal rootsi H&Mis valgesse karvasesse punase lipsukesega mütsi ja salli, mille kõige suurem suurus oli 12-18 kuud ning kuna Plikale polnud selleks talveks vaja ja kõhuelaniku sugu veel ei tea, viisin need lõpuks hoopis Geily plikale katsikukingiks. Hiljem hakkasin aga mõtlema, et kuna Plika on keskmisest väiksem laps ning talle on praegu 9-12 kuud suurus paras, peaks 12-18 kuud suurus talle järgmisel talvel veel tõenäoliselt sobima. Ja kuivõrd Croydoni H&Mist ostsin Geily tirtsule viimase salli ära, pidimegi seekord mujale minema. Esialgsel vaatlusel tundus, et kõik talvekraam on juba ära pakitud, nii et huilgasin rõõmust, kui otsitava üles leidsin ja vajalik suurus ka alles oli:

CIMG9688

Lisaks sain mõnusa masseeriva pesukinda (kehakoorija asemel) ja spetsiifilisemat laadi juukseharja (ühe ökoeksperimendi jaoks, millest kunagi hiljem pikemalt) – suures toidupoes poleks neid vist olnud, õnneks oli H&M kaubanduskeskuses, kus ilupoode suisa kaks:

CIMG9691

Kui alguses sõitis auto pärast igakordset janti paigalt saamisega korralikult, siis tagasiteel hakkas ta suisa suvalistes kohtades välja surema, kokku rohkem kui viis korda. Igatahes jõudsime edukalt suurde poodi ja sealt koju, ühelgi korral ei võtnud käivitamine üle viie minuti. Esmaspäeval siis jälle töökotta…

Toidupoe arve tuli ka jälle liiga suur, samas sai sarnaselt eelmisele nädalale kõvasti pikema aja varusid soetatud, millest vähemalt kuuks ajaks jätkuma peaks. Mulle kohe hirmsasti meeldib see korra nädalas shoppamine – reedeti tuleb järgmise nädala juurikakasti sisu meili peale, sealt saab siis sobiva kasti välja valida ja selle sisuga arvestades laupäevase poelisti ära teha. Nii et kolmapäeviti tuuakse meile kaks kasti mahejuurikate ja -puuviljadega, laupäeviti ostame suurest poest kõik ülejäänud kraami. Nädala sees käib Abikaasa pärast tööd vajaduse korral ainult piima ja hapukoore varusid täiendamas – ehkki neidki võiks nädalaks ette osta, kuupäevad lubavad. Ei mingeid emotsioonioste!

Ja oi kui mõnus on supermarketi rikkalik organic kraami valik, mis pole enamasti tavalisest kuigivõrd kallim – no naeltes tunduvad kõik hinnad nagunii odavamad 😛 Ega ma ülearu segi selle ökoteemaga ei lähe, rahaliselt pole võimalik, aga kõige pealt ka viimast penni kokku ei hoia – lõppeks on ju kahele lapsele tervislikku toitu vaja, mis siis, et üks neist alles minu sees on.

Abikaasa käis just high streetil, et Icelandist odavat piima osta ning skooris ühtlasi veel kaks asja minu listist – lahtikäiva koogivormi ja suure põrandaharja. Kui nüüd veel mähkmeämbrisse odava ja sobiva suurusega pesukoti leiaks, ei oskakski enam midagi ihaldada. Koduperenaise väikesed rõõmud 😉

Katkematu rõõm

/ plika, rõõm, väikelapse uni / 9 Comments

Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kui lihtsasti Plika oma voodis magama jääb. Kas tõesti aitavad need väljaskäigud nii palju kaasa või on ta lõpuks ometi ära harjunud? Ehk aitab ka see, et Eestis olles õppis ta kaisuloomi päriselt kaissu võtma?

Igatahes täna sõime ilusti lõunal suppi (Plika sõi täitsa ise – hea küll, ma hoidsin tal taldrikut vastu rinda, et asi väga lögaseks ei läheks), siis vahetasin tal mähkme ära, läksime magamistuppa, tõmbasin kardina akna ette, panin ta oma voodisse, andsin mõmmiku kaissu, niheles paar minutit ja juba magaski. Ei ühtki nutupiuksu!

Nii ma siis rõõmustangi iga päev. Eks kunagi vast harjun ära ka 🙂

Õhtusöök

/ kööginurk, plika, rõõm / Leave a Comment

CIMG9678

Saime pärast kolmekuust pausi jälle juurikakasti käima, täna toodi ukse taha igasugu mõnusat kraami – kartulit, porgandit, sibulat, kapsast, tomateid, brokolit, lehtsalatit, seeni, apelsine, ploome, kiivisid, banaane… Hing ihkab värsket, lihahimu on mõnusalt tagaplaanile jäänud. Hakkliha saab ikka aeg-ajalt ostetud – näiteks kapsahautis on imehea… Ja kotletid…

Lugesin hiljuti taas üle teada-tuntud tarkusi, et lapsel peaks olema kindel rutiin ja söögiajad ning kogu pere peaks sel ajal koos sööma. Eks ma teadsin seda kõike ennegi, päevakava oli niivõrd-kuivõrd paigas, aga lõunasöök ja snäkk läksid ikka aeg-ajalt vahetusse ning õhtust sõime mõnikord arvuti ees.

Nüüd ma siis panin lähtuvalt senisest kogemusest kindlalt paika: kaheksa paiku ärkab, üheksast puder, 10-11 paiku õue, 12-12.30 paiku lõunasöök, 13 kahe-kolmetunnine lõunauni, pärast seda snäkk, 19 õhtusöök, 20 vann (kui on vannipäev), 21 tuttu.

Hommikupudru kõrval ma küll ise süüa ei ürita – toidan kõigepealt Plika ära ja teen siis endale arvutis istumise juurde paar võileiba. Aga lõunat sööme koos, snäkime koos, õhtust sööme terve perega. Ja kõik korrad ilusti köögilaua taga oma toolis. Hea küll, snäkime vahel toas ka 😛

Lõunaunne jääb Plika viimasel ajal üllatavalt kergesti, eks need pikemad väljaskäigud aitavad. Õhtused magamajäämised toimuvad meil viimasel ajal arvuti ees – pool üheksa peseme Plika hambad ära, keerame toatule maha ja arvuti heli vaikseks… Nii ta kustub üsna ruttu diivanil meie süles või kõrval. Vahel oleme tublid ja paneme teda teises toas magama, mis on kahtlemata pedagoogilisem, aga siis jääb paraku magamapanija ise ka magama, mis ei jäta meile üldse kahekesi olemise aega. Nii et olen praeguse korraga rahul – kui energiat on rohkem, küllap siis hakkame jälle püsivalt “korralikku” magama panemist harrastama, lõunaunesid vaadates ei tohiks probleeme tekkida.

Koos söömise tagajärg on see, et igasuguseid ebatervislikumaid toite, mida Plikale anda ei taha, saame tarbida ainult siis, kui ta magab. Nii et pizzad, küüslaugusaiad, jäätis ja šokolaad püsivad majapidamises tunduvalt kauem 😉 Ise küpsetatud kooki anname muidugi Plikale ka, aga muust magusast saab ta ainult puuvilju ja jogurtit. Õnneks ei oska muud nõuda ka – ja nii kaua, kuni lasteaeda ei lähe, ei tohiks oskama hakatagi.

Ühesõnaga laps majapidamises mõjub meile väga tervislikult. Suurepärane!

CIMG9668

Suured sammud

/ plika, rõõm / Leave a Comment

Tänu soojemale ilmale on meie väljaskäimised meeldivamaks muutunud – kui ennist jäi ikka mõni päev vahele ja üle poole tunni eriti välja ei venitanud, sest minul hakkas külm ja Plika ei ilmutanud mingit huvi iseseisva tegutsemise vastu (kaua ma teda kiigutada jõuan, eks), siis nüüd, päikese ja õhemate riietega, on hoopis teine tera.

Mänguväljak asub meil kõrvaltänavas, kõigest paarsada meetrit jalutada, käruga me enam seal ei käi. Viimasel ajal on Plika tavaliselt ühe otsa ise jalutanud, teise otsa minu süles olnud. Aga täna läks kohe nii suurepäraselt, et Plika ei olnud kordagi mul süles – alates kodutrepist alla tulemisega tegi kõike ise.

Meil on õnneks mõnusalt vaikne tänav, nonde jalutuskäikude ajal sõidab ehk üks-kaks autot mööda, kui sedagi. Nii et Plika sai rahus ka ise üle tee minna, siis hoidis muidugi minu näpu otsast kinni.

Mänguväljakul sai kiigutud nagu tavaliselt ning siis askeldas Plika päris pikalt omaette ringi – liivakasti seal kahjuks pole, nii et see asjatamine piirdub enamjaolt lihtsalt ringi käimisega. No kiiku saab natuke liikuma lükata ja… Sellest trepist on hea üles ronida, mis liumäeni viib. Sinna kusjuures ronis Plika sel hetkel, kui ma korraks ühe koeraomanikuga juttu puhuma jäin (mänguväljaku ala on piiratud osa suurest pargist, kus võib koeri jalutada) – avastasin järsku, et Plika ei käigi enam ringi vaid on üleval 😀 See on hästi laiade madalate astmetega trepp, piirded on korralikud, üleval saab peale liumäele pääsu ka veidi ringi käia/ronida – piirded on jällegi kõrged ja korralikud, ei ole mingit ohtu, et Plika sealt kuidagi alla kukkuda saaks.

Liumäele ta ise minna ei julge, aga kui mina ta sinna tõstan ja all kinni püüan, siis on ka liu laskmisest lõbu laialt.

Kui me lõpuks tagasi koduväravasse jõudsime, otsustas Plika, et tema küll veel tuppa minna ei taha – tuli välisukseni, aga sisse mitte, keeras otsa ringi, tõmbas värava lahti ja läks tagasi tänavale 😀 Läks veidi veenmist vaja, et võiks ikka tuppa minna. Lõpuks tuli kah. Ronis ilusti ise trepist üles ja puha.

Mille üle mul veel ütlemata hea meel on – Plika pole kindasõber, kisub kõik kindad üsna kiiresti käest ära ja viskab maha. No need on seni ka kõik sellist paksemat sorti olnud, millega näiteks kiikudes kinni hoida ei saa, seega tüütu, eks. Praeguse ilmaga panin talle aga õhemad labakud kätte ning neid ei kiskunud ta kordagi käest ära! Täiesti super, ma ikka muidu kogu aeg muretsesin, ega ta käed külma ei saa… Eriti kiige metallketist kinni hoides või põlvili treppidest üles ronides, kätega aitab seal ju ka kaasa.

Nii et õhemad riided teevad imet – paksude pükste ja kinnastega ei teinud Plika väljas ise suurt midagi, aga nüüd piisab sukkpükstest ja tavalistest õuepükstest (no sellised tugevamast riidest, tuulekindlad ja ilmselt mingil määral niiskuskindlad, aga ilma voodrita + mul on veel Liisi käest saadud villased põlvikud, mis ka alati väljas olles jalas on, sest kingad on veel naaatuke suured) ning laps kihutab ringi, nii et lust on vaadata.

Ja väga hea meel on veel muidugi ka selle üle, et mida rohkem Plika väljas möllab, seda parema isuga sööb ta lõunat ja seda kergemini jääb hiljem tuttu. Täna näiteks tõstsin enda kõrvale suurde voodisse, ei teinud ühtki piuksu ega põgenemiskatset, jäi kaisus minutiga magama.

Ühesõnaga väga lahe on. Hoolimata sellest, et Plika ei taha alati minuga samas suunas minna ja nii edasi. Ikkagi palju ägedam, kui käru lükata. Laps saab endaga ise hakkama!

Kevade märk

/ igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Enne Eestis käimist tõmbasin alati kardinad akna ette ja panin tule põlema enne, kui Abikaasa töölt koju jõudis. Praegu aga on väljas veel valge, pole mingit vajadust. Kõigest üheksa päeva ja märgatav vahe 🙂

Scroll to Top